„Armas Jumal, ma küll armastan
oma perekonda, aga kas sa ikka proovisid kõik teised läbi enne, kui mind nende
juurde saatsid?“ küsib üks laps kirjas Jumalale (G. Roth „Naised, toit ja
jumal“). Selles küsimuses on sees kaks olulist tõsiasja: 1) iga laps tahab
tunda end oma perekonnas vastuvõetuna ja 2) laps armastab südames oma vanemaid
ka siis, kui need ei suuda talle vajalikul määral turvatunnet ja armastust pakkuda. Mis toimub lapsega siis, kui tema vanemad
on küll vanuse poolest täiskasvanud, kuid
ei oska elada ja olla nagu küpsele inimesele kohane?
Loe lisaks
Isa on tähtis
Laps armastab mõlemat oma vanemat võrdselt, ta on ustav nii emale kui isale. Lapse jaoks moodustavad ema ja isa ühtse terviku, kõige tähtsama osa lapsest endast. Inimene, kes on olnud sunnitud oma isa eemale tõrjuma või talle selja pöörama, maadleb kogu elu madala enesehinnangu ja ebapiisava elujõuga.
Andestamine on tugevate eesõigus
Andestamine on tugevate inimeste tunnus, nõrkadele käib see üle jõu. Selline mõttetera jääb mulle teemakohaseid materjale uurides ikka ja jälle silma. Andestamisest räägitakse ja kirjutatakse väga palju – see ravib hingehaavad, hoiab ära südamehaigused ning aitab suhteid siluda. Tuntud soome psühhoterapeut ja kirjanik Tommy Hellsten ütleb: „Andeksandmine teeb mõlemale poolele head, see parandab nii hinge kui ihu. See lähendab inimesi ja edendab nende armastust. See annab meile ikka ja jälle uue võimaluse.“
Loe lisaks
Mis kahandab lapse enesehinnangut
Kõik
inimesed alustavad oma elu sama suure potentsiaaliga heaks enesehinnanguks. Ükski
väikelaps ei mõtle endast negatiivselt ega saboteeri end epiteetidega nagu „saamatu“,
„rumal“, „kõlupea“. Vastupidi, ta peab end maailma nabaks, kelle olemasolu üle
tuleks kõigil ümbritsevail südamest rõõmustada. Lapsel on loomulik kalduvus end
iseendaks olemise pärast hästi tunda. Paraku muutub olukord juba enne kooli algust. Laps õpib teistele meeldima, oma soove ja vajadusi maha suruma ning ennast materdama.
Loe lisaks
Ma tunnen sinu valu
„Kallis ema, see kiri on valusaim kõikidest eelmistest,“ alustab
Merike kirja oma emale. Ta on täis otsustavust lõpuks ometi valu ja solvumine
endast välja kirjutada. Kas Merike kirja ka emale üle annab, selles ta nii
kindel pole. Julgusest jääb vajaka. Aga endistviisi jätkata ka ei taha, sest elu
libiseb käest.
Vanematega igaveseks seotud
„Mul ei ole oma emaga mingit läbisaamist,“ kuulen teraapiaklientide suust sageli. „Ma ei
taha oma isast midagi kuulda. Kui ta pole osanud õige isa olla, siis nüüd hoidku
eemale!“ teatab nii mõnigi mees resoluutselt. Tundub, et sellisel juhul vanematele
solvunult koha kätte näitamine, neile selja pööramine või nende unustamine toob
lahenduse, kuid tegelikult on hoopis vastupidi – me teeme sellega oma hingele
väga haiget. Iga laps, ka täiskasvanud, on oma vanematega hinge tasandil
tugevasti seotud. Võime küll lõpetada nendega suhtlemise, kuid hingesidet läbi
lõigata ei saa.
Loe lisaks
Suhete külge aheldatud
Sa armastad Teda kogu südamest, sa ei suuda muud,
kui Temale mõelda. Sa aitad, hoolitsed ja muretsed ja oled valmis Tema heaks
end kasvõi ribadeks pingutama. Sa muudkui annad, kuid vastu saad õige vähe. Oled
väsinud ja muserdatud. Kui sulle tundub, et sinu õnne võti ei ole sinu taskus,
vaid kellegi teise käes, siis oled sa kaassõltlane.
Loe lisaks
Süütunde rõhuv koorem
Ma usun, et üsna suur osa inimese vaimsetest
probleemidest on põhjustatud süütundest. Nii sellest süütundest, mida inimene
ise teadvustab, aga veel rohkem sellest, mida ta enda eest peidab. See närib
hinge ja vaevab, takistab elu nautimast ja edasi liikumast. Milles me siis
süüdi oleme? Ja kas üldse oleme? Kas selle raske ja ennast kahjustava koorma annab
õlgadelt ka maha raputada?
Loe lisaks