Tunded, mis teevad elusamaks

On kolm erilist tunnet, mis raputavad ja tungivad sügavale kontidesse, puhastavad keha ja tervendavad hinge: ülevus, pühadus ja aukartus. Kui peatume ja lubame endal aeg-ajalt neid tugevaid tundeid tõeliselt kogeda, käime läbi justkui puhastustulest – vabaneme ebavajalikust ja samal ajal teeme enda sees ruumi uuele ja ilusale. Oma sisemisi sügavaid tundeväravaid avades saavutame parema ühenduse iseendaga ja saame olla osaduses sellega, mis on meist suurem. See aitab olla elusam.


Ülevus

Ameerika filme vaadates on mulle sageli hakanud vastu nende paatoslik väljenduslaad. Seda on liiga palju, alati üle võlli. Miks nad niimoodi nõretavad? Miks nad ei võiks olla asjalikud nagu kõik normaalsed inimesed?! Kui tänavu Eesti Vabariigi juubeli kontserti vaatasin, taipasin, et ka mina oskan (või julgen?) tunda meeleülendust. Sügavad ja tugevad emotsioonid kutsuvad esile ebamugavustunde ja nii on lihtne teha nägu, et see kõik ei lähe mulle tegelikult korda, naerda "ilutsejate" üle või samal ajal toimekalt asjatada. Aga ma jään kohale ja luban endal meeleliigutuses olla. Silmad on märjad mitte sellepärast, et midagi läks silma, vaid sellepärast, et see kõik on nii ütlemata ilus. 

Ülevusega seoses tulevad esimesena pähe suured ja uhked kontserdid, pidulikud aktusekõned ja muidugi mõista eestlaste visiitkaart – laulupidu. Mina mõtisklesin ülevuse üle tõsisemalt hoopis eelmisel suvel tsikliga Jõgevatrefi paraadil sõites. See on minu „laulupeo laks“. Uhke ja äge on end selle kamba osana tunda: siit me tuleme! me kuulume ühte! Inimesed naudivad täiega, nende silmad säravad, nad on kirglikud ja rõõmsad. Tõepoolest ülev tunne.

Saan ülevuse doosi ka heast raamatust, vägevast sümfooniakontserdist ja muidugi ühislaulmisest. Aga vahel võtab justkui hinge kinni mõni väikene igapäevane asi: vaade autoaknast (või uuem trend – droonikaadrid) Eestimaa viljapõldudele, lainevahus ääretu meri, kaunilt kujundatud aed, hiireviu poegade "õppelend" maakodu katuste kohal, ilus laul või luuletus, kalli inimese sõnad. Oh peatu, hetk, sa oled kaunis! Pisar tuleb silma.  
 

Pühadus

Kurdetakse, et tänapäeva noorte jaoks ei ole miski enam püha. Ma ei tea, kas lugu nii hull ikka on, aga mingi küsitlus näitas küll, et noored ei tea enam sõna „püha“ tähendust. Puudub see miski, mis sunnib peatuma, sügavalt sisse hingama ja… Ma ei oska isegi öelda, mis täpselt inimesega sel hetkel toimub, aga see on võimas. Meid puudutab miski ebamaine, ilus ja hinge minev, mida mõistusega ei ole võimalik hoomata. Vaimulik ja Jaani kiriku õpetaja Jaan Tammsalu ütleb, et pühadusega kokku puutudes tekib inimesel tahtmine olla parem.

Tegelikult ma usun, et iga inimene suudab pühadust tajuda, juhtugu see metsas, kirikus, kontserdil või mõne erilise inimesega kohtudes. Vahest ei oska me sellele tundele lihtsalt nime anda? Igal juhul on elu ilma pühadustundeta lamedam, must-valgem ja pinnapealsem.

Lisaks ilule tähendab pühadus ka andumust ja pühendumist. See tähendab, et sa oled hingega asja juures, oled valmis kellegi või millegi kasuks kindlalt otsustama ja endast kõike andma. Milline on sinu nimekiri pühadest asjadest, mille nimel oled sa valmis kõvasti pingutama? Armastus ja abielu on minu number üks asjad. Aga ka hinge- ja kodurahu, isiklikud väärtused ja unistused.

 

Aukartus

Aukartuse nagu pühadusegagi on tänapäeval kehvad lood. Filmid ja arvutimängud õpetavad lapsi maast madalast, et tapmine on meelelahutus, et inimene on kõiksuse kunn ja võib teha, mis pähe tuleb. Albert Schweitzeri üleskutse tunda aukartust kõige elava vastu on vajunud totaalselt unustuse hõlma.

Aga ei pääse seesama "kunngi" elumuredest, kannatustest, haigustest ja lahkumistest. Oleme tegelikult üsna väetid, mängukannid elu käes, nagu on öelnud Hermann Hesse, Kõik see, mida me kontrollida ei suuda, tekitab hirmu ja kutsub hullemal juhul esile paanikahood.

Kuid hirmu tundmise asemel arenda endas hoopis oskust tunda kõige mõistetamatu ees aukartust! Suhtu sellesse kui imestamisväärsesse mõistatusse, mitte kui sind ähvardavasse ohtu. Selline suhtumine vähendab hirmu ja ärevust ning, nagu sissejuhatuses öeldud, aitab olla osaduses kõrgemate jõududega ning elu usaldada.

Elu pakub meile aukartuse tundmiseks hulgaliselt võimalusi: raputav sügisraju, tormine meri, abielutõotus, lapse sünd, imelised tervenemised, mis panevad arste pead vangutama, universumi mõistatused, mille peale teaduse hammas veel ei hakka ja see, kuidas elu toob me teele just hetkel vajalikud inimesed ja meid lõppude lõpuks ikkagi toetab.


Oma töös puutun kokku kõigi kolmega – ülevuse, pühaduse ja aukartusega. Inimesed tulevad teraapiasse, kui maadlevad parajasti sitkeima vastase – Elu endaga. Klientide valu ja kannatused, aga ka sügavad taipamised ja pingutused parema elu ehitamiseks tekitavad minus tõepoolest aukartust ja sunnivad pühenduma. Lükkan oma südameluugid mõttes valla, kuulan, imestan ja imetlen. Millised saatused, kui keerulised elukäigud! Ja pole mingit kasu sellest, kui viibutame nördinult rusikat Jumala poole ja karjume: „See on häbematus! See ei peaks niimoodi olema!“ Meil tuleb aktsepteerida mõistetamatut ja elu suuruse ees aupaklikult kummarduda.

Olen väga tänulik, et saan seda oma töös kogeda.

Peatu sinagi ja roni pinnapealsuse oravarattast välja! Lase ülevusel ja aukartusel oma hinge puudutada ja tundekeha puhastada! Leia enda elus see miski, millele kogu hingega pühenduda. Su elu saab ilusam ja elusam.

*** *** ***

Täida lehe vasakus servas olev vorm ja liitu Uudiskirjaga, et olla kursis toimuvate ürituste, lugemist väärt raamatute ja huvitavate artiklitega!
Kas sa oled Jooga ja teraapia Facebooki fänn? 

Eelmine
Kriitika mürgitab meelt
Järgmine
Ole endale sõber!

Vastused puuduvad

Email again: