„Kui inimene tuleb teraapiatuppa, astub ta üle kõrge künnise,“ ütleb Soome psühhoterapeut ja kirjanik Tommy Hellsten. Loomulikult pole mingit kõrget künnist teraapiatoa uksel, vaid see künnis asub inimese sees. On tõepoolest raske endale tunnistada, et asjad elus pole sugugi hästi, et tervis pole korras, hing pole rahul ja unistuste täitumine on kaugemal kui kunagi varem. „Ei minul pole midagi viga! Teraapias käigu need, kes ise endaga hakkama ei saa.“ Kui palju kordi olen ma seda kuulnud!

Mis sind hetkel kõige rohkem häirib? Millist muutust sa oma ellu soovid? Mis takistab sul seda saavutamast? Kellelt ja millist abi vajad? Kuidas siis oleks, kui kõik oleks hästi, milliseid mõtteid sa siis mõtleksid ja kuidas end tunneksid? Kõik need küsimused on teraapias väga olulised. Need aitavad inimesel endasse vaadata, oma tänast olukorda ja enda vajadusi selgema pilguga uurida ning seniseid mõtte- ja käitumismustreid teadvustatult muuta. Aga sageli jääb probleemidest rääkimisest väheks. Intellektuaalsest nutikusest, sõnaosavusest ja oskusest lugusid soravalt edasi anda ei piisa. Vastupidi – need võivad sel uurimisretkel saada korralikuks komistuskiviks.

Meie ühiskonnale on omane tugev-olemise kultus. Inimesed kipuvad oma valu ja kannatusi eitama või maha suruma, sest neile otsa vaatamine teeb haiget ja ohustab minapilti. Vaatamata sellele, et hakkamasaamine käib üle jõu, ei küsi me abi, vaid sulgume endasse ja püüame ikkagi edasi rühkida. Arsti või psühholoogi juurde läheme alles siis, kui enam püsti seista ei jaksa ja igapäevaste ülesannetega toime ei tule. Ja lõpuks läheb nii, et palju räägitud ja ihaldatud rõõmsa kulgemise ning kerge ja vaba iseolemise asemel saadab päevi rahutus, ärevus ja pidev võitlus.

Ükskõik mis ajast on ärevus pärit või millal see esimest korda endast märku andis, on selge, et inimene toidab oma ärevust iga päev. Me vaevleme üleliia suure töökoormuse ja kiire elutempo käes, rabeleme mitmel rindel korraga, sipleme õnnetutes suhetes, sööme ebatervislikult ning probleemidele otsavaatamise ja nende lahendamise asemel otsime abi alkoholist või ravimitest. Kõik see hoiab alal ja kasvatab sisemist rahutust ja ärevust.

Õppisime kooli bioloogiatunnis, et pärime oma vanematelt füüsilised omadused nagu kasv, välimus, näo kuju, juuste ja silmade värv. Aga kuidas on iseloomu, arukuse ja vaimse tervisega? Kas ka need sõltuvad vanematelt lapsele kanduvast DNA järjestusest? Kas ärev meel on pärilik? Kas pidev muretsemine on paratamatu ja meie kontrolli alt väljas?

Inimene suudab end oma mõtetega täiesti ummikusse ajada. Me muretseme liialt, võrdleme end teistega ning kirume ja materdame enda saamatust. Väikesed asjad mõtleme suureks ja tähtsusetud  viltuminekud katastroofiks. Kõik see toob kaasa ärevuse nii meeles kui kehas. Kas saame ise oma mõtteid juhtida? Kas töö enda negatiivsete mõtetega aitab ärevusest terveks saada?  

Ühel päeval tuli zeni meister Suzuki Roshi juurde nuttes üks meditatsiooniõpilane, kes piinles suurtes valudes. Õpilane karjus: „Miks küll on olemas nii palju kannatust?“ Roshi vastas rahulikult: „Polegi põhjust.“ Kõlab ehmatavalt. Inimene tahab ikka aru saada, miks temaga hirmsad asjad juhtuvad. Teadmine annab turvatunnet ja võib-olla valmistab ka ette järgmiseks korraks. Ja järgmine kord tuleb, sest kannatused on elu osa.

Süda taob kui hull, hingata on raske, iiveldab…kohe ma minestan... See ei saa muu olla kui infarkt! Sääraste tunnuste korral on kindlasti arukas südamearstile aeg broneerida, kuid sageli on tegu hoopis ärevushäirega.

Kas armastamist on võimalik õppida või tuleb loota vaid loteriivõidule, mille peaauhinnaks on „see õige“? Mu teraapiakliendid on nõutud ja ootavad, et mina neile ütleks, mida nad peaksid oma suhtega peale hakkama: kas nad peaksid end kokku võtma, veel ja veel proovima või pingutamast loobuma ja endale tunnistama, et seekord tõesti ei õnnestunud? Ma ei oska vastata. Ma usun, et lähisuhe on üks neist eluvaldkondadest, kus kiirustades tehtud otsused on kurjast. Suhte nimel tasub kindlasti tööd teha! Samas aga olen omal nahal kogenud ja kõrvalt näinud suhteid, mis kestavad ja kestavad ehkki lootust tegelikult pole.

Inimene püüdleb ikka kõrgema enesehinnangu poole. Teraapiaski on see vaieldamatult teema number üks. Kuid mõni aeg tagasi kirjutas Tartu Ülikooli psühholoogiamagister Kerttu Mäger, et enesehinnangu upitamine on libe tee, sest kõrge enesehinnang võib olla seotud ka paljude negatiivsete teguritega nagu isekus, nartsissism ja enesepettus. Mäger soovitab inimestel hoopis iseendale sõber olla. Hea soovitus! Aga kuidas olla endale sõber?

Andestamine on tugevate inimeste tunnus, nõrkadele käib see üle jõu. Selline mõttetera jääb mulle teemakohaseid materjale uurides ikka ja jälle silma. Andestamisest räägitakse ja kirjutatakse väga palju – see ravib hingehaavad, hoiab ära südamehaigused ning aitab suhteid siluda. Tuntud soome psühhoterapeut ja kirjanik Tommy Hellsten ütleb: „Andeksandmine teeb mõlemale poolele head, see parandab nii hinge kui ihu. See lähendab inimesi ja edendab nende armastust. See annab meile ikka ja jälle uue võimaluse.“

Kõik algas majatiivast, mida psühhiaater ja psühhoterapeut Carl Gustav Jung korduvalt unes nägi. Ehitis lummas teda ja tekitas imestust. Ühel hetkel taipas Jung, et see majatiib pole midagi muud kui üks osa tema enda isiksusest, osa, mis on seni varjul olnud. Ja nii asus psühhiaater suure uudishimuga oma unenäomaja uurima.