„Armas Jumal, ma küll armastan oma perekonda, aga kas sa ikka proovisid kõik teised läbi enne, kui mind nende juurde saatsid?“ küsib üks laps kirjas Jumalale (G. Roth „Naised, toit ja jumal“). Selles küsimuses on sees kaks olulist tõsiasja: 1) iga laps tahab tunda end oma perekonnas vastuvõetuna ja 2) laps armastab südames oma vanemaid ka siis, kui need ei suuda talle vajalikul määral turvatunnet ja armastust pakkuda. Mis toimub lapsega siis, kui tema vanemad on küll vanuse poolest täiskasvanud, kuid ei oska elada ja olla nagu küpsele inimesele kohane?

Mis sind hetkel kõige rohkem häirib? Millist muutust sa oma ellu soovid? Mis takistab sul seda saavutamast? Kellelt ja millist abi vajad? Kuidas siis oleks, kui kõik oleks hästi, milliseid mõtteid sa siis mõtleksid ja kuidas end tunneksid? Kõik need küsimused on teraapias väga olulised. Need aitavad inimesel endasse vaadata, oma tänast olukorda ja enda vajadusi selgema pilguga uurida ning seniseid mõtte- ja käitumismustreid teadvustatult muuta. Aga sageli jääb probleemidest rääkimisest väheks. Intellektuaalsest nutikusest, sõnaosavusest ja oskusest lugusid soravalt edasi anda ei piisa. Vastupidi – need võivad sel uurimisretkel saada korralikuks komistuskiviks.

Neuroteadlased on aastakümneid uurinud, millised ajupiirkonnad on emotsioonides osalised või nendest mõjutatud ning miks inimesed sarnastes olukordades nii erinevalt reageerivad. „Kas meil üldse ongi mingit osa oma tegutsemise juhtimisel või on kõik lihtsalt üks kehakeemia? Kas meie otsused on vabad või tulenevad serotoniini retseptorite arvust närvirakkudes või aju otsmikusagara rakkude aktiivsusest?“ küsib evolutsioonibioloog Tuul Sepp artiklis „Iseloom seestpoolt vaadatuna“. Kas ärevuse puhul saame ise midagi ette võtta või oleme siin vaid oma vigase närvisüsteemi ja kehakeemia ohvrid?

Tänapäeva meditsiin ravib ärevushäiret peaasjalikult tablettidega. On see vajalik? On see tõhus? Kas antidepressandid ja rahustid tõepoolest tervendavad või aitavad äreval inimesel end vaid ajutiselt paremini tunda?

Inimene suudab end oma mõtetega täiesti ummikusse ajada. Me muretseme liialt, võrdleme end teistega ning kirume ja materdame enda saamatust. Väikesed asjad mõtleme suureks ja tähtsusetud  viltuminekud katastroofiks. Kõik see toob kaasa ärevuse nii meeles kui kehas. Kas saame ise oma mõtteid juhtida? Kas töö enda negatiivsete mõtetega aitab ärevusest terveks saada?  

Süda taob kui hull, hingata on raske, iiveldab…kohe ma minestan... See ei saa muu olla kui infarkt! Sääraste tunnuste korral on kindlasti arukas südamearstile aeg broneerida, kuid sageli on tegu hoopis ärevushäirega.

„Kuidas leida üles usk sellesse, et maailmakõiksus on heatahtlik?“ küsib psühhoterapeut ja kirjanik Tommy Hellsten oma viimases raamatus „Võidujooks ajaga“. „Kui maailmakõiksus on heatahtlik, on mul kõik asjad alati hästi. Hästi sellest hoolimata, et mul tuleb ette nii raskusi kui kannatusi.“ Oh, oleks see vast elu!

Kujutle, et sa ärkad igal hommikul rõõmsa tujuga ja oled valdava osa päevast energiline ja teotahteline. Kujutle, et tuled rahuliku meelega välja kui tahes keerulistest saatuselöökidest, su südames on rõõm ja sa tunned end vabana. Eks ole ahvatlev mõte? On see võimalik? Jah, on. Siin polegi vaja muud, kui sellise elu kasuks otsustada.

Andestamine on tugevate inimeste tunnus, nõrkadele käib see üle jõu. Selline mõttetera jääb mulle teemakohaseid materjale uurides ikka ja jälle silma. Andestamisest räägitakse ja kirjutatakse väga palju – see ravib hingehaavad, hoiab ära südamehaigused ning aitab suhteid siluda. Tuntud soome psühhoterapeut ja kirjanik Tommy Hellsten ütleb: „Andeksandmine teeb mõlemale poolele head, see parandab nii hinge kui ihu. See lähendab inimesi ja edendab nende armastust. See annab meile ikka ja jälle uue võimaluse.“

Kõik inimesed alustavad oma elu sama suure potentsiaaliga heaks enesehinnanguks. Ükski väikelaps ei mõtle endast negatiivselt ega saboteeri end epiteetidega nagu „saamatu“, „rumal“, „kõlupea“. Vastupidi, ta peab end maailma nabaks, kelle olemasolu üle tuleks kõigil ümbritsevail südamest rõõmustada. Lapsel on loomulik kalduvus end iseendaks olemise pärast hästi tunda. Paraku muutub olukord juba enne kooli algust. Laps õpib teistele meeldima, oma soove ja vajadusi maha suruma ning ennast materdama.  

„Kallis ema, see kiri on valusaim kõikidest eelmistest,“ alustab Merike kirja oma emale. Ta on täis otsustavust lõpuks ometi valu ja solvumine endast välja kirjutada. Kas Merike kirja ka emale üle annab, selles ta nii kindel pole. Julgusest jääb vajaka. Aga endistviisi jätkata ka ei taha, sest elu libiseb käest.