Miks motivatsioon kaob?

Ajapuudus. Mõnel päeval on tegevused üksteise otsa kuhjunud, telefon heliseb pidevalt, ülesandeid tuleb uksest ja aknast. Sellisel päeval pole sul aega õieti süüagi, rääkimata võimlemisest või hingamisharjutustest. Kuid ära jäta treeningut päris vahele! Tee vähem, tee kergemalt, tee vaid oma lemmikharjutusi! See võtab vaid paar minutit, kuid hoiab energia su kehas liikumas ja tekitab nii mõnusama enesetunde. Kontoris kasuta lifti asemel treppi, auto pargi uksest kaugemale. Töölaua tagant tõusmata saad teha kaelaharjutusi, kerepöördeid ja isegi salamisi mediteerida. Väga kiiretel päevadel hoidsin koosoleku ajal sõrmi mudras ja jälgisin oma hingamist. Aga vahel tõusin ka keset koosolekut püsti ja ütlesin: „Mina kavatsen nüüd igatahes end liigutada, sest muidu ma kangestun siia.“ Esialgu heideti kõõrdpilke, aga mõne aja pärast harjuti. Selline liigutamine vabastab kehas endorfiini, mis hoiab energiataseme kõrgel ega lase suure töökoormuse ja kiire tempoga päevas kokku joosta.  

Elustiili muutus. Töökohavahetus, kolimine, pere loomine, lapse sünd – kõik see võib meid rivist välja lüüa ja motivatsioonile hoobi anda, kuna kohanemine uue olukorraga võtab suure hulga energiat. Mind aitab säärasel juhul see, kui teen päevakava ja vean sellest sõna otseses mõttes sõrmega järge. Rutiin võimaldab segastel aegadel hoida kinni millestki tuttavast.

Rutiini kõrval on tähtis keskenduda olevikule. Ma ei näe kaugele tulevikku, aga ma tean, et saan kohe midagi ära teha (mediteerida, sügavat ja lõdvestavat hingamist harjutada) selleks, et mu meel oleks järgmised paar tundi rahulik ja keskendunud.

Tüdimus. „Peaks midagi uut ja põnevamat otsima!“ See on nii algaja harrastaja, aga ka algaja õpetaja mure. Ja nii töötatakse välja üha uusi stiile ja õpetatakse üha uusi samme. Aga küsimus pole rutiinis, vaid suhtumises! Joogatund võib tõepoolest tunduda üksluine ja mehaaniline, kui harjutustesse mitte süüvida. Kui tunnetaksid oma keha kogu tähelepanuga ja oleksid kogu tunni jooksul vaimselt täielikult kohal, siis ei räägiks sa mingist tüdimusest. Sest sinu sees toimuv on ilmatu põnev! Keha reageerib erinevatel päevadel erinevalt, saadab signaale (stopp! pea hoogu! anna takka!) ja annab tagasisidet. Ole kohal ja pane tähele!

Aga kui ühest praktikast tõepoolest väsid, siis mõtle läbi, mida sa oma praegusesse ellu kõige rohkem vajad. Proovi erinevaid praktikaid, kompa erinevaid õpetajaid. Püüa aru saada, mis on see, mis just sulle sobib või ei sobi. Räägi oma õpetaja või juhendajaga ja anna oma eesmärkidest teada – ta saab sulle soovitusi anda.

Tulemuste puudumine. Igasuguse harjutamise juures on oluline olla kannatlik. Ükski meetod ei anna kiireid tulemusi. Enesetunne paraneb juba esimeste treeningute tulemusel, seda küll, aga kroonilised tervisehädad vajavad tervenemiseks märksa rohkem aega. Selleks, et tulemused saaksid end näidata, tuleb mis tahes meetodit rakendada pikemat aega ja regulaarselt. Sest kuidas sa pärast paarinädalast proovimist tead, kas ja mil moel see aitab? Kõige paremaks motivaatoriks ongi konkreetsed muutused enesetundes ja tervislikus seisundis. Kui oled siin edu maitsta saanud (peavalu on kadunud, seljapinge leevenenud, krooniline nohu või põiepõletik on maha jätnud), siis kasvab usk ja enesekindlus ning see paneb suurema innuga harjutama.

Mõnikord lihtsalt ei taha. Aga mida teha siis, kui kohe kuidagi ei taha midagi teha? Eckhart Tolle soovitab: „Kas on midagi, mida sa peaksid tegema, aga ei tee? Võta end kokku ja tee see kohe ära! Teine võimalus on, et sa tunnistad oma laiskust, passiivsust ja inertsust. Kui sa selle võimaluse valid, tee seda andunult. Naudi seda! Ole nii laisk ja passiivne, kui suudad! Andudes sellele täielikult, suudad sa üsna pea sellest välja tulla.“ Vahel aitab see tõesti hästi – laiskled mõnuga ja ühel hetkel saab sest lihtviisiliselt villand. Ja siis on jälle energiat ja väge oluliste asjadega tegelemiseks. Aga ma usun, et hea oleks oma mittetahtmise põhjusele jälile jõuda. Kui selleks on väsimus, magamatus või kehv tervis, siis on tõepoolest kasulik treening vahele jätta ja mõnuga puhata. Kuid parim variant on asendada tavapärane treening näiteks rahuliku kõnniga värskes õhus. Ei mingeid eesmärke ega pingutust – lihtsalt mõnus tempo ja kaunis keskkond, mis paneb energia liikuma, vere käima ja muudab meele selgeks. Hea on teada, et liigutamine vähendab adrenaalhormoonide hulka, mida keha stressile reageerides toodab. Lisaks sellele vabastab keha suurema hulga endorfiine – võimsaid valuleevendavaid ja tujutõstvaid ajukemikaale. Ja kõik see on tasuta ja kõrvalmõjudeta! 

Enesedistsipliin teeb vabaks

Ükski tegevus elus, seal hulgas jooga harrastamine või hommikuvõimlemine ei tohiks olla orjus, see võiks olla vabadus. Me ei tee seda sellepärast, et peame, kohusetundest, vaid sellepärast, et ma tahame, vajame seda. Enesedistsipliin erinebki kohusetundest just selle poolest, et see tuleb inimese enda seest. Kui kohustused piiravad sageli meie vabadust, siis enesedistsipliin, vastupidi, suurendab seda. Sest, kui sa teed midagi oma sügavast soovist lähtudes, siis sa ju oled vaba. Ja saad õnnelikuma Mina ja parema elu pealekauba. 

Tasuks on uhke maja merekaldal

Ehkki me teame, et üks või teine asi on meile hea, ei kiirusta me siiski sellega alustama. Miks? Ma usun, et kõige taga on enese vähene teadvustamine. Me teeme midagi, mida ei peaks tegema – sööme liiga palju, joome liiga palju, liigutame liiga vähe. Me ei tunne ennast ega vaevu end ka uurima, „...nagu meile oleks kingitud uhke maja merekaldal, aga me pole suvatsenud isegi asju lahti pakkida, vaid elame pööningukambris kohvri otsas,“ toob oma raamatus võrdluse Wyatt Townley. Hetkel, mil sirutame käe šokolaadi või veinipokaali järele, ei teadvusta me, mis meie sees parasjagu toimub. Võib-olla on see solvumine või üksiolemise kurbus või hülgamise hirm, mitte nälg või janu. Seda teadvustades on meil valik – tegeleda oma emotsiooniga või süüa-juua ja matta sellega valu sügavale enda sisse.

Enesedistsipliini eelduseks on:

1. Enese teadvustamine – mis on mulle hea, mida ma vajan ja miks.
2. Teadmised sellest, kuidas konkreetne praktika aitab mul end paremini tunda, end tervendada.

Kui sul on konkreetne terviseprobleem, siis tee endale selgeks, milline praktika su keha aitab ja miks. Olen oma seljale sporti tehes palju liiga teinud ja nüüd lausa pean hommikuti end hoogsamalt liigutama, sest muidu on mu selg kange ja keeldub koostööst. Ma olen endale selgeks teinud, millised joogaharjutused ja mil moel mu selga tervendavad. (Siin on head elementaarsed teadmised anatoomiast ja füsioloogiast (kui koolis ei viitsinud õppida, siis tuleb nüüd ennast kurssi viia), energia liikumisest ja tšakratest ehk energiakeskustest. Eesti keeles on ka häid raamatuid joogaasanate kasust tervisele.) Pinges selg näitab kätte mu nõrga koha – kipun kõige ja kõigi eest vastutust võtma. Seega, mitte ainult füüsilised harjutused, vaid ka eneseusu kasvatamine, piiride seadmine ja usaldamine kuuluvad mu igapäevasesse harjutuste „programmi“.

Kui sa lükkad midagi järjekindlalt edasi, siis küsi endalt, mida sa kardad – ebaõnnestuda? teiste silmis lolliks jääda? Kui saad aru oma probleemi juurtest, mõistad oma vajadusi ja tead, kuidas jooga või mõni muu praktika saab sind su probleemi korral aidata – annab jõudu, aitab värsket energiat koguda, rahustab meele, muudab enesekindlamaks vms – siis pole enamasti mingi vaev ennast korrale kutsuda. Ja tasuks saad pööningukambrist alla tuppa kolida ja uhket merevaadet nautida.

*** *** ***

Liitu Jooga ja teraapia Facebookiga!