Neuroteadlased on aastakümneid uurinud, millised ajupiirkonnad on emotsioonides osalised või nendest mõjutatud ning miks inimesed sarnastes olukordades nii erinevalt reageerivad. „Kas meil üldse ongi mingit osa oma tegutsemise juhtimisel või on kõik lihtsalt üks kehakeemia? Kas meie otsused on vabad või tulenevad serotoniini retseptorite arvust närvirakkudes või aju otsmikusagara rakkude aktiivsusest?“ küsib evolutsioonibioloog Tuul Sepp artiklis „Iseloom seestpoolt vaadatuna“. Kas ärevuse puhul saame ise midagi ette võtta või oleme siin vaid oma vigase närvisüsteemi ja kehakeemia ohvrid?
Päritud ärevusest ja isiklikust vastutusest
Õppisime kooli bioloogiatunnis, et pärime oma vanematelt füüsilised omadused nagu kasv, välimus, näo kuju, juuste ja silmade värv. Aga kuidas on iseloomu, arukuse ja vaimse tervisega? Kas ka need sõltuvad vanematelt lapsele kanduvast DNA järjestusest? Kas ärev meel on pärilik? Kas pidev muretsemine on paratamatu ja meie kontrolli alt väljas?
Elamine udus ekseldes
Tänapäeva
meditsiin ravib ärevushäiret peaasjalikult tablettidega. On see
vajalik? On see tõhus? Kas antidepressandid ja rahustid tõepoolest tervendavad
või aitavad äreval inimesel end vaid ajutiselt paremini tunda?
Muuda mõtteid ja su elu muutub! Kas nii lihtne ongi?
Tunded, mis teevad elusamaks
On kolm erilist tunnet, mis raputavad ja tungivad sügavale kontidesse, puhastavad keha ja tervendavad hinge: ülevus, pühadus ja aukartus. Kui peatume ja lubame endal aeg-ajalt neid tugevaid tundeid tõeliselt kogeda, käime läbi justkui puhastustulest – vabaneme ebavajalikust ja samal ajal teeme enda sees ruumi uuele ja ilusale. Oma sisemisi sügavaid tundeväravaid avades saavutame parema ühenduse iseendaga ja saame olla osaduses sellega, mis on meist suurem. See aitab olla elusam.
Võimatu saab võimalikuks
Mis on sinu jaoks täna võimatu? Millega sa mingil juhul hakkama ei saa, pole mõtet proovidagi?