Aeg vaadata enda sisse
Elad sa südamega, oled iseendas kohal ja lähtud oma sisemisest tõest või võrdled end pidevalt teistega, püüad olla neile meeltmööda, saada ümbritseva jaoks piisavaks ja sobivaks? Usud sa endasse või lased saavutustel, tunnustusel või sisemisel kriitikul endale öelda, mida sa väärt oled?
Kiire elutempo, tähelepanu killustatus ja ühiskonna poolt meile pihku surutud vigane kompass ei lase meil ennast tõeliselt tähele panna ja väärtustada. Ikka on pilk endast väljaspool, ikka ootame teistelt kinnitust sellele, et saame hakkama, et oleme vastu võetud. Kuid see väsitab ja võtab ära rõõmu. „Kes ma olen?“ ja „Mis on mulle tegelikult tähtis?“ on küsimused, mis tunduvad küll olulised, kuid millega tegelemiseks pole enamasti aega või ei jätku julgust. Ometi on nii, et kui õpime oma tegelikke vajadusi endale tunnistama ning nende eest välja astuma, kui õpime endasse uskuma ja julgeme oma eheda Mina poole liikuda, vabastab see meie kasutusse tohutu energia, mis varem kulus rollimängudele, enesepettusele ja tarbetule sahmimisele. Elu muutub lihtsamaks ja pakub palju rohkem rõõmu.
Olen palju aastaid aidanud teraapiaklientidel uurida nende lapsepõlve – minevikust pärit traumasid ning mittetoimivaid mõtte- ja käitumismustreid, kuid viimastel aastatel on mind paelunud hoopis uued küsimused:
- kas enese avastamiseks on ehk olemas kiirem tee kui lõputu sügavuti „kaevamine“?
- kas valusate minevikulugude korduv ümberjutustamine aitab mul ikka edasi liikuda või teeb see minust hoopis nende lugude vangi?
- kas ongi nii, et päritolupere ja esivanemate uskumused ja harjumused on minust tugevamad, mis tähendab, et need määravad mu toimetuleku ja saatuse?
- kas enese pidev parandamine on ikka parim eesmärk või aitab mind sootuks rohkem enese piirangutega leppimine ja enda kui Looja käepikenduse aktsepteerimine?
Suutrates on lugu mehest, keda lastakse mürgitatud noolega. Selle asemel et nool välja tõmmata, nõuab ohver näha vaenlast, kes tulistas, tahab tungivalt teada, miks too tulistas ja millest noole valmistas. Samal ajal aga levib mürk tema organismis. Paljud meist käituvad samamoodi: hoiavad endas kurbust, pettumust ja viha, otsides põhjuseid ja süüdlasi minevikust; pingutavad koledal kombel, et näha seoseid minevikus neile põhjustatud valu ja oma tänaste raskuste ja läbipõrumiste vahel; jutustavad ikka ja jälle oma lugu, selgitavad ja õigustavad. Kuid emotsioonide mürk teeb samal ajal nende sees oma hävitustööd.
Mineviku traumade ja allasurutud emotsioonide teadvustamine on vajalik, kuid tervenemine saab alata hetkest, kui sa ei õigusta enam oma valu, vaid lihtsalt otsustad sellest lahti lasta. Otsustad, et oled piisavalt oluline, et järgida omaenda sisemist kompassi, pideva parandamise asemel lubad endal olla just selline, nagu oled (jumalik!), ning hoolitsed enese eest edaspidi suure armastuse ja kaastundega. Usu mind, see on suurim töö, mida võime enda heaks teha!
Mina saan luua sinu jaoks turvalise ruumi, kus võib avalduda kõik see, millele sa üksi otsa vaadata ei oska või ei julge. Ma ei hoia kinni ühestki kontseptsioonist ega meetodist, vaid istun sinu vastas kui inimene, kes on sama haavatav ja ekslik, kuid kes on ehk sammukese oma ehedale Minale lähemale jõudnud. Püüan oma sõnade ja olemusega anda sulle lootust, et lahendused on olemas, et hoolimata kõigest on õnnelik elu võimalik.
Kuid see tekst sind kõnetas ja sa soovid oma sisemaailma uurida, helista mulle 51 24 111 või kirjuta kadi@joogateraapia.ee. Täpsem info on kirjas siin.
Kadi Kütt, psühholoogiline nõustaja
*** *** ***
Sellest, mis toimub teraapiaprotsessis ja milline on terapeudi roll, saad lugeda ka nendest artiklitest:
- Õnneliku elu otsinguil. Teraapia ja terapeudi roll hingeravis
- Teadmistest ja tundetarkusest teraapias