Ma tahan uskuda, et elu on lihtne ja rõõmu toov. Hoolimata sellest tuleb mul enda elukogemusele ja teraapiaklientide lugudele toetudes siiski tõdeda, et vahel tähendab elu raskust ja valu. Elamine ei ole sugugi lihtne, teinekord hakkab see katsumusi täis rännak tervisele või murrab vaimu. Ebakindlus, ärevushäired, depressioon ja elutüdimus levivad maailmas nagu paha vaim. Senised toimetulekumehhanismid enam ei toimi, kõva häälega välja lubatud ja pääsemist tõotavad tabletid viivad tupikteele.

Oled sa mõelnud, milline su elu oleks, kui sa kõnniksid tõepoolest oma südame teed, järgiksid oma südame kutset? Kui söandaksid oma südame avada kõikidele kaasa- ja vastukõndijatele? Elamine kooskõlas südamega on väärt oskus! Ma usun, et iga teekond, olgu selleks uue töö otsing, kodu ehitamine, pere loomine, lapse kasvatamine või enese vaimne arendamine peaks alguse saama südamest. Süda ju ütleb, milline suund on õige. Aga me ei oska oma südant kuulata. Ja nii teeme elus aina valesid valikuid, sukeldume valedesse suhetesse ja läheme iseendast mööda.

Inimene püüdleb ikka kõrgema enesehinnangu poole. Teraapiaski on see vaieldamatult teema number üks. Kuid mõni aeg tagasi kirjutas Tartu Ülikooli psühholoogiamagister Kerttu Mäger, et enesehinnangu upitamine on libe tee, sest kõrge enesehinnang võib olla seotud ka paljude negatiivsete teguritega nagu isekus, nartsissism ja enesepettus. Mäger soovitab inimestel hoopis iseendale sõber olla. Hea soovitus! Aga kuidas olla endale sõber?

Konfliktid on osa elust. Möödarääkimised, vastasseisud ja vaidlused kuuluvad igasse suhtesse, ka kõige harmoonilisemasse, sest inimestena oleme erinevad. Probleemiks muutub konflikt siis, kui see jääb vinduma, kui pinge imbub partnerite kõikidesse mõtetesse ja tegudesse ning võimuvõitlus hävitab lõpuks läheduse.

Abielu – see sulnis muinasjutt! Me tõotame, et jääme igavesti kokku, sest armastame teineteist rohkem kui midagi muud siin ilmas. Lubame olla koos heas ja halvas, rikkuses ja vaesuses, lubame teineteisest hoolida ja suhte nimel pingutada. „Tõotused, et me kaks jääme igavesti kokku/naiselt, kes mind armastab ja keda mina armastan/rohkem kui oma elu. Oo, seda vannet andes/ohverdan rõõmsal meelel kõik sinu eest,“ kõlab tuttavlik lubadus Walt Whitmani poeemist „Tulvavad valujõed“.

Ma usun, et iga inimene tahab liikuda oma elus rohkema armastuse poole. Armastus on justkui orientiir või maamärk, mis aitab meil valida enda jaoks õige suuna ja õigel rajal ka püsida. Ka siis, kui püüdleme rikkuse, võimu või saavutuste poole, on ikkagi just armastus valikute tegemisel peamiseks motivaatoriks. Aga kuidas me teame, kas olukorrad, millest end leiame, või inimesed, kellega kohtume, toovad meile ikka rohkem armastust? Süda teab. Süda tunneb eksimatult ära selle, mis aitab meil liikuda armastuse poole.

Dom Inácio de Loyola casa hall Abadianias on igas vanuses ja erinevast rahvusest inimesi puupüsti täis. Suur osa istub suletud silmi ja pomiseb palvet, mõni sõrmitseb palvehelmeid, mõni mudib nutust märga taskurätti. Inimesed ootavad oma järjekorda, et astuda maailma kõige võimsama elava meediumi João de Deus ette, et leida leevendust oma hinge- või tervisehädadele.

„Usun, et elu ülim eesmärk on leida õnn. See on kindel,“ ütleb dalai-laama saalitäiele kuulajaskonnale veendunult. Lihtsakoeline ja pisut ehk kulunudki väide. Iga inimene on õnne teemal mõtisklenud, arutlenud, raamatuid lugenud ja filme vaadanud. Igaühe elus on aegu, mil on tunne, et õnn on jäädavalt selja pööranud, aga küllap on sulle tuttavad needki hetked, mil joovastus ja õnnetunne täidavad su juuksejuurtest varbaotsteni ning maailm näib imelise paigana.

Vahel mõtlen, mis saab siis, kui sind mu kõrval enam pole. Ega ma teagi, kuhu sa peaksid kaduma, aga paljas mõte sellest muudab mind väga kurvaks. Minu jaoks võrduks see maailmalõpuga.

„Tööl on jälle nii palju haigeid ja neil, kes rivis, on topeltkoormus,“ kurtis hiljuti mu endine kolleeg. Mis viirus siis seekord Eestimaad vallutab? „Ei tea, kuid kõiki vaevab hirmus köha ja valus kurk. Aga eks see ole normaalne nüüd, kui ilmad jälle jahedamaks ja pimedamaks on läinud,“ ohkab mu tuttav.

Ring saab jälle täis. Aasta lõpp on omamoodi pööriaeg – meil tuleb vanast lahti öelda ja end näoga uue poole pöörata.