Õnneks on viimastel aastatel toimunud muutus: aina enam hoiatatakse, et lõputusse enesearendamisse ja paremaks-sobivamaks inimeseks püüdlemisse on võimalik lõksu jääda ning kõige tähtsam on siiski iseenda vajadusi tähele panna ja enda eripära aktsepteerida.

Lugesin hiljuti Rootsi kirjaniku ja produtsendi Clara Törnvalli raamatut „Tavalised inimesed. Autisti reisijuht galaktikas“. Väga tore ja vaimukas lugemine! Törnvall tutvustab autistidele, kelle hulka ta ka ise kuulub, neurotüüpilisi ehk normile vastavaid inimesi ja nende veidrusi. Tavaliselt käib asi vastupidi: neurotüüpilised ehk „normaalsed“ teadlased ja psühholoogid kirjeldavad autismi tunnuseid ja jagavad siis autistidele juhtnööre, kuidas nood peaksid end arendama, et sellesinatses maailmas hakkama saada.

Ma tunnen end Törnvalli raamatus ära. Mulle pole kunagi autismispektri häire diagnoosi pandud ja tõenäoliselt ei lähe ma seda ka enam nõutama, aga tähtis polegi diagnoos, vaid taipamine: see, et olen teistsugune, ei tähenda, et ma ei saa inimeseks olemisega hakkama.

Ikka ja jälle valel tänaval

Kui sa astud poeuksest välja, kas tead siis kohe, kuhu poole minema pead? Kui ma endale aega ei võta ja rahulikult selle küsimuse üle ei juurdle, leian end absoluutse kindlusega valelt tänavalt. Filme või seriaale vaadates äratab minus alati imetlust peategelane, kes kuularist tuleva korralduse „Kähku üles mööda idapoolseid treppe!“ peale kohe õiges suunas minema tuiskab. „Kes ütleks mulle, kus pool on ida?“ peaksin mina haleda häälega paluma. Just nii ma ennast siin pööraselt kiiresti muutuvas maailmas sageli tunnen.

Nagu ütlesin, pole mul autismi diagnoositud. Ma pole osanud end siiani ka n-ö ülitundlike sekka arvata. Miks ma sel teemal siis sõna võtan? Teen seda peaasjalikult enda rahustamiseks ja lohutamiseks, sest alles viimastel aastatel olen taibanud, kui palju meelehärmi olen ise endale oma ebarealistlike ootuste ja enesesüüdistustega valmistanud. Ma peaksin olema selline nagu teised, ma peaksin rohkem pingutama. „Ole, nagu oled!“ ja „Püsi mugavustsoonis!“ võiksid olla minu uued loosungid.

Keerulised suhtlemismängud

Alustame suhtlemisest, sest just siin on kõige rohkem võimalusi, kuidas enese tagant sundimisega endale liiga teha.

Mõnd vana tuttavat nähes on mul hädasti vaja teisele poole tänavat minna või, pea maas, rinnaesiselt puru pühkida, samas kui abikaasa minu meelest lausa otsib rahvamassis tuttavaid, et nendega rõõmsalt mälestusi heietada. „Taevas halasta, kust see jutt neil ometi tuleb?!“ vasardab minu peas, kui kõrval seistes kärsitult jalalt jalale tammun. Varem küsisin endalt nõudlikult: „Miks mina niimoodi kergelt lobiseda ei oska?“, aga täna tean, et on hulk inimesi, kelle jaoks viisakusvestluse ehk small-talk’i pidamine käibki üle jõu.

Üks põhjus on siin soov minna vestluses kohe asja juurde. Miks ei võiks inimesed vaid vajalikke sõnu kasutada, miks nad peavad olulise info sõnavahtu peitma? Autist tahab sõnavahust läbi murda ja küsib: „Mida sa sellega mõtled?“ või „Mis su jutu point on?“ Inimesed kipuvad selle peale solvuma, sest arvavad, et su küsimuse taga on kius või hinnang, aga sina tahad lihtsalt öeldule pihta saada, et ei peaks iva otsides kaevama või seda ise ära arvama.

Autist eelistab vestelda millestki isiklikust ja sügavast ehk teemast, mis teeb targemaks ja puudutab hinge. Ma ei saa tõepoolest aru, miks on jutusaated üles ehitatud nii, et kõikidest teemadest libisetakse millessegi süvenemata lihtsalt üle! Just siis, kui mu kõrv tabab midagi põnevat ja ma ootan huviga, mida on saatekülalisel selle kohta veel öelda, kiirustab saatejuht järgmise teema juurde. „Tundub, et nad räägivad selleks, et vahetada häälikuid, mitte infot,“ ütleb Törnvalli raamatus üks intervjueeritud autistidest.

Aga kui vajalik info on juba käes, muudab selle kordamine autisti kärsituks. „Ma sain juba aru. Lähme edasi!“ tahaks siis nõudlikult hüüda. Osalesin kunagi Imago paariteraapia kursusel. Selle teraapiameetodi põhiline oskus on kolmeosalise dialoogi kasutamine. See õpetab kuulama, mida partner täpselt ütleb, mõistma ja hindama partneri vaatepunkti ja väljendama enda oma partneri tundeid arvestades. „Nagu ma aru saan, ütlesid sa, et …“, „Kas ma saan õigesti aru, et sa …“ jms aitab kindlasti kaasa sellele, et dialoogist ei läheks midagi kaduma, aga niisugune kordamine („tagasi peegeldamine“ ütlevad nad selle kohta) ajab mu hulluks! Ma ju sain juba esimesel korral aru, mida sa ütlesid, miks ma pean seda sõna-sõnalt kordama? Aga eks kontseptsioone ja meetodeid olegi väga erinevaid. Tuleb valida endale sobivad saated ja enesearengu võtted.

Õdus õhtupoolik diivanil. Abikaasa teeb endale joogi või võtab teleka ette maitsva ampsu. Mina küsin: „Kas on hea?“. Minu arust on siin vastamiseks vaid kaks varianti: jah või ei. Aga ei ole nii lihtne! Mees arvab, et ma küsin sellepärast, et tahan tema maiusest osa saada, või veel enam: heidan talle ette, miks ta üksiti ka mulle sööki-jooki ei toonud. Süütu küsimus, millest võib tähelepanematuse korral kasvada mõttetu pinge, emotsionaalsete partnerite puhul ka korralik tüli.

Ainult mitte islandi kampsun!

Lisaks sõnadele kasutame suhtlemisel kehakeelt. Kallistamine on tänapäeval popp ja peaaegu kohustuslik, kuid tundlikud inimesed peavad niisugust puudutust liiga intiimseks ja vahel lausa ebameeldivaks. Sageli tajun lausa füüsiliselt, kuidas teise kehaga väga lähestikku olles energia mu seest välja voolab ja võõrad emotsioonid minu sees koha sisse võtavad. Seega on põhjust mitte kallistada, aga katsu sa koolitusgrupis või tuttavatega kohtudes selgitada, miks sa neid ei emba, selle asemel taganed ja teed nägu, et pead just nüüdsama olulise telefonikõne tegema. Nüüd olen õppinud ütlema: „Ma eelistan mitte kallistada.“ Kehaline tundlikkus on lihtsalt midagi, mida ei saa ignoreerida.

Siin on mul lapsepõlvest üks ilmekas näide. Meie perel oli tubli ja andekas õmbleja. Teise klassi jõulupeoks lasi ema mulle õmmelda ilusast rohelisest peenvillasest kangast kleidi. Ma ei mäleta sest jõulupeost muud, kui et seisin kooli garderoobis, käed kramplikult kehast eemal, ja nutsin, sest villane kangas kraapis. Kõige rohkem tegi mulle haiget see, et ema ei mõista, kui ebamugav, lausa võimatu on ennast selles kleidis liigutada või pidu nautida. Täna saan aru, et ema ei saanudki mind mõista, sest teda taoline ülitundlikkus ei vaeva. Ta ei ole kunagi uutel rõivastel esimese asjana silte seest ära lõiganud või lõngapoes tokkide karedust kõhunaha vastu proovinud.

Inimkond on nuputanud hulga piinamismeetodeid, et vaenlase käest saladused kätte saada. Minu puhul pole vaja muud, kui sundige mind täisvillast islandi kampsunit palja ihu peal kandma ja ma siristan teile ette kõik, mida tean või kunagi teadnud olen.

Tugev heli ja ere valgus teevad liiga

Tugevate helide ja ereda valgusega on tõesti keeruline lugu. Tundlikku inimest häirib arvuti surin, külmiku mootori hääl, lund lükkava traktori saha kriipimine vastu asfalti, sügisene tormituul akna taga, ühistranspordis kõva häälega telefoniga rääkiv kaasreisija, kinos takosid matsutav naaber, aastavahetusel paukuv ilutulestik jpm. „Pole ühtegi ust, mida vahelt kinni panna,“ tõdeb taoliste olukordade kohta Törnvall. Kõrvalised helid, mida on võimatu välja lülitada, häirivad tõsiselt ega lase keskenduda või nautida. Siin tuleb kasuks, kui selgitad kaaslastele rahulikult, miks kutse kinno, bussireisile või linna keskväljakule ilutuletikku ja rokkmuusikat nautima sind ei vaimusta.

Ka kodus tuleb mul alailma välja öelda, et sõnu on hetkel minu talumisvõime jaoks liiga palju või hääl on liiga vali. On hea, kui partner teab, et sellised väljaütlemised ei tulene üleolevast suhtumisest, vaid tundlikust närvisüsteemist.

Neurotüüpilised inimesed ei suuda aru saada, miks meeldib autistile hämaras ruumis olla – see muudab ju kurvaks või suisa ärevaks. Seetõttu tahaks nad kõik lambid põlemas hoida, samas kui minusugune käib mööda maja liiga eredaid laelampe kustutamas ja õdusaid kohtvalgusteid või küünlaid süütamas. Ega siin jäägi muud üle, kui tuleb pereliikmetega rahulikult kokkuleppeni jõuda ja võimalusel endale üks mõnus turvaline ja hämar pesa luua.

Tegutsemine eeldab juhistest täpset arusaamist

Oled sa olnud rühmas, kus keegi järjepanu küsimusi esitab ja sellega teised närvi ajab? Muidugi võib olla, et see küsija igatseb tähelepanu või tahab lihtsalt tähtis paista, aga sageli on tegu autistlike joontega inimesega, kes küsib selleks, et aru saada. Kui ülesande täitmiseks antakse juhised, siis olgu need selged ja üheselt mõistetavad! Nii ma siis küsin ja küsin veel kord üle ja pean leppima teiste inimeste silmade pööritamise või vahel isegi halvustavate märkustega. Aga kaksipidi mõistmise võimalus tekitab segadust ja see ei ole mugav taluda. Sellepärast tahangi juhised või reeglid endale selgeks teha, enne kui neid täitma asun. Eriti tähtis on see siis, kui asi puudutab grupis ja ühise eesmärgi nimel tegutsemist. Neurotüüpikud, olge siin kannatlikud! Keegi ei taha teid narrida või teie aega niisama tühja raisata – eesmärk on teha asju hästi. Vaevalt et teiegi tahate kehva sooritusega kaasnevat jama hiljem klaarima hakata.

Vajadus omaette olla

Kui su töökaaslased või sõbrad räägivad puhkusest, räägivad nad enamasti eesseisvast reisist, kas pole? Autisti kalendris pole tavaliselt mingeid planeeritud tegevusi, sest kõige rohkem vajab ta rahu ja omaette olemist. See on tema parim puhkus, tema mugavustsoon. Arvaku need tarmukad reisisellid pealegi, et võõra maa kultuur ja kombed avardavad silmaringi ja nii peaks reisimine olema igale end intelligentseks pidavale inimesele kohustuslik. See kõik on väsitav, sisaldab liiga palju muljeid ja sotsiaalseid kontakte. Kodus on kindlam.

Kui on soov siiski maailma näha, tuleb reisiplaani enda jaoks tublisti kohandada. Võta endale aega ja ruumi hinge tõmmata ning ole julge reisikaaslastele selgitama, miks pead muuseumi külastuse või õhtuse pillerkaari linna turuplatsil vahele jätma.

See ei tähenda, et autistlik inimene ei tahaks teiste inimeste seltskonda. Temagi soovib gruppi kuuluda ja teistega koos midagi vahvat ette võtta. Aga ta peab vahepeal eralduma, et ülekoormatud närve puhata ja jõudu koguda. See on ülejäänutele tavaliselt arusaamatu. „Juba tahad koju minna – pidu ju alles algas?!“ Mida teha, et mitte olla pidur, tujurikkuja? Sest on tõepoolest oht, et sa rikud teiste tuju, kuna suur osa inimesi otsib seltsi ja aktiivset tegevust ja neis tekitab tegevusetus stressi. Ja kui grupis on keegi, kes hoiab omaette ega taha seltskonnamängudes osaleda, ärritab ja provotseerib see gruppi. „Kas talle ei meeldi meie seltskond? Kas ta peab end meist paremaks?“ on küsimused, mis ei tule liigtundlikule pähegi, aga millele tal ometi tuleb aeg-ajalt vastata. „Kõik on hästi, ma lihtsalt pean veidi puhkama ja siis olen jälle platsis.“

Tõeline rahu tekib sinu sees

Ühiskonnas loovad normi neurotüüpilised inimesed, sest neid on lihtsalt palju rohkem. Neile, kes valitsevatele normidele ei vasta või kokkulepitud raamidesse ei mahu, öeldakse, et nad peavad õppima kohanema. Törnvall paneb aga teistsugustele südamele: „Maskeerimine ei vii rahuni. Tõeline rahu tekib sinu sees ja keegi teine seda mõõta ei saa. Kõik, mida sul on maailmale pakkuda, on sügaval sinu sees juba olemas. See pole kuidagi seotud sellega, kui palju pealiskaudseid sotsiaalseid trikke sa ära õpid.“

Me oleme loodud erinevaks – iga inimese aju ja närvisüsteem on unikaalne. Selle asemel, et ennast (näiteks suunamudijate või teaduspõhiste uuringute poolt paika pandud) normiga võrrelda ning aina enam pingutada, et raamidesse mahtuda, on arukas heita aus pilk peeglisse ja sealt vastu peegelduvaga nõustuda: „Selline ma olen: teistsugune. Nüüd tuleb lihtsalt välja mõelda, kuidas siin maailmas hakkama saada.“ Kõigepealt teadvustamine, siis aktsepteerimine ja alles seejärel vajalikud sammud. Ma tean, et see ei lahenda probleeme, millega tundlik inimene siin kiiskavas ja kärarikkas maailmas maadleb, aga taoline suhtumine vähendab mõttetut enesekriitikat, enese tagant sundimist, pidevat punnitamist, et „normaalne“ olla või selline vähemalt välja paista. See teeb neurotüüpiliste partnerite ning töö- ja muidu kaaslastega suhtlemise lihtsamaks ning laseb vahel enda veidruste üle heatahtlikult naerda. See aitab elumängu pisutki kergemalt võtta.

*** *** ***