Oled sa mõelnud, milline su elu oleks, kui sa
kõnniksid tõepoolest oma südame teed, järgiksid oma südame kutset? Kui
söandaksid oma südame avada kõikidele kaasa- ja vastukõndijatele? Elamine kooskõlas
südamega on väärt oskus! Ma usun, et iga teekond, olgu selleks uue töö otsing,
kodu ehitamine, pere loomine, lapse kasvatamine või enese vaimne arendamine
peaks alguse saama südamest. Süda ju ütleb, milline suund on õige. Aga me ei
oska oma südant kuulata. Ja nii teeme elus aina valesid valikuid, sukeldume
valedesse suhetesse ja läheme iseendast mööda.
Loe lisaks
Süda ootab meilt vaprust
Mida aeg edasi, seda enam ma mõtlen sellele, kui palju nõuab elamine vaprust – vastu astumist hirmutavatele asjadele hoolimata sellest, et süda väriseb ja mõistus käsib asja pooleli jätta.
Südames tänulik
Tänulikkus
on armastuse kõrval üks kõige kõrgema vibratsiooniga emotsioone, mis puhastab
ja tervendab meie meelt ja keha. Kui lähened igale eluolukorrale avatud ja
tänuliku südamega, saad tunda rahulolu ja rõõmu ning suhtuda häirimatu rahuga elu
kõikidesse karidesse. Kuid millegipärast on loodus loonud meid nii, et meie
mõistus on häälestatud tundma kaotust teravamalt kui võitu, keskenduma rohkem negatiivsele
kui positiivsele ning mäletama pigem halba kui head. Kes on kogenud
depressiooni, see teab, kui keeruline
on näha head seal, kus kõik tundub must ja mõttetu. Mille eest on siin
tänulik olla?!
Loe lisaks
Õieilu-õievalu
Igal kevadel ootan, et puud läheksid lehte. Kui see
lõpuks juhtub (hoolimata ootusest tavaliselt ikkagi üleöö ja ootamatult), siis
olen kurb, sest sellega on pikk samm suvele lähemale astutud. Nii kaua, kui
puud on raagus, on veel lootust: suvi on kaugel, päike ja puhkus on ees... Aga
koos lehtedega ja veel enam koos õitega on suvi peaaegu käes ja see tähendab,
et magusast suve ootusest on saanud suvi
ise ja miski on jälle jäädavalt möödas. Ükskõik, kui palju ma endale kordan, et
elu ongi selline, et kõik möödub ja tähtis on olla hetkes, mitte unistada või kahju
tunda, olen igal kevadel mööda kastani- ja sireliõites kodutänavat kõndides ikkagi
kurb.
Loe lisaks
Süda teab
Ma usun, et iga inimene tahab liikuda oma elus rohkema
armastuse poole. Armastus on justkui orientiir või maamärk, mis aitab meil
valida enda jaoks õige suuna ja õigel rajal ka püsida. Ka siis, kui püüdleme
rikkuse, võimu või saavutuste poole, on ikkagi just armastus valikute tegemisel
peamiseks motivaatoriks. Aga kuidas me teame, kas olukorrad, millest end
leiame, või inimesed, kellega kohtume, toovad meile ikka rohkem armastust? Süda
teab. Süda tunneb eksimatult ära selle, mis aitab meil liikuda armastuse poole.
Loe lisaks
Salapaik südames
Küllap on igal inimesel olnud lapsepõlves mingi salakoht, olgu selleks onn puu otsas, puuriidatagune või trepialune. See on koht, kus laps on saanud end hästi ja kindlalt tunda, lubanud unistustel lennata. Kes on lugenud Mira Lobe „Vanaema õunapuu otsas“, see teab, millest ma räägin. „Niisiis juhtuski, et Andi nüüd õhtupoolikul üksipäini õunapuu otsas istus. Tal oli kena olemine seal üleval oma rohelises peidukohas – kena ja praktiline.“ See on koht, kus kõik on võimalik!
Loe lisaks
Parima päeva rütmis
„Sinu parima päeva loomine on su enda kätes,“ on üks lootusrikas ütlemine. Ma polegi vist kunagi mõelnud, millest minu parim päev koosneb või mis annab mulle tunde, et nüüd on see päev käes! Mis küll paneks mind Betti Alveri moodi imestama: „Miks, algav päev, on argipäev su nimeks? / Ma kuulutan su sekundid kõik imeks / täis iluehmatust ka täna hommikul.“
Loe lisaks
Vanematega igaveseks seotud
„Mul ei ole oma emaga mingit läbisaamist,“ kuulen teraapiaklientide suust sageli. „Ma ei
taha oma isast midagi kuulda. Kui ta pole osanud õige isa olla, siis nüüd hoidku
eemale!“ teatab nii mõnigi mees resoluutselt. Tundub, et sellisel juhul vanematele
solvunult koha kätte näitamine, neile selja pööramine või nende unustamine toob
lahenduse, kuid tegelikult on hoopis vastupidi – me teeme sellega oma hingele
väga haiget. Iga laps, ka täiskasvanud, on oma vanematega hinge tasandil
tugevasti seotud. Võime küll lõpetada nendega suhtlemise, kuid hingesidet läbi
lõigata ei saa.
Loe lisaks
Iga teekond alaku südamest
Hiljuti seisis mul ees kohtumine hädas oleva
tuttavaga, kes vajas mu abi. Ma ju tean, mida tähendab see, kui depressioon
maadligi vajutab. Olen seda õppinud ja omal nahal kogenud. Aga ühtäkki tundsin,
et olen aitamisega ummikus. Mida oskan ma oma tuttavale soovitada? Milliseid
praktilisi harjutusi võiksin temaga läbi teha, et ta ometi august välja
pääseks? „Ava oma süda!“ soovitas
mulle mu teraapiaõpetaja. „Sa ei pea midagi tegema. Ole tema jaoks lihtsalt kohal
ja ava oma süda.“ Läksin kohtumisele, hinges kergus. Tegelikult ma ju tean, et
lahendus on südames alati olemas.
Loe lisaks
Elus olemise müsteerium
Lugesin mõni aeg tagasi D. Gershoni ja G.
Straubi raamatust “Enese teostamine” inimesest, kes valdab elus olemise
müsteeriumi. See väljend kummitab mind siiani. Kui müsteerium tähistab
midagi, millest on ratsionaalse mõistusega keeruline aru
saada, siis võib vist öelda, et inimene valdab elu saladust.
Loe lisaks