Ärevus on meie aja märk, põletikuline haav Lääne ühiskonnas, mis küll ei tapa, kuid muudab elu kannatuseks. „Pole oluline, kui vana sa oled, kus elad, milline välja näed, kui palju teenid, milline on su seksuaalne orientatsioon või sugu – lõpuks kohtuvad kõik ärevuse pimeda ööga,“ märgib üks selle probleemi parimaid käsitlejaid, nõustaja ja kirjanik Sheryl Paul. Ärevus annab endast märku pideva muretsemise, pealetükkivate mõtete, sõltuvuste või erinevate kehaliste probleemidega.

Kõik inimesed alustavad oma elu sama suure potentsiaaliga heaks enesehinnanguks. Ükski väikelaps ei mõtle endast negatiivselt ega saboteeri end epiteetidega nagu „saamatu“, „rumal“, „kõlupea“. Vastupidi, ta peab end maailma nabaks, kelle olemasolu üle tuleks kõigil ümbritsevail südamest rõõmustada. Lapsel on loomulik kalduvus end iseendaks olemise pärast hästi tunda. Paraku muutub olukord juba enne kooli algust. Laps õpib teistele meeldima, oma soove ja vajadusi maha suruma ning ennast materdama.  

„Kallis ema, see kiri on valusaim kõikidest eelmistest,“ alustab Merike kirja oma emale. Ta on täis otsustavust lõpuks ometi valu ja solvumine endast välja kirjutada. Kas Merike kirja ka emale üle annab, selles ta nii kindel pole. Julgusest jääb vajaka. Aga endistviisi jätkata ka ei taha, sest elu libiseb käest.