Küllap on igal inimesel olnud lapsepõlves mingi salakoht, olgu selleks onn puu otsas, puuriidatagune või trepialune. See on koht, kus laps on saanud end hästi ja kindlalt tunda, lubanud unistustel lennata. Kes on lugenud Mira Lobe „Vanaema õunapuu otsas“, see teab, millest ma räägin. „Niisiis juhtuski, et Andi nüüd õhtupoolikul üksipäini õunapuu otsas istus. Tal oli kena olemine seal üleval oma rohelises peidukohas – kena ja praktiline.“ See on koht, kus kõik on võimalik!
Mina tegin endale oma salapaiga kirjutuslauast. Minu lapsepõlvekodus oli magamistoas kohaliku meistri valmistatud uhke seinakapp, millest käis välja suur kirjutuslaud, mis hommikul nagu laevatrapp alla lasti ja õhtu saabudes tugitoolvooditele ruumi tegemiseks jälle üles tõsteti. Ma laotasin tekid üle kirjutuslaua ja sain nii endale oma koopa, kus veetsin pikki tunde. See oli paik, kus võisin rahus vanematel jalust ära olla, mängida ja unistada või niisama maailma asjade üle mõtiskleda. Aga tuli ka ette, et küürutasin kägaras oma koopas, peidus pahameele ja ebaõigluse eest.
Ma usun, et sellist oma ruumi on ka täiskasvanud inimesele väga vaja. Selleks võib olla oma tuba, nurgake aias või kasvõi ainult tugitool. See on koht, kus sina kehtestad ainuvalitsejana piirid ja käitumisreeglid. See on koht, kus oled hoitud ja kaitstud, kus saad end väsimuse korral kerra tõmmata ja puhata, aga vahel ka maailma ja inimeste eest peituda.
Kuid mulle tundub, et mitte igaühel pole niisugust päris oma kohta. Vaevalt tuleb see kitsastest elutingimustest, pigem hirmust ilma või välja jääda. Tulemuseks aga on tülpimus ja suhtlemisväsimus. Aga ma räägin sulle ühest toredast võimalusest endale siiski üks salapaik luua. Tee see oma südamesse! Pane silmad kinni ja kujutle, et su südames on üks tuba. Päris sinu oma tuba, kuhu kellelgi teisel pole sinu loata õigust siseneda. Sa avad uksed siis, kui sina tahad, ja kutsud külla vaid need inimesed, keda tõeliselt kohata soovid. Sa saad kujundada oma südametoa just selliseks, nagu kõige julgemates unistustes oled kujutlenud: kasutada enneolematuid värve, laotada riiulitele kasutud, aga väga ilusad nipsasjad, riputada seinale sinu jaoks tähtsad portreed. Ja mis veel parem – sa võid iga kord, kui kujutluses oma südametuppa lähed, midagi ümber teha, asju lisada või ukse taha tõsta. Lase fantaasial lennata! Ära jäta enne, kui tunned end tõepoolest hubaselt ja kaitstud.
Nüüd vali oma südametoas üks mõnus koht, kus saad istuda või lebada ja lase end lõdvaks! Midagi ei ole vaja teha, kuhugi ei ole kiiret. Kui oled seda piisavalt harjutanud, siis tunned rõõmu ja rahulolu oma "kenast ja praktilisest" uuest pesapaigast, tunned õndsust ise ja endaga olemisest.
Ma usun, et sellist oma ruumi on ka täiskasvanud inimesele väga vaja. Selleks võib olla oma tuba, nurgake aias või kasvõi ainult tugitool. See on koht, kus sina kehtestad ainuvalitsejana piirid ja käitumisreeglid. See on koht, kus oled hoitud ja kaitstud, kus saad end väsimuse korral kerra tõmmata ja puhata, aga vahel ka maailma ja inimeste eest peituda.
Kuid mulle tundub, et mitte igaühel pole niisugust päris oma kohta. Vaevalt tuleb see kitsastest elutingimustest, pigem hirmust ilma või välja jääda. Tulemuseks aga on tülpimus ja suhtlemisväsimus. Aga ma räägin sulle ühest toredast võimalusest endale siiski üks salapaik luua. Tee see oma südamesse! Pane silmad kinni ja kujutle, et su südames on üks tuba. Päris sinu oma tuba, kuhu kellelgi teisel pole sinu loata õigust siseneda. Sa avad uksed siis, kui sina tahad, ja kutsud külla vaid need inimesed, keda tõeliselt kohata soovid. Sa saad kujundada oma südametoa just selliseks, nagu kõige julgemates unistustes oled kujutlenud: kasutada enneolematuid värve, laotada riiulitele kasutud, aga väga ilusad nipsasjad, riputada seinale sinu jaoks tähtsad portreed. Ja mis veel parem – sa võid iga kord, kui kujutluses oma südametuppa lähed, midagi ümber teha, asju lisada või ukse taha tõsta. Lase fantaasial lennata! Ära jäta enne, kui tunned end tõepoolest hubaselt ja kaitstud.
Nüüd vali oma südametoas üks mõnus koht, kus saad istuda või lebada ja lase end lõdvaks! Midagi ei ole vaja teha, kuhugi ei ole kiiret. Kui oled seda piisavalt harjutanud, siis tunned rõõmu ja rahulolu oma "kenast ja praktilisest" uuest pesapaigast, tunned õndsust ise ja endaga olemisest.
*** *** ***
Südame tarkusest räägib minu lugu "Süda teab".
Holistilise regressiooni terapeut Jana Reidla
kirjutab artiklis „Mõistus, mis kuuleb südant“ südame ja ratsionaalse mõistuse
koostööst.
Vastused puuduvad