„Tarkus tõuseb sealt, kus pole mõtteid. Sisene oma vaikuse ruumi,“ ütleb kaunilt üks kaasaja populaarsemaid vaimseid kõnelejaid ja kirjanikke Eckhart Tolle. See kõlab tõesti inspireerivalt, aga häda on selles, et tänapäeva inimesel on tema igapäevases keskkonnas vaikust väga keeruline leida. Esiteks kõik see tingel-tangel, mis me elamise ruumi tahes tahtmata täidab, aga eks me vali ikka ise ka olla enamasti infokülluse ja inimeste keskel. Nii tundub kuidagi turvalisem. Ühel päeval tabasin end mõttelt, et ma tahan sest kõigest eemale ja nii sündis otsus minna pimeritriiti.

Kas depressioon on tõesti (vaimu)haigus, millega tuleb leppida? Nii on arstid ja ravimifirmad meile ju korranud. Brandon Bays ja Kevin Billett aga väidavad oma raamatus „Valgus tunneli lõpus“, et depressiooni põhjuseks on hoopis harjumus emotsioone alla suruda ja end valusate tunnete eest peita. Autorid toovad välja depressiooni levinud müüdid ja näitavad meile võimalusi probleemist vabanemiseks.
Mind kõnetab see tekst väga. See ei tähenda, et ma keelitan arste mitte kuulda võtma (eriti, kui tegu on raskekujulise ja pikalt kestnud depressiooniga!), aga laiem vaatenurk tuleb kindlasti kasuks. Seepärast jagan Baysi ja Billetti mõtteid ka oma blogi lugejatega.

Pärast unetusega maadlemise isikliku kogemuse jagamist on minult korduvalt küsitud: millest unehäired tulevad? kas unetusest on võimalik terveks saada? millist unerohtu ma soovitan? Vaevlesin unetusega viis aastat. Võib öelda, et mahtusin kenasti lahtrisse „klassikaline insomnia“: ma ei suutnud uinuda ka siis, kui päev oli olnud väga väsitav, uni oli pinnapealne ja rahutu ning lahkus tunde enne kukke ja koitu. Oli ka selliseid öid, mil ma sõba silmale ei saanudki. Täna on olukord palju parem. Usun, et kõik need praktilised võtted, millest kirjutasin eespool mainitud loos, on aidanud mul olukorda parandada. Aga eks ma olen ka hoolas harjutaja. Seekord peatun põhimõttelistel asjadel.

Väsimus, pea on uimane, mõte ei tööta, silm vajub kinni. Kehas on mõnus rammestus. Kohe tuleb uni. Peab tulema, kell on ju palju ja ma olen väga väsinud. Aga und ei tule. Mida aeg edasi, seda selgemaks läheb silm. Möödub tund, kaks, kolm, voodis lesimine muutub mõttetuks. Võtan padja kaenlasse ja kolin elutuppa televiisorit vaatama.

Kui lased loovusel end emmata, teed palju head füüsilisele ja vaimsele tervisele. Mis tahes loominguga tegeledes oleme kogu tähelepanuga käesolevas hetkes, meel rahuneb ja keha lõdvestub. Veel enam, teadusuuringud tõestavad, et loominguline tegevus vallandab kehas endorfiine, vähendab ärevust ja depressiooni, leevendab füüsilist valu, alandab vererõhku ja stressihormoon kortisooli taset. Mida sa veel ootad? Vali endale sobiv tegevus ja hakka pihta! Ära pane latti liialt kõrgele, ära püüa midagi tõestada ega muretse teiste arvamuse pärast! Tee midagi, mis valmistab südamele rõõmu, toob vaheldust argipäeva ja vaimustab sind ennast.

Piinav ja võimetuks tegev depressioon on küllap tuttav paljudele. Ka kõige lihtsamad igapäevased toimetused käivad üle jõu, tööülesanded tunduvad kaelamurdvalt rasked, suhetesse tekivad mõrad, kannatada saab füüsiline tervis ja kõige kehvemal juhul kaob eluisu. Maailma Terviseorganisatsioon prognoosib, et 2030. aastaks tõuseb depressioon kõige enam levinud haiguseks. Karm prognoos!

Kevadväsimus on üks kummaline nähtus. Loodus tärkab ja õilmitseb, päike särab ja õhk on täis uue ootust, kuid inimesed tunnevad end väsinult ja tülpinult. Kurnatust ja stressi leevendavate ravimite müüginumbrid apteekides kasvavad iga kevadega. Miks küll?

Nii lihtne see tõepoolest ongi. Ma ei pea end teab mis kogenud mediteerijaks, aga üle kümne aasta igahommikust vaikuses iseendaga olemist on andnud mulle igatahes portsu sisemist rahu ja tasakaalu ning õpetanud keskenduma. Ma alustan oma päevi kerguse ja erksa meelega ja see, hea lugeja, on väga suur asi.

Tahan olla enesekindel. Kes ei tahaks? Ennast väärtustav ja usaldav inimene aktsepteerib end sellisena, nagu ta on, söandab luua suhteid, julgeb ellu viia ka kõige pöörasemaid unistusi ja riskida. Ta on valmis ennast muutma ja uut õppima, ta suudab taluda kriitikat, tunnistada oma vigu ja võtta oma sammude eest vastutust. Ta teab, milline ta on ja mida väärib. Selline inimene on kui päike – kiirgab soojust ja valgust. Tema lähedal on hingel soe.

„Tööl on jälle nii palju haigeid ja neil, kes rivis, on topeltkoormus,“ kurtis hiljuti mu endine kolleeg. Mis viirus siis seekord Eestimaad vallutab? „Ei tea, kuid kõiki vaevab hirmus köha ja valus kurk. Aga eks see ole normaalne nüüd, kui ilmad jälle jahedamaks ja pimedamaks on läinud,“ ohkab mu tuttav.

Oleme mehega kaks päeva hommikust õhtuni Võrumaa kodus rassinud: ehitanud, lihvinud, lakkinud ja koristanud. Nüüd istume värskelt valminud õuelaua taga ja joome pühapäevahommikust kohvi. Mida eesootav päev meile toob?

Hiljutisel kohtumisel kolleegidega kurtsin, et olen viimasel ajal kuidagi tülpinud. Küsimus pole nii palju füüsilises kuivõrd just hingelises väsimuses. Küsin endalt aeg-ajalt: kas töö, mida ma teen, meeldib mulle ikka veel? kas võib olla, et olen väsinud inimestest ja nende probleemidest?

Nii kaunilt ütleb Cornelia Freise raamatus „Tantsi oma südamest“. Igatsus ilmneb siis, kui midagi on puudu, igatsus teeb haiget. Vahel on see vaid hetkeline ja vaevumärgatav piste südames, aga vahel täiesti tugev valu, olgu siis kehaline või hingeline.

Kõik algas majatiivast, mida psühhiaater ja psühhoterapeut Carl Gustav Jung korduvalt unes nägi. Ehitis lummas teda ja tekitas imestust. Ühel hetkel taipas Jung, et see majatiib pole midagi muud kui üks osa tema enda isiksusest, osa, mis on seni varjul olnud. Ja nii asus psühhiaater suure uudishimuga oma unenäomaja uurima.