Mina elan tegelikult väikese inimese väikest elu. Ma ei oska arvata, kui palju analüütikute või isehakanud ennustajate kirjeldatust tegelikult tõeks saab ja kui palju see minusugust puudutab. Eks ta ikka puudutab.

Siiani on kriis mulle hästi mõjunud. Seda on natuke ebamugav välja öelda, sest sotsiaalmeedias on inimesi, kes arvavad, et sel keerulisel ajal ei tohiks eluga rahul ja rõõmus olla. Ma usun, et ongi hulk neid, kes on hädas, sest nad peavad lastega hommikust õhtuni nelja seina vahel olema, nad on töötuks jäänud või pankrotti läinud, nad on oma säästudest ilma jäänud, viiruse saanud või lähedase selle tõve tõttu kaotanud. Küllap mõjutab saarlasi sunnitud isolatsioon rohkem, kui ma arvata oskan, Itaalia kümned tuhanded surmad, olgu koroonast otseselt põhjustatud või sellelt viimase saatusliku tõuke saanud, on ikka väga karm küll. Aga ma ei saa mõelda ega kirjutada nende teiste inimeste eest, ikka ainult enda eest.

Ma ei põe isoleerituse ja vähese suhtlemise pärast, ei tunne puudust kontaktsetest ega kontaktivabadest koosolekutest, kaubanduskeskused ja spordisaalid on siin Võrumaa metsade vahel täiesti arusaamatu nähtus. Pole mul ka mingeid erilisi meeleolukõikumisi ega eufoorilisi taipamisi inimkonna uutmoodi elust, mis pärast kriisi tuleb. Lihtne ja rahulikult voolav elu Eestimaa ääre peal. 

Raha jääb muidugi saamata, kui ma juba teist kuud kliente vastu ei võta ja koolitusi ei tee, aga sellega on, nagu on. Tuleb oma asju rohkem planeerida, poeskäike ja oste hoolega läbi kaaluda.

Kriisi alguses pöördus mu poole koolitusfirmasid ja inimesi, kes tahtsid stressiga toimetulemise e-õpet. „Anna 10 nippi, kuidas rahulikuks jääda!“ Mul on raske uskuda, et sest „kiirabist“ kuigivõrd abi on. Ära saa minust valesti aru – kõik vaimse arendamise tehnikad on kuldaväärt, kuid neid tuleb harjutada headel aegadel, mitte alustada siis, kui närv on juba must ning raha- ja muud asjad kisuvad hapuks. Ma ei usu, et küsijad tegelikult ka pakutavaid praktikaid teevad. Lihtsalt selline „ruttu mulle midagi, mis töötaks!“ annab illusoorse kindlustunde: uhh, olen vähemalt midagigi enda heaks teinud. 

Suur osa inimesi, kes otsivad abi e-joogatreeningutest, e-stressikoolitustest või e-nõustamisest, ei ole küllap siiani enese juhtimist piisavalt tõsiselt võtnud. Pidev enese sisemaailma uurimine ja korrastamine on lausa kohustuslik, nagu ütles ühes raadiosaates Sven Grünberg. Ei ole vaja mingit eriti põhjalikku ja aeganõudvat programmi! Lihtne hingamisharjutus meele rahustamiseks, lihtne ja lühike juhendatud meditatsioon keha sügavaks lõdvestamiseks ning selgroogu sirutavad ja vere- ja energiaringlust parandavad harjutused iga päev ja sa jääd olukordades nagu praegune kriis rahulikuks ja tasakaalukaks. 

Ühiskonnas toimub muidugi korralik hirmu ja ärevuse genereerimine. Nii nagu pööratakse rahaks maskide defitsiit – iga teine käsitööline on asunud maske disainima ja õmblema – nii teenitakse raha ka hirmu pealt. Kui esimene näitab loovat mõtlemist ja on igati positiivne nähtus, siis teine on nõme manipuleerimine. Klikkide kogumise eesmärgil kirjutatud artiklid meedias algavad nagu õudusmuinasjutud: „Praegu, mil kõik inimesed on hirmul…“ Kõik ei ole. 

Natuke muudab mind kurvaks, kui näen, kuidas inimesed sotsiaalmeedias võitlevad: valitsuses istuvad lambapead, eriolukord on mõttetu ja meedia tants koroona ümber on üle paisutatud! Ma katsun kõike loetletut rahulikult võtta sel lihtsal põhjusel, et minu käsi nii ehk naa otsuste tegemise ja reeglite kehtestamiseni ei ulatu. Pealegi pole mul õrna aimu, kuidas ma ise Jüri Ratase asemel praeguses olukorras käituksin. On mõttetu olla olukorra pärast nördinud või  selle vastu protestida, kui sinust midagi ei sõltu. Mõttetu on ka küsida: miks see koroona inimkonda ometi laastab? Küsida muidugi võib, aga vastuse saamiseks on vaja ajalist distantsi. Loodetavasti saab inimkond millalgi teada, millega selle viiruse ligi tõmbasime ja millist kasu tast saime.

Mingit kasu ma näen juba praegu. Olen igal aastal unistanud, et saaksin kevadel pikemaks ajaks maale tulla. Kasvõi nädalakski, mitte vaid kaheks-kolmeks päevaks nagu tavaliselt. Enamasti oleme siin pikemalt juulikuus, kui abikaasal on puhkus, aga sel aastal korraldas universum (täpsemalt Wuhani linn Hubei provintsis) nii, et saan maaelu nautida juba poolest märtsist. Ma ei saa tõepoolest aru, kuidas me tavalistel, nö mitte-koroona-aastatel üldse midagi siin oleme jõudnud ära teha?! 

Olen kogu senise elu olnud hirmus plaanide inimene. Ja kärsitu – kõik plaanitu peab saama kohe tehtud! Nüüd, kui aega on laialt käes, on tore ringi tuiata, mõtiskleda, unistada ja ette kujutada. Näiteks on mul maja ukse ees umbes kahemeetrine peenar, mis ootab täis istutamist. Tavaliselt ostan viimasel hetkel enne linnast ärasõitu aianduspoest taimed, mis parajasti pihku jäävad või hetkel atraktiivsed tunduvad. Pärast olen hädas, et mul ei ole nende jaoks sobivate kasutingimustega kohta või ei sobi nad üksteisele naabriks. Nüüd on aega mõtiskleda ja plaane pidada ja nii on mul ainuüksi selle ühe peenra jaoks neli erinevat varianti: kas brunnera ja hosta vahele tuleb rodgersia, bergeenia, astilbe või lursslill? Natuke ajab see mind hulluks ka, sest lisaks sellele, et olen kärsitu ja tahan kiiret tulemust, ei suuda ma otsustada, kui variante on rohkem kui üks. Õnneks tajun viimasel ajal ära, kui arupidamine iseendaga on läinud üle igasuguse piiri, siis ütlen endale: „Stopp! See variant jääb.“ (Tõele au andes ei takista see mind mõne aja pärast ümber otsustamast, aga vahel siiski säästab totaalsest ülemõtlemisest.) 

Kui aega on ja eriolukorra tõttu kuskile nagunii minna ei saa, siis saavad tehtud ka aastast aastasse edasi lükatud tööd. Näiteks lae värvimine ja tapeedi panemine. Olen arvanud, et need on nii õudsed tööd, et ainuke mõistlik variant on kutsuda keegi asjatundja ja talle nende eest maksta. Aga kes siia metsade vahele pärapõrgusse ikka tapetseerima (huvitav, kas selline vanamoodne sõna on üldse veel kasutusel?) tuleb? Mõne töömehe ehk leiakski, aga enamasti pole tegu asjatundjaga, vaid inimesega, kel on hädasti raha vaja ja kes on seetõttu valmis mis tahes töö vastu võtma. Ja siis läheb nii, nagu varem on siin läinud, et katuseaken on viltu, ukseliistude asemel on põrandalauad, mis on jämedate kruvidega kinni lastud ja veel terve hulk muud praaki. Tuleb aga endal tapeet seina saada. Õnneks pole kiiret kuhugi.

Praegu on aega vahetada kirju heade sõpradega, et ümberringi toimuva üle arutleda. Saadame üksteisele asjalike artiklite ja raadioarhiivi saadete linke, soovitame raamatuid ja muusikat, küsime-anname nõu aiatööde ja käsitöö teemadel ning lobiseme niisama. Tavaliselt ma seda ei tee – pole aega või pärast tööd pole suhtlemiseks lihtsalt jaksu.

Teistmoodi kevad. Mulle täitsa meeldib. Välja arvatud kõle ilm (ka täna, 29. aprillil sajab lörtsi ja siin on 2 kraadi sooja ja mul on jalas karvase voodriga kummikud), aga nii nagu koroonaga pole ka ilmaga midagi teha. On, nagu on.

*** *** ***

Maakodu toimetustest räägib ka lugu "Maal on teisiti kui linnas".