Ma tahan uskuda, et elu on lihtne ja rõõmu toov. Hoolimata sellest tuleb mul enda elukogemusele ja teraapiaklientide lugudele toetudes siiski tõdeda, et vahel tähendab elu raskust ja valu. Elamine ei ole sugugi lihtne, teinekord hakkab see katsumusi täis rännak tervisele või murrab vaimu. Ebakindlus, ärevushäired, depressioon ja elutüdimus levivad maailmas nagu paha vaim. Senised toimetulekumehhanismid enam ei toimi, kõva häälega välja lubatud ja pääsemist tõotavad tabletid viivad tupikteele.

Öeldakse, et inimene naudib kõige rohkem seda aastaaega, mil ta on sündinud. Ma tõepoolest naudin sügist, see muudab mu hingamise on vabaks ja kergeks. Just see ongi sügise eelis kõikide teiste aastaaegade ees: sügises on rohkem õhku. Aga on ka palju muud. 

Kui lased loovusel end emmata, teed palju head füüsilisele ja vaimsele tervisele. Mis tahes loominguga tegeledes oleme kogu tähelepanuga käesolevas hetkes, meel rahuneb ja keha lõdvestub. Veel enam, teadusuuringud tõestavad, et loominguline tegevus vallandab kehas endorfiine, vähendab ärevust ja depressiooni, leevendab füüsilist valu, alandab vererõhku ja stressihormoon kortisooli taset. Mida sa veel ootad? Vali endale sobiv tegevus ja hakka pihta! Ära pane latti liialt kõrgele, ära püüa midagi tõestada ega muretse teiste arvamuse pärast! Tee midagi, mis valmistab südamele rõõmu, toob vaheldust argipäeva ja vaimustab sind ennast.

Uue aasta kolmas päev – hea aeg teha kokkuvõte möödunust ja seada uusi sihte. Kokkuvõte on lühike: globaalselt oli pöörane aasta, aga minu elu kulges rahulikult ja sujuvalt. Oli piisavalt tööd, üksjagu toredaid taipamisi ja kohtumisi, mõned lohisevad suhted sai läbi lõigatud ja üht kallist inimest leinatud. Kass suri ka ära. Millist 2021-st ma ootan?

Maale kolimisest ja maaelu toimetustest on saanud veebiajakirjanduse hitt-teema. Blogides kirjutatakse  alpakade ja kitsede kasvatamisest, kanade rentimisest, jamadest maasikate korjamise ja metsa raiumisega. Igal aastal korraldatakse maal elamise ja avatud talude päevi, mida väisavad tuhanded linnavurled. Miks? Võib-olla on selle teema populaarsuse kasvule aidanud kaasa „aasta tegija“ koroona – inimeste pilgud on pööratud rohkem maale, sest selle vaikusest ja rahust loodetakse räsitud hingele pääsemist. Aga võib-olla on ikkagi maal midagi, mida linnast ei leia.

On kolm erilist tunnet, mis raputavad ja tungivad sügavale kontidesse, puhastavad keha ja tervendavad hinge: ülevus, pühadus ja aukartus. Kui peatume ja lubame endal aeg-ajalt neid tugevaid tundeid tõeliselt kogeda, käime läbi justkui puhastustulest – vabaneme ebavajalikust ja samal ajal teeme enda sees ruumi uuele ja ilusale. Oma sisemisi sügavaid tundeväravaid avades saavutame parema ühenduse iseendaga ja saame olla osaduses sellega, mis on meist suurem. See aitab olla elusam.

Tundsin täna suurt väsimust suhtlemisest. Lugesin õhtul pärast tööd budistliku nunna Kankyo Tannieri raamatut „Vaikuseravi“ ja minus küpses otsus teha üks päev täiesti kõne- ja meediavaba. Televiisor, raadio ja arvuti on kinni, mobiiltelefon on välja lülitatud, kedagi jutule ei võta ja ise ühendust ei otsi. 

Kevadväsimus on üks kummaline nähtus. Loodus tärkab ja õilmitseb, päike särab ja õhk on täis uue ootust, kuid inimesed tunnevad end väsinult ja tülpinult. Kurnatust ja stressi leevendavate ravimite müüginumbrid apteekides kasvavad iga kevadega. Miks küll?

Dom Inácio de Loyola casa hall Abadianias on igas vanuses ja erinevast rahvusest inimesi puupüsti täis. Suur osa istub suletud silmi ja pomiseb palvet, mõni sõrmitseb palvehelmeid, mõni mudib nutust märga taskurätti. Inimesed ootavad oma järjekorda, et astuda maailma kõige võimsama elava meediumi João de Deus ette, et leida leevendust oma hinge- või tervisehädadele.

Seisan Dom Inácio de Loyola casa hallis järjekorras, et pääseda maailma kõige võimsama elava meediumi João de Deus, eestikeeli Jumala Johannes (kodanikunimega João Teixeira de Faria) vastuvõturuumi ja võtta sisse koht mediteerijate seas. Meedium João de Deus on vaimolendite (siin nimetatakse neid entities) abil Brasiilias Abadiania linnas juba neli aastakümmet viinud läbi tuimestuseta ja veretuid füüsilisi lõikusi ning silmale nähtamatuid spirituaalseid operatsioone.

Tahan olla enesekindel. Kes ei tahaks? Ennast väärtustav ja usaldav inimene aktsepteerib end sellisena, nagu ta on, söandab luua suhteid, julgeb ellu viia ka kõige pöörasemaid unistusi ja riskida. Ta on valmis ennast muutma ja uut õppima, ta suudab taluda kriitikat, tunnistada oma vigu ja võtta oma sammude eest vastutust. Ta teab, milline ta on ja mida väärib. Selline inimene on kui päike – kiirgab soojust ja valgust. Tema lähedal on hingel soe.

Oleme mehega kaks päeva hommikust õhtuni Võrumaa kodus rassinud: ehitanud, lihvinud, lakkinud ja koristanud. Nüüd istume värskelt valminud õuelaua taga ja joome pühapäevahommikust kohvi. Mida eesootav päev meile toob?

Vahetult enne Brasiiliasse sõitu juhtusin vaatama telesaadet, kus räägiti kuulsast Ipanema rannast. „See on rand, kus võib näha kõige ilusamaid inimesi,“ ütleb unistavalt reporter. Samal ajal libiseb kaamerapilt mööda noorte naiste päikesepruune prinke pepusid. Oo! seda saan ma õige pea näha!

Ring saab jälle täis. Aasta lõpp on omamoodi pööriaeg – meil tuleb vanast lahti öelda ja end näoga uue poole pöörata.

„Minu silmis oled sa nagu konn. Sa peaksid oma vesiroosilehel peesitama, kuni sul igav hakkab. Ja siis, kui käes on õige aeg, peaksid hüppama järgmisele vesiroosilehele ja mõneks ajaks sinna paigale jääma. Ja niimoodi jätkama, liikudes aina edasi ja edasi selles suunas, mis parajasti õige tundub.“ Nii soovitab raamatu „Eesmärgivaba elu“ autorile Stephen Shapirole tema sõber.