26. juuni 2015 Tants usalduse ja hirmu vahel Kadi Kütt

Meie elu on seotud lugematute sidemetega. Näiliselt oleme vabad – teeme ise oma otsused ja valime rajad, aga sügaval sisemuses oleme mässitud harjumustesse ja põhimõtetesse. Meil on hirm lasta lahti olnust-olulisest ja nii tassimegi kogu seda koormat endaga kaasas ise samas imestades, miks puudub elust kergus ja rõõm. Lugesin ühest taoismi raamatust, et elu on tants usalduse ja hirmu vahel. Me kas usaldame, lastes lahti vanast ja uskudes tulevikult parimat, või takerdume hirmu kammitsaisse.

Üleliigne kraam

Käisin hiljuti refleksoloogi vastuvõtul. Kui ta jõudis mingi punktini mu kanna juures, karjatasin sõna otseses mõttes. Küll see oli valus! „Ahaa! Pead lahti laskma!“ teatas mu aitaja minu arust sobimatult reipa häälega ja üldse mitte kaastundlikult. „See on vabaks andmise punkt,“ selgitas ta. Mida ma pean lahti laskma? Mu kapid-sahtlid on koristatud, ma olen lõpetanud tarbetute nipsasjade ostmise. Ostukeskuses küsin endalt mõnd riideeset käes hoides tõsiselt: “Ütle ausalt, kas sul on tõepoolest seda vaja?“, sest oli päris ehmatav, kui kappi kraamides leidsin, et mul on tervelt üheksa valget kampsunit. Olen kohusetundlik taaskasutuskeskuste külastaja, viin sinna kuhjade kaupa rõivaid, mööblit, nõusid ja raamatuid. Arusaamatu, kui palju koguneb sellist kraami, mis alles eile tundus väga vajalik ja millele ühtäkki elus enam kohta ei leia?! Mulle meeldib mõtteviis, et asjadest ei peaks kinni hoidma ega neid kergekäeliselt ära viskama, vaid asjadele tuleb võimaldada uus elu uue omaniku juures. See on vastutustundlik ja säästlik.
Niisiis ebavajalikke kujukesi mu riiulitelt enam ei leia. Püüan hoida oma elukeskkonna lihtsa ja asjaliku, et saaks läbi vähema koristamisega ja et oleks piisavalt ruumi ja õhku. Võib-olla tuleks mul füüsilise tasandi asemel otsida vaimselt tasandilt, tuua pilk iseendasse? Pean silmas hoiakuid ja uskumusi, mis piiravad ja teevad haiget; mõtteid, mis ei anna asu; ebarealistlikke ootusi endale ja teistele. Ma kahtlustan, et seda viimast – vajadust olla veatu – on minus veel üksjagu, sest miks muidu olen väsinud ja tunnen pettumust. Colin Sisson („Sisemine ärkamine“) tuletab minusugustele meelde: „Kõige vabastavam on loobuda teesklusest, et oleme keegi teine, kes me tegelikult ei ole. Seda endale tunnistada, et vahel käitume ebasõbralikult, teadvustamatult ja isekalt, on üks kõige vabastavamaid asju, mida teha saame.“ Pean aga endale seatud täiuslikkuse-latti jälle madalamale tooma. Nii on lihtsam anda hõlpu ka kõikidele teistele.
Mulle tundub, et kõige keerulisem on lahti lasta inimestest, sest pole midagi, mis rohkem hirmu valmistab kui üksindus. See toob endaga tühjuse ja mahajäetuse tunde, samas sunnib võtma vastutuse oma elu eest täielikult enda õlgadele. „Jah, mu suhe on küll kehv, aga ikkagi parem, kui üksi olla,“ kuulen klientidelt üsna sageli.

Hirm lahti lasta

Tegelikult on väga inimlik hoolida asjadest, inimestest ja saavutustest oma elus, kuid on oluline silmas pidada, kas need sidemed aitavad meil kasvada, kas need inspireerivad meid või hoiavad kinni hirmus ja ebakindluses. Alati, kui ütled endale, et millestki pole võimalik vabaneda, on tegemist hirmuga. „Ma ei suuda sellest lahti lasta“ tähendab hoopis „Ma ei ela seda valu üle, kui sest ilma jään“. Lahtilaskmine tekitab ebakindlust, paneb kahtlema kõiges, mida seni endastmõistetavaks pidasid. See kõigutab minapilti ja sunnib sind muutuma, kas tahad seda või mitte.
Sahtleid on lihtne koristada, aga hirmule ja valule, mis asub sügaval sees, on märksa keerulisem ligi pääseda. Minagi ei tea siiani, millest nii kõvasti kinni hoian, et mu keha peab säärase hullu valuga märku andma. Kolleeg Piret õpetas hiljuti ühe hea harjutuse. Hoia mõlemas peos punti pliiatseid. Suru sõrmed kõvasti kokku ja keskendu hoidmisele. Ja nüüd... lase lahti! Ava peod ja lase pliiatsitel lihtsalt käest kukkuda. Nii lihtne see ongi! „Ma annan su nüüd vabaks ja lasen sul minna“. Nii toimides saab keha kogemuse, et lahtilaskmine on võimalik isegi, kui mõistus oma usaldamatuses on veendunud vastupidises. Samamoodi toimib ka lihaste lõdvestamine ja sügav väljahingamine. On vaja valmisolekut ja mõistmist, et elu võib olla midagi muud, kui siiani mõtlesid. Sa võtad nõuks vabaks anda ja teed seda. Hingad sügavalt välja, lõdvestad end ja lubad pliiatsitel ehk oma seotustel põrandale veereda.


Hävitaja õpetab leppima

Nendega, kes on oma klammerdumise ja usaldamatusega valmis sügavamat tööd tegema, viime teraapias läbi kohtumise sisemise Hävitajaga. Hävitaja arhetüüp õpetab meid mõistma, et iga lahkumine, kaotus, isegi surm on millegi uue algus. Looduses on hävingu ja taassünni tsükkel selgelt näha – kõledale sügisele ja pimedale talvele järgneb alati päikeseline kevad.
Arhetüübid on inimeste kollektiivses alateadvuses olevad sarnaste isikute koondkujud, kellel on inimeste teadvuses universaalsed motiivid. Näiteks surm. Olen kindel, et kui küsida kümnelt eri vanuses ja rahvusest inimeselt, milline näeb nende arust välja isikustatud Surm, siis saame üsna sarnased vastused: kondist keret katab must keep, kapuutsi alt põrnitsevad tühjad silmakoopad, vikat on õlal... Eks ole tuttav? Samasugune kollektiivne arhetüüp on ka Hävitaja. Varem või hiljem tuleb ta iga inimese ellu, annab oma panuse ilmajäämiste, lahkumiste, haiguste, vananemise ja surma korral. Ja see võib olla üsna ehmatav. Teraapiast on abi otsinud inimesed, kes on abielulahutuse või lähedase surma tõttu hirmul, et kontroll elu üle kaob ja kõik oluline libiseb käest. „Olen ju olnud tubli ja hästi käitunud, miks siis ometi jäetakse mind ilma sellest, mis on minu jaoks nii oluline?!“ ahastavad kliendid. Hävitaja õpetab meid alistuma ning muutuste ja kaotustega leppima. See arhetüüp sunnib meid seisma silmitsi tõdemusega, et inimeste, suhete ja asjade surm on paratamatu. See omakorda aitab meil mõista, mis on elus tõeliselt tähtis ning millele tasub oma aega ja energiat kulutada. Paljudes uskumusteski on Looja kõrval ka hävitajad-jumalused: judaistlikus müstikas on Saatan Jahve püha viha kehastus, hinduismis esineb vägivaldne muutuste jumalanna Kali ning vanakreeka mütoloogias on siinse maailma ja allilma jagava jõe personifikatsiooniks jumalanna Styx. Korra hävitamine ja kaose tekitamine on täpselt samasugune ja sama vajalik elu protsess nagu loomine.

Kui oleme oma sisemise Hävitajaga tuttavaks saanud ja temaga kokkuleppe sõlminud, ei teki enam hirmu, et millestki ilma jäädes variseb elu koost. Vastupidi, vanast ja mittetoimivast lahtilaskmine on tervendav ja vabastav, see toob avaruse, selguse ja aitab vabamalt hingata. Meil tuleb ennast vabastada ja teisi vabaks anda, tuleb loobuda armsaks saanust, kui aeg on käes. Nii ei jää me rippuma mineviku külge, vaid oleme vabad, rõõmsad ja muretud. Keha on lõdvestunud, liigutused on kerged, hinges on usaldus iseenda ja maailma vastu. Tants tundmatu ja põneva suunas võib alata!


Kolumn ilmus 2015. a. juunikuu Sensas.

*** *** ***

Kui tunned, et hirm tahab su sisse pesa teha, siis võta aeg maha ja otsi lihtsa meditatsiooni abil enda seest üles hea tunne. Levita seda kogu kehas ja su enesetunne paraneb minutitega! 

Eneseusku aitavad kõrgel hoida Salasõna juhendatud meditatsioonid, s.h. CD ja audioalbum "Armastusega iseendale". Uuri ja osta Salasõna tooteid e-poest!

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri