„Tarkus tõuseb sealt, kus pole mõtteid. Sisene oma vaikuse ruumi,“ ütleb kaunilt üks kaasaja populaarsemaid vaimseid kõnelejaid ja kirjanikke Eckhart Tolle. See kõlab tõesti inspireerivalt, aga häda on selles, et tänapäeva inimesel on tema igapäevases keskkonnas vaikust väga keeruline leida. Esiteks kõik see tingel-tangel, mis me elamise ruumi tahes tahtmata täidab, aga eks me vali ikka ise ka olla enamasti infokülluse ja inimeste keskel. Nii tundub kuidagi turvalisem. Ühel päeval tabasin end mõttelt, et ma tahan sest kõigest eemale ja nii sündis otsus minna pimeritriiti.

Pärast unetusega maadlemise isikliku kogemuse jagamist on minult korduvalt küsitud: millest unehäired tulevad? kas unetusest on võimalik terveks saada? millist unerohtu ma soovitan? Vaevlesin unetusega viis aastat. Võib öelda, et mahtusin kenasti lahtrisse „klassikaline insomnia“: ma ei suutnud uinuda ka siis, kui päev oli olnud väga väsitav, uni oli pinnapealne ja rahutu ning lahkus tunde enne kukke ja koitu. Oli ka selliseid öid, mil ma sõba silmale ei saanudki. Täna on olukord palju parem. Usun, et kõik need praktilised võtted, millest kirjutasin eespool mainitud loos, on aidanud mul olukorda parandada. Aga eks ma olen ka hoolas harjutaja. Seekord peatun põhimõttelistel asjadel.

Väsimus, pea on uimane, mõte ei tööta, silm vajub kinni. Kehas on mõnus rammestus. Kohe tuleb uni. Peab tulema, kell on ju palju ja ma olen väga väsinud. Aga und ei tule. Mida aeg edasi, seda selgemaks läheb silm. Möödub tund, kaks, kolm, voodis lesimine muutub mõttetuks. Võtan padja kaenlasse ja kolin elutuppa televiisorit vaatama.

Ükskõik mis ajast on ärevus pärit või millal see esimest korda endast märku andis, on selge, et inimene toidab oma ärevust iga päev. Me vaevleme üleliia suure töökoormuse ja kiire elutempo käes, rabeleme mitmel rindel korraga, sipleme õnnetutes suhetes, sööme ebatervislikult ning probleemidele otsavaatamise ja nende lahendamise asemel otsime abi alkoholist või ravimitest. Kõik see hoiab alal ja kasvatab sisemist rahutust ja ärevust.

Ühel päeval tuli zeni meister Suzuki Roshi juurde nuttes üks meditatsiooniõpilane, kes piinles suurtes valudes. Õpilane karjus: „Miks küll on olemas nii palju kannatust?“ Roshi vastas rahulikult: „Polegi põhjust.“ Kõlab ehmatavalt. Inimene tahab ikka aru saada, miks temaga hirmsad asjad juhtuvad. Teadmine annab turvatunnet ja võib-olla valmistab ka ette järgmiseks korraks. Ja järgmine kord tuleb, sest kannatused on elu osa.

Uurimusi meditatsiooni mõjust ajule on koostatud juba pikki aastaid ning viimasel ajal avaldatakse pea iga nädal mõni teadustöö, mis ilmestab mõnd meditatsioonist saadavat hüve. Õigupoolest küll on need hüved teada-tuntud juba iidsetest aegadest peale, kuid lõpuks on õnnestunud neid ka resonantsuuringute (MRI) või elektroentsefalograafia (EEG) abil tõestada.

Maailm on rahutu, heitlik ja kohati täiesti hullumeelne. Parim, mida inimene saab terve mõistuse juurde jäämiseks teha, on püüelda meelerahu ja sisemise vabaduse poole. Mulle tundub, et kõige töötavam viis selle saavutamiseks on meditatsioon. Sa tõmbud välisest maailmast kõrvale, leiad vaikse koha, lülitad välja arvuti ja telefoni, sulged silmad ja sukeldud oma sisemaailma. Oh, lõpuks ometi õnnis rahu! Kas ikka on?

Dom Inácio de Loyola casa hall Abadianias on igas vanuses ja erinevast rahvusest inimesi puupüsti täis. Suur osa istub suletud silmi ja pomiseb palvet, mõni sõrmitseb palvehelmeid, mõni mudib nutust märga taskurätti. Inimesed ootavad oma järjekorda, et astuda maailma kõige võimsama elava meediumi João de Deus ette, et leida leevendust oma hinge- või tervisehädadele.

Seisan Dom Inácio de Loyola casa hallis järjekorras, et pääseda maailma kõige võimsama elava meediumi João de Deus, eestikeeli Jumala Johannes (kodanikunimega João Teixeira de Faria) vastuvõturuumi ja võtta sisse koht mediteerijate seas. Meedium João de Deus on vaimolendite (siin nimetatakse neid entities) abil Brasiilias Abadiania linnas juba neli aastakümmet viinud läbi tuimestuseta ja veretuid füüsilisi lõikusi ning silmale nähtamatuid spirituaalseid operatsioone.

Arvukad psühholoogilised uurimused on näidanud, et inimesed, kes regulaarselt mediteerivad, on keskmiselt õnnelikumad ja eluga rohkem rahul. Juba sellest üksi ju piisaks, et mediteerimisega algust teha, kuid vaatame siiski meditatsiooni kasu pisut lähemalt. Olen siia kogunud minu jaoks olulised ja omal nahal äratuntud hüved.

Nii lihtne see tõepoolest ongi. Ma ei pea end teab mis kogenud mediteerijaks, aga üle kümne aasta igahommikust vaikuses iseendaga olemist on andnud mulle igatahes portsu sisemist rahu ja tasakaalu ning õpetanud keskenduma. Ma alustan oma päevi kerguse ja erksa meelega ja see, hea lugeja, on väga suur asi.

Meditatsioonil on palju definitsioone ja erinevaid koolkondi, seda õpetatakse spetsiaalsetel kursustel ja praktiseeritakse kloostrites. Miks inimesed mediteerivad? Eelkõige sellepärast, et see aitab rahustada vaimu, suurendab meeleselgust ja keskendumisvõimet.