Tahad ärevusest vabaneda? Mine YouTube’i, löö sisse märksõna ja sa saad sülega videosid stiilis „Vaid 10 minutiga ärevusest vabaks“ või „Tee neid kahte asja ja sa vabaned ärevusest lõplikult!“. Loomulikult tahab enamik meist kiiret teed – retsepti, meetodit või konkreetseid tehnikaid, mis aitaks tunda end rahuliku ja õnnelikuna, kuid kümnekonna aastaga, mil olen terapeudi, koolitaja ja pereliikmena ärevuse teemaga süvitsi tegelenud, on mu sees tekkinud mingi selgus: mis päriselt aitab ja mis on vaid pealispinna kraapimine.

Jagan ärevusega tegelemise teraapias kolmeks etapiks: „inventuur“ igapäevaelus, mineviku uurimine ning usalduse ja sisemise tugevuse kasvatamine. Ühtegi neist ei saa kõrvale jätta, sest sel juhul saavutame vaid ajutisi tulemusi ja oleme mõne aja pärast alguses tagasi.

Mis su elus tegelikult toimub?

Kui ärevus on võtnud juba paanika mõõtmed, saab igaüks aru, et endistviisi enam jätkata ei saa. Aga kui väsimus, pea- või seljavalu, unetus, energiapuudus, vähene elurõõm, seletamatu kurbus või ärrituvus ei lase tööd teha ja inimeste hulgas end mugavalt tunda, ei pruugi me siiski midagi ette võtta, sest „Võiks ju veel hullem olla“, „See, mis ei tapa, teeb tugevamaks“ ja muu säärane positiivsuse rüüsse mähitud enesepettus on sellisel puhul käepärast võtta. Selle asemel et probleemile otsa vaadata, põgeneme ennasthävitavate harjumuste taha: sööme rohkem, kui kaloreid kulutame, joome liiga palju, suitsetame liiga sageli, loobume oma unistustest, klammerdume ametikoha või suhte külge, mis ammu enam hinge ei toida, süüdistame oma hädades olukordi ja teisi inimesi. Kõik ikka mängu nimel, mis võiks kanda nime „Küll kõik ükskord laheneb“. Ei pruugi. Suure tõenäosusega iseenesest ei lahenegi.

Tänane meditsiin näeb ärevuse põhjusena peamiselt häirivaid elusündmusi: tõsine haigus, ootamatu töötuks jäämine, abielu purunemine või lähedase surm. Need sündmused on kahtlemata tugevad stressiallikad, kuid nende kõrval (või all) on sageli kroonilised igapäevased pinged, mille põhjus on hoopis sügavamal ja millest on lihtne mööda vaadata, kuid mis ometi suruvad nurka ja lõpuks murravad.

Enamasti tunneme stressi või ärevust siis, kui asjad on üle pea, kuid endokrinoloog ja stressiteooria rajaja Hans Selye täheldas oma töödes ka vastupidist: inimene, kes on lapsepõlvest peale viibinud kõrge stressitasemega keskkonnas ja on seetõttu adrenaliinist sõltuvuses, võib just rahulikus olukorras tunda end kui lõksus – kõik on liiga igav, midagi ei toimu, miski ei raputa ega paku pinget.

Seega ei peaks me „inventuuris“ uurima vaid raputavaid sündmusi, vaid tasakaalutust igapäevaelus. Millest oled pikka aega mööda vaadanud? Millised sulle eriomased anded oled kasutamata jätnud? Millistes suhetes ei saa sa olla sina ise? Mis takistab sul olemast aus ja ehe ning endasse uskuda? Kellele või millele oled oma hinge maha müünud? Millele su keha nii tugevasti reageerib ja mida ta sulle öelda tahab? Need on ebamugavad küsimused, kuid ilma ei saa. Võiks isegi öelda, et ainuüksi taoliste küsimuste esitamata jätmine kasvatab ärevust, sest probleemi mitte teadvustamine ei vii sammugi lahendusele lähemale, selle asemel oleme oma ülereageeriva ja hüsteerilise mandeltuuma ehk aju ohuradari poolt tõugata ja lükata.

Mandeltuum sunnib meid tähele panema kõike, mis võiks endast ohtu kujutada ning seejärel läheb juhtimine limbilise ehk emotsionaalse aju kätte: kogu tähelepanu liigub ärritajale; mälu lülitab end ümber, et suudaksime minevikust meenutada kõike, mis on seotud hetkel ähvardava (kas tõelise või vaid kujutletud) ohuga. Keha on valmis võitlema või põgenema ja organism on stressihormoonidest üle ujutatud. Samal ajal kui mandeltuum häiret annab, puudub ajukoores aktiivsus ehk meie palju kiidetud ratsionaalne „mõtlev“ aju on justkui halvatud. Me oleme hirmu poolt „kaaperdatud“. Halvatud on just need võimed, mida sellistes olukordades kõige rohkem vajame: tähelepanu juhtimine, lahendusvariantide kaalumine, võime teisi inimesi täpselt mõista, sobival viisil reageerida ja edasist tegevust planeerida. Selle asemel võtavad võimust harjumuslikud käitumisviisid, millest eespool oli juba juttu.

Iga täiskasvanu ju teab, et püüd silmad kinni pigistada ja probleem olematuks mõelda pikas perspektiivis ei aita. Miks me siis nii käitume? Me kardame, et ei tule sellega, mis peeglist vastu vaatab, toime, et meil lihtsalt pole selle muutmiseks ressurssi. Või veel hullem: kardame seista silmitsi tõdemusega, et oleme oma jamad endale ise kaela tõmmanud.

Selle viimase mainimine on meie ühiskonnas muidugi hulljulge samm. Ei tohi ju ometi inimest tema hädades süüdistada! Ta võib su peale solvuda ja uksest välja kõndida või su hoopistükis kohtusse kaevata.

Tegelikult ei ole see süüdistus. Ma vaatan teraapias inimesele sügavalt silma ja küsin: „Kuidas oled sa selleni jõudnud? Mida oled selleks teinud või tegemata jätnud, et oled täna nii täbaras olukorras?“ Neid küsimusi esitades ei sea ma ennast kliendist kõrgemale, teadja positsioonile, vaid olen inimene nagu temagi – keerulise minevikupagasiga, emotsionaalne ja haavatav. Me oleme tehtud samast haprast materjalist, me istume samas paadis.

Vastupidiselt kartusele, et kui vaatame enda vastutusele ausalt otsa, kasvab ärevus veelgi, viimane hoopis leeveneb, sest meie meeles on siis suurem selgus ja see on heaks eelduseks midagi muuta.

Aga sissejuhatuses mainitud trikid, mida videotes õpetatakse – kas need aitavad? Mõnda tehnikat saab kindlasti soovitada. Näiteks mõjutab rahulik ja sügav hingamine läbi vahelihase kulgevat uitnärvi, mis on peamine sidekanal aju ja pea kõikide organite vahel. Uitnärvi hingamisega „masseerides“ anname kehale signaali, et kõik on hästi ja ohuradar mandeltuum saab rahuneda.

Vajalik on treenida keha lõdvestussüsteemi ehk parasümpaatilist närvisüsteemi. Siin tuleb kasuks näiteks jooga (rahulikud venitusharjutused), massaaž, soe vann ja mediteerimine. Lihased lõdvestuvad, hingamine rahuneb, vererõhk normaliseerub, immuunsüsteem saab hõlpu ja organism toodab heaoluhormoone. Väga mõnus!

Kes viitsib rohkem vaeva näha, see võiks harjutada ka tähelepanu keskendamist. Eespool oli juttu „mõtleva“ aju kaaperdamisest emotsionaalse aju poolt. Ajuteadlased on selgeks teinud, et inimesed, kelle prefrontaalkorteks on aktiivsem, suudavad oma emotsioone paremini juhtida ja toibuvad palju kiiremini ka kõige häirivamatest kogemustest. Lahenda ristsõnu või sudokut, loe raamatuid, tee hingamisharjutust, mille ajal keskendud näiteks numbritele.

Võtame esimese etapi kokku: meil tuleb ausalt endale tunnistada, mis on see, mis häirib ega lase hingel rahu ja rõõmu tunda, ning milliste tegude või tegemata jätmistega oleme nii kaugele jõudnud. Nüüd saame hakata lahendusi välja töötama: vähendame töökoormust, hakkame tervislikult toituma, teeme mõõdukat füüsilist trenni, pühime tolmu oma unistustelt ja astume välja mittetoimivatest suhetest.

Kokkuvõttes saame vesteldes teha ära tõhusa töö (eriti kui inimene on hoolas ka kodus harjutusi tegema), kuid minevikust pärit hirmuni, mis meid ikka ja jälle ebaratsionaalselt reageerima paneb ja sellega põrguteele juhatab, me vaid meele abil ei pääse. Mõistus lihtsalt ei lase meid sügavale kehasse, kus hirm end peidab, sest üle kõige kardab ta muutust, eriti sellist, mis raputab põhjani välja ja sunnib meid enda uskumuste ja käitumisharjumuste peale uue pilguga vaatama. Ja nii võibki juhtuda, et teraapias üksnes vesteldes takerdume eluloosse (ja mitte ainult enda, vaid kogu suguvõsa omasse) kõikides tema õnnetutes detailides. Mida rohkem oma loost räägime, seda tugevamini sellest kinni hoiame. Usume, et eluLUGU on see, mis teeb meist selle inimese, kes me oleme, ehk laseme minevikul end määratleda.

Meil ei jää muud üle, kui liikuda meelest, st endale räägitava loo juurest kaugemale – keha juurde. 

Mineviku uurimine

Lihtsustatult lähenedes on teraapiamaailmas kaks vastandlikku leeri: ühed, kes usuvad, et vaid minevikumälestuste uurimine ja lapsepõlve „ümbertegemine“ aitavad uut õnnelikku Mina üles ehitada, ja on need, kes kogu selle jutu peale nina kirtsutavad, väites, et minevikus tuhnimine on ajaraiskamine või, mis isegi tõsisem, retraumatiseerib klienti ja muudab ta enesetunde veel hullemaks.

Olen minagi nende kahe vaatenurga vahel kõõlunud ja kõvasti kahelnud, aga tänaseks olen leidnud tasakaalu.

Selge on see, et tugeva, mõistusega mittehaaratava hirmu taga on vanad minevikutraumad, mida me ei mäleta või mida tänase eluga seostada ei oska. Kuid keha rakkudel on mälu ja seal on vana traumaga seotud emotsioonid kenasti tallel ning juhivad me mõtlemist ja käitumist. Me ei saa sundida emotsiooni kaduma, nagu saame panna end sööma või luuletust kirjutama, sest sõnad ei suuda emotsionaalsesse ajusse vajalikul määral sisse tungida. Me põgeneme oma hirmu eest teisiti: ärritume, puhkeme nutma, solvume, väldime olukorda vms. Ja ärevus aina kasvab. Et taolistest ebaküpsetest reageerimisviisidest vabaneda, on vaja emotsionaalne aju n-ö ümber programmeerida. Selleks ongi hea kasutada meetodeid, mis toimivad pigem keha kaudu: süvalõdvestus, regressioon, hüpnoos, vabastav hingamine jms.

See etapp on vajalik nii nende inimeste puhul, kes oma minevikutraumasid teadvustavad ja neist rääkida oskavad, kui ka neile, kes hoiavad kinni „õnneliku lapsepõlve“ müüdist. Viimane takistab oluliselt ausat peeglisse vaatamist ja uue, terviklikuma Mina üles ehitamist. Oli vist arst ja raamatute autor Gábor Máté, kes ütles, et natukene negatiivset mõtlemist annaks sellistele inimestele võimu näha läbi enesepettusest, mis neid ennast kahjustavates käitumismallides kinni hoiab. Kummalgi puhul pole eesmärgiks minevikuolude või vanemate süüdistamine, vaid täiskasvanuikka mittesobivate ja ebatervislike uskumuste, emotsioonide ja käitumismustrite teadvustamine ja kõrvaleheitmine.

Nüüd täiskasvanuna on aeg õppida arukamaid toimetulekuviise, õppida enda vajadusi ja emotsioone elutervelt väljendama.

Kogen teraapias terapeudi toel mis tahes emotsiooni ja lasen sel mõnda aega olla, et emotsioon saaks loomulikul moel lahustuda. Ja ikka tuleb meeles pidada, et mis tahes tunde – pettumuse, solvumise, kurbuse või viha alt leiame üles hirmu, sest hirm (et ei saa hakkama, et ei ole piisav, et ei …) on seal alati olemas.

Ei pea midagi paremaks või uueks tegema, vaid tunnen hirmu ära ja astun eemale. „Ma ei ole enam see viieaastane, kes selle tundega toime ei tule. Täna olen tugevam ja elukogenum – ma saan hakkama.“ Kui käsi satub kuumale pliidirauale liiga lähedale, tõmban käe kibekähku ära, et see ei saaks kõrvetada, aga meel niisama juba lahti ei lase! Olgugi et on valus, tahab ta asjadest aru saada, analüüsib, otsib põhjusi ja süüdlasi ning muidugi püüab kiiresti lahendusi leida. Ei ole vaja! Me vabastame kehast hirmu ja lähme eluga edasi, mitte ei koo valusate mälestuste ümber lugu, mis toidab kehva enesetunnet ja sunnib veel tänaselgi päeval ringi tormama kui vaimust vaevatud.

Filosoof ja idamaiste mõtteviiside vahendaja Alan Watts rääkis oma loengutes suutratest pärit loo mehest, keda lastakse mürgitatud noolega. Selle asemel et nool välja tõmmata, nõuab ohver näha meest, kes tulistas, tahab teada, miks see noole lasi ja millest nool tehtud on. Samal ajal levib mürk tema organismis. Wattsi meelest käituvad paljud meist samamoodi: hoiavad endas viha, leina ja süütunnet, püüdes leida põhjusi minevikust, püüdes hoida meeles, mis on neist tänu valusale minevikule saanud, kuid emotsionaalne mürk teeb samal ajal oma hävitustööd. Tervenemine saab alata hetkest, kui me ei õigusta enam oma valu, vaid lihtsalt otsustame sellest lahti lasta. Ja teisel pool ootab vabadus, mis ütleb: „Ma ei ole minu minevik“.

Ma ei väsi imestamast, miks igat sorti aitajad täna ikka veel ärevuse ja depressiooni puhul väidavad: „Lihtsalt otsustamine ei aita.“ Miks ei aita?! Mina usun, et meie tahe on kui tugev ja vahe mõõk, millega saame soovi korral mineviku ahelad läbi lõigata. See mõõk tuleb lihtsalt vanade uskumuste alt üles leida. Kui tahame meditsiini jaoks ikka veel seletamatute hingeliste probleemidega toime tulla, kulub terake spirituaalsust hädasti ära: inimene on lõputult väekas ja absoluutselt jumalik. Keegi teine ei saa sulle öelda, mida sa suudad ja mida mitte.

Loomulikult tuleb samal ajal teha teraapias tööd ka inimese sisemise vastupanuga. Jah, seegi paneb imestama, miks me positiivsetele muutustele ometi vastu seisame!  Sest muutus on hirmutav, isegi kui see viib tervenemiseni. Tundub ohutum jääda tuttavasse ja turvalisse maailma, mis siis, et see teeb haiget. Kuidas vastupanu ära tunda? See paneb meid kümne küünega olemasolevast kinni hoidma, muudab meid kannatamatuks, ei lase peast kehasse ehk tunnetesse liikuda ega luba meil näha elu pooltoone.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et me ei uuri teraapias lapsepõlve mitte selleks, et seda muuta, vaid et teadvustada, millest ilmajäämist oleme lapsena kõige rohkem kartnud ja milliseid käitumismalle ärevuse vaigistamiseks kasutanud. Tervenemiseks ei pea me teadma, kust täpselt mingi probleem on pärit või millal esimest korda end ärevalt tundsime. Kui paneme end korrakski toonasesse olukorda, saame aru, kui endastmõistetav see on, et me hirmusüsteem on ülepinges ja pidevalt erutunud ning kui lihtne on sirutada käsi kättesaadava, samas ebatervisliku ja ennasthävitava põgenemisviisi poole. Kui lisada siia veel teadmine sellest, et meie keharakkudel on mälu, siis pole tõepoolest mingi ime, et täiskasvanu jaoks ohututes olukordades kipume ikka veel reageerima suure ärevusega nagu abitud lapsed.

Teadvustame, mõistame, tunneme asjaosalistele kaasa ja siis lükkame selja sirgu ja pöörame näo oma tänase elu poole.

Oluline on rõhutada ka seda, et kui anname oma minevikuloole hinnangu – „Kellegi lapsepõlv ei peaks selline olema“, „Nad ei oleks pidanud minuga sel moel käituma!“ – teeme endast ohvri ja paneme end lahenduste ees lukku ehk jääme endiste lapselike reaktsioonide lõksu.

Ja kõige selle juures ei tohi unustada olla enda vastu tähelepanelik, hooliv ja leebe. „Täna saad ise olla enda jaoks armastav ja hooliv lapsevanem,“ tuletan ma klientidele meelde. Seegi on teraapia üks oluline eesmärk. Võib-olla kõige olulisem.

Lapsik usk, et elu toob vaid head

Lääne ühiskonnale on omane lapsik usk igavesse noorusesse ja tervisesse. Me usume, et elu peaks tooma vaid head, ja kui see nii ei lähe, on ärevus platsis. „Seda ei oleks pidanud juhtuma!“, „Ma peaksin ju ometi olema õnnelik“, „Selline ülekohus on lubamatu“ on infantiilsed avaldused. Nii räägib inimene, kes on valmis nägema vaid elu positiivset poolt, valgust, kuid mitte varju.

Paraku elu lihtsalt ON koos valu, haiguste, kaotuste ja läbikukkumistega, mille põhjusi me ei tea. Me ei saa sageli sinna midagi parata, et asjad kisuvad kiiva, et plaanid ei teostu, et partner otsustab teise kasuks, et raskused murravad. See kõik kuulub elu ja inimeseks olemise juurde. Kes inimlikku nõrkust ja haavatavust ning „olemise fundamentaalset pidetust“, nagu ütleb budistlik nunn Pema Chödrön, ei aktsepteeri, tunneb end olude ohvrina ja kasvatab kannatust. (Just see on minu arust põhjuseks, miks sissejuhatuses näiteks toodud videod ei tööta: kui paneme endale eesmärgiks ärevust mitte kunagi enam kogeda, oleme pigis – see on samasugune infantiilne soov nagu soov jääda igavesti nooreks, kauniks ja terveks.)

Esimese asjana tuleb ärevus vastu võtta. Mitte võidelda, mitte ennast või saatust siunata, vaid tunnistada: „Praegu on nii ja mitte kuidagi teisiti. Ma usun, et ühel hetkel tunnen ma end paremini ja mu elu muutub, aga praegu on nii.“ Rahaprobleemid, keerulised olukorrad suhetes, tervisehädad olid, on ja kimbutavad meid suure tõenäosusega ka tulevikus. Emotsioonid ikka räsivad ja küllap tõmbavad üles ka ärevuse. Aga me ei võta seda enam nii isiklikult, ei lase sel määratleda enda väärtust või eluga hakkamasaamist.

On tõepoolest imetlusväärne, et nii kui aktsepteerime probleemi, näiteks ärevust, hakkab selle haare nõrgenema. Miks see nii on? Sest leppimine toob lõdvestuse ja see aitab kehal võtta tarvitusele loomulikud tervenemisressursid. Lapsepõlvest pärit kaitsekihid murenevad ja see annab võimaluse vaadata homsesse pisut suurema usalduse ja rahulikuma meelega.

Võitlus vaid kasvatab pinget. Sageli tuleb seda meelde tuletada ka neile, kes on oma ärevusega juba aastaid või aastakümneid tegelenud: psühholoogide vastuvõtul käinud, praktikaid teinud, ennast piitsutanud ja mugavustsoonist välja nüginud. Tegutsemine on muidugi kiiduväärt, aga kui sees pulbitseb „See on vale! Ma ei tohiks nii hädine olla!“, siis võitlus kestab.

Järgmise sammuna soovitan olla ärevuse eest tänulik ja suhtuda sellesse vastuseisu asemel pigem uudishimu ja isegi austusega: mida on ärevus tulnud mulle õpetama? Ma tean, et nii mõnegi lugeja kõrvus kõlab see New Age’iliku udujutuna, aga nii kui inimesed oma suhtumise fookust muudavad, saavad nad enamasti üsna kiiresti sellele küsimusele vastuse. Ja nüüd on hoopis selgem siht, mille poole liikuda: kasvatada enesekindlust, seada selgemaid piire kodus või tööl, õppida leidma rahu ja rõõmu enda seest, mitte väljastpoolt. Mõtle, kui palju keerulisem on lahendust otsida, kui ärevuse põhjuseks on viletsad geenid või sassis ajukeemia. Mida on sellega peale hakata?

Laseme veel kord kõnelda Alan Wattsil: „Me oleme treenitud nägema ennast läbi ebatäiuslikkuse läätse ja unustanud olla lihtsalt tänulik kõige eest, mis on. Me vaatame enda ärevust ja näeme patoloogiat, selle asemel et näha tundlikkust; me vaatame enda kurbust ja näeme depressiooni, selle asemel et näha sügavust; me vaatame enda segadust ja näeme nõrkust, selle asemel et näha inimlikkust, mis tunneb ära eksistentsi müstika. [ --- ] Sinu rõõm, sinu viha, sinu hirm ja segadus – need ei ole programmi vead, vaid värvid, mille abil Elu end sinu kaudu maalib. Sa pole midagi, mida tuleb parandada, sa oled miski, mis tuleb ära tunda, aktsepteerida ja mida tuleks tähistada.“ Kas pole see julgustav?

Kui laseme lahti oma eluloost, lepime elu fundamentaalse pidetusega, lõpetame võitluse ja oleme olnu ja oleva eest tänulikud, on tulemuseks see, et me ei püüa enam keerulisi olukordi vältida, vaid avastame enda sisemise tugevuse, mis aitab mis tahes olukorras: kui rahad on otsas, kui süda on murtud, kui lähedased kaovad me elust, kui meil pole õrna aimu, mida peaksime ette võtma.

Sa surud jalad tugevasti vastu maad, lükkad oma vaimse selgroo sirgeks, hingad sügavalt sisse ja … ei põgene, vaid ootad uudishimuga, mis on elul järgmisena varuks. Ja ühel hetkel taipad, et minevikutraumad on su üle võimu kaotanud, need lihtsalt ei huvita sind enam. Sa seisad kindlalt omil jalgel ja tead, et tuled toime, ükskõik millise pagasiga oled siia ellu astunud. Kus siin on kohta ärevusele?

Kuhu selles protsessis kuuluvad ravimid? Ehk esimesse, inventuuri etappi, mil oleks vaja jõudu ja mõtteselgust, et jaksaks plaanid ellu viia. Ma olen üsna lähedalt näinud, mida tähendab nii tugev ärevus, et keha tardub ja keeldub koostööd tegemast ning meel lõikab end maailmast lahti, sest nii on võimalik kõikehaaravast hirmust korrakski hõlpu saada. Kuid seda usun ma ka, et vaid ravimite abil ei ole võimalik astuda ühtegi sammu mahasalatud tundemaailma teadvustamise, enda sisemise tasakaalu või lõputu väe poole. Ükski tablett, olgu selle mõju kui tahes teaduslikult tõestatud, ei kasvata usku endasse ja usaldust, et elu tegelikult kannab.

Artikkel ilmus veebiväljaandes Edasi.org novembris 2025.