Muuda mõtteid ja su elu muutub! Kas nii lihtne ongi?

Inimene suudab end oma mõtetega täiesti ummikusse ajada. Me muretseme liialt, võrdleme end teistega ning kirume ja materdame enda saamatust. Väikesed asjad mõtleme suureks ja tähtsusetud  viltuminekuid katastroofiks. Kõik see toob kaasa ärevuse nii meeles kui kehas. Kas saame ise oma mõtteid juhtida? Kas töö enda negatiivsete mõtetega aitab ärevusest terveks saada?  

„Mul on tunne, et ma ei saa millegagi hakkama. Viimasel ajal ärkan hommikuti, süda paha, sest ma ei tea, kas suudan kuidagi veel selle ühe päeva õhtusse vedada ilma, et nad mu töölt lahti laseksid,“ vuristab ühe hingetõmbega finantside juhtimises edukat karjääri teinud Pille*. Naise hääles on tubli annus söakust, aga keha reedab väsimust ja energiapuudust. Pille ei tule oma ärevusega enam toime – ta ärritub kolleegide ja karjub laste peale, viimastel kuudel peksab süda ja higistavad käed ning kõris on tunne, nagu „oleks keegi sinna okastraati toppinud“.


Millal on aeg otsida abi

Kui ärevusseisund kestab pikka aega või on sümptomid väga intensiivsed, annavad füüsiline ja vaimne tervis järele. Kael ja selg on krooniliselt pinges, tekivad seedehädad, unehäired ja probleemid seksuaalelus. Kui keha on pidevalt valmis „võitle või põgene“ reaktsiooniks, on immuunsüsteemi aktiivsus organismi energiavarude säilitamiseks tugevalt alla surutud ja nii oleme vastuvõtlikud viirustele. Lisaks tervisele kannatab enesehinnang, kaob elujõud ja võib välja kujuneda depressioon.

Kuid võib olla ka nii, et tavapäraseid ärevuse sümptomeid peaaegu ei esinegi. Õieti sümptomid, mis probleemile viitavad, on muidugi olemas, aga inimene ise pole neist teadlik. Me nimelt oskame imehästi iseennast ära petta! Me ei pruugi aimatagi, et pidev sisemine dialoog, muretsemine saabuva päeva pärast, enda võrdlemine teistega, detailsed plaanid igaks elujuhtumiks, täiusetaotlus, vajadus kontrollida kõiki ja kõike ning suutmatus nautida on samuti märgid ebatervest ärevusest. Need toovad endaga kaasa suure väsimuse ja kasvava stressi.

Säärane seisund paneb inimest kogu elule vaatama justkui läbi moonutava filtri: seni jõukohased väljakutsed tunduvad ühtäkki liiga rasked, uued olukorrad kätkevad endas liiga suurt riski, lastel on tähelepanuhäire, kolleegid töötavad vastu, juht on liiga nõudlik.

„Ma olen oma tööga siiani rahuldavalt hakkama saanud, aga nüüd tunnen end täieliku läbikukkujana. Ma ei jaksa enam,“ ohkab Pille. On aeg otsida abi: külastada perearsti, et välistada füüsilised haigused ning leida psühhoterapeut, kes oskab kuulata, mõistab ja jaksab kliendi emotsioonitormis kohale jääda.


Töö ärevust toitvate mõtetega 

Suur osa klientidest, kes ärevuse probleemiga holistilisse regressiooniteraapiasse jõuavad, on kognitiiv-käitumisteraapia juba läbi käinud, kuna see on teraapialiik, mida Eestis ametlikult aktsepteeritakse ja mida haigekassa rahastab.

Kognitiiv-käitumisteraapia lähtub arusaamast, et kehv enesetunne tuleneb inimese enda negatiivsetest mõtetest ning elusituatsioonidele antud tähendustest ja tõlgendustest. Terapeut aitab kliendil ärevust tekitavaid mõtteid ära tunda ning need positiivseks ümber sõnastada.

Toon siin ühe lihtsa näite. Kui inimene kaotab koondamise või vallandamise tõttu töökoha, siis on ju loomulik, et ta on kurb ja pettunud. Kuid sellega võib kaasneda ka enese süüdistamine – „Ma olen läbikukkunud hädavares“ –, masendusse vajumine – „Igasugune pingutus on mõttetu vaev“ – ja tööandja vihane süüdistamine – „Need kurivaimud rikkusid mu elu ära“. Kaob igasugune julgus uut töökohta nõutada, sest paljas mõte järjekordsest läbikukkumisest tekitab suurt ärevust. Aga sa teed suure vea, kui arvad, et sinu töölt vabastamine põhjustab otseselt sinu halba enesetunnet ja eneses kahtlemist. Olulist rolli mängib hoopis üks vaheetapp – sinu mõtted ja uskumused lahtilaskmise kohta ehk see, kuidas endale läbielatut selgitad.

Teraapia õpetabki inimest oma mõtetele ja emotsioonidele elutervemalt vaatama, õpetab ära tundma harjumust asju üle tähtsustada ja viltuminekuid katastroofiks mõelda.

Sind lasti töölt lahti. „Jama küll! See lõi kõik mu plaanid sassi, aga ma tulen toime. Vajan aega, et närve puhata ja jõudu koguda ja siis hakkan uut tööd otsima“ võiksid sa endale öelda. Küllap oleksid ikkagi pettunud, aga mitte masenduses ja vihane. Või veel parem: „Võib-olla on see kogemus vajalik selleks, et midagi täiesti uut saaks mu ellu tulla?“ Selline suhtumine oleks su vaimule ja tervisele palju tulutoovam, see aitaks sul olla avatud uutele võimalustele ning ärevuse asemel täidaks sind innukus ja pealehakkamine. Nii saad edasi liikuda selle asemel, et depressiooniauku kukkuda.

Sul on alati valik, millele oma tähelepanu suunad!

Töö mõtetega eeldab eneseteadlikkust

Oma mõtete uurimine terapeudi abiga on väga vajalik töö, sest suur hulk inimesi elab justkui vaimses udus – nad ei teadvusta sugugi, kuidas ise end oma mõtetega vaenavad, ikka on kõik teised süüdi ja olud kehvad. Aga mulle tundub, et see on ärevuse puhul vaid sissejuhatus.

Säärane raviviis toimib hästi nendel eeldustel: 1) inimene suudab igal hetkel iseendas ärksalt kohal olla – ta paneb ärevust tekitavaid mõtteid tähele, 2) inimesel on piisavalt enesedistsipliini ja tahet, et iseenda mõtetega järjepidevalt päevast päeva tööd teha, 3) minevikust pärit mõtted ja uskumused ei ole peidetud alateadvusesse, vaid inimene on neist teadlik ning mõistab, miks ta just nii tunneb või käitub.

„Kas sa arvad, et ma ise ei tea, et ma ei peaks endale kordama, kuidas ma üldse millegagi hakkama ei saa?!“ küsib Pille minult, lootusetus hääles. Muidugi ta teab, aga need „kuramuse mõtted lihtsalt ründavad“ ja katsed neid positiivseks ümber sõnastada jooksevad liiva.

Sest selline ennast materdav mõtlemine on Pillele sügavalt tuttav, ta on seda mitukümmend aastat enese teadmata harjutanud. „Ma pidin olema kõiges väga hea. Ma pidin hullumoodi pingutama, et ema natukenegi rahule jääks. Aga miski ei olnud tema jaoks piisav! Ikka liigutasin end liiga aeglaselt või tegin liiga vähe,“ selgitab naine. Ja täna võib ta endale kui tahes palju korrata, et tuleb kõigega toime ja tõenäoliselt vajatakse tema teeneid tööl ka edaspidi, on süda ometigi paha ja kõris kraabib.

Mu ärevate klientide seas on kogenud enesearendajaid, joogaõpetajaid ja mediteerijaid, kes on enda mõtetest üsna teadlikud ja oskavad päris hästi „stopp“ öelda, kui „ma olen saamatu-rumal-paks-kole“ jälle pähe kargab. Aga ka neil ei ole õnnestunud mõttetööga ärevusest vabaneda. Miks?

 

Kehasse peidetud minevikuvalu

Kui laps näeb, et teda ja tema vajadusi ei võeta tõsiselt, et tal pole võimalik oma tundeid väljendada, õpib ta üsna varakult oma vajadusi alla suruma ja emotsioone peitma. Pille ema esitas kõrgeid nõudmisi, süüdistas ja häbistas tütart ning kui see ei aidanud, võttis kasutusele erinevad manipuleerimisvõtted, näiteks nuttis ja nurus tütre kaastunnet. Laps on kõige selle ees täiesti võimetu! Ta tahaks vihaselt vastu hakata või ära joosta, aga siis saab karistada; ta tahaks selgitada, aga kedagi ei huvita; ta tahaks oma valu väljendada ja nutta, aga siis on ema veel õnnetum. Ja laps otsustabki olla veel püüdlikum ja tublim, sest ta tahab väga oma emale meeldida. Ema on kõige tähtsam! Kuid kogemus lapse sees jääb lõpetamata ja emotsioonide energia kehast ei kao – hirm, häbi ja alaväärsustunne surutakse sügavale alateadvusesse. See jääb justkui kehasse lõksu.

Uue paradigma teadlased räägivad psühhosomaatilisest võrgustikust – nii ajus kui kehas asuvast rakkudevahelisest kommunikatsioonivõrgustikust ehk kehameelest. „Jah, sümptomid peituvad kehas, kuid need on peaaegu alati ka meeles – kas siis teadlikult või alateadlikult. Meelt ja keha ei tohi eraldada; kõik, mis toimub ühes, leiab aset ka teises,“ väidab maailmakuulus psühhofarmakoloog Candice B. Pert.  

Kui Pille-taolisega täiskasvanuna midagi niisugust juhtub, mis talle pisutki lapsepõlves läbielatut meenutab – näiteks paneb vastuvaidlemist mittesalliv ülemus oma nõudmistega Pillet endas kahtlema –, toob see endaga kaasa ärevuse ja kehva enesetunde. Sellises olukorras tõusevad teadvuse alumistest kihtidest üles needsamad hirm, häbi ja alaväärsustunne, sest sügaval Pille sees on ikka veel üks kartlik väike tüdruk, kes pingutab või naba paigast, et emale meeldida, aga tunneb end ikka läbikukkununa. Nii kaua, kui Pille neid allasurutud emotsioone ei teadvusta, neil vabaneda ei võimalda, mõjutavad need tema otsuseid, suhtumisi ja käitumist. „Kui alateadvuslikku meelde on kord midagi programmeeritud, juhib see meie bioloogiat kogu meie elu,“ ütleb sama asja kohta teiste sõnadega rakubioloog Bruce Lipton.  

Meie teadvuslik meel on loominguline ja suudab igat sorti positiivseid mõtteid leiutada („Ma saan kõigega hakkama“ näiteks), kuid alateadvus on harjumuslik – keskkonna stiimulitele reageerides käivitab ta ikka ja jälle vana tuttava emotsiooni ja käitumise. Nii „kukubki“ Pille taas ja taas hirmu, häbi ja eneses kahtlemise hukutavasse võrku olemata teadlik selle taga peituvatest uskumustest.

Kindlasti toob valusatest asjadest rääkimine teatud kergendust, kuid alles peidetud uskumuste pinnaletoomine ja tunnete vallapäästmine saab tuua püsiva tulemuse. Selline lähenemine annab meile palju tõhusamad meetodid oma tervisliku seisundi, heaolu ja elukäigu muutmiseks kui vaid töö mõtetega.

Inimese mõtted, emotsioonid ja käitumine on üks tervik ja pidevalt omavahelises vastasmõjus. Seega aitab töö mõtetega olla enesest rohkem teadlik, märgata, millega oma ärevust iga päev toidame ning muuta sellele teadmisele toetudes oma käitumist ja eluviisi. Aga kui meie negatiivsed mõtted ja tõlgendused ning läbikogemata tunded on peidetud sügavale alateadvusesse, siis pääseme vestlusega enamasti vaid poolele teele. Pealispinnaga tegeledes saame küll parandada enesetunnet, aga mitte terveneda. Siin vajame teraapiat, mis töötab samal ajal nii mõtete, tunnete kui kehaga.


* Nimi ja loo olulised üksikasjad on muudetud, et tagada kliendi anonüümsus.

Käesolev on teine artikkel veebiajakirjas EDASI.org ilmuvast artiklisarjas „Ärevusest mitme kandi pealt“. Artikkel ilmus 16. detsembril 2018.

*** *** ***

Loe sarja esimest artiklit "Ärevus - kaasaja epideemia"

Ärevusest ja sellest tervenemise viisidest räägib mu raamat "Ärevuse vari. Teekond hingehaavade vabanemise ja enese väärtustamiseni". Raamatu andis aprillis 2019 välja kirjastus Pilgrim.

Kuula 31. jaanuaril Vikerraadio "Peresaadet", kus räägime samuti ärevusest.

Täida lehe vasakus servas olev vorm ja liitu Uudiskirjaga, et olla kursis toimuvate ürituste, lugemist väärt raamatute ja huvitavate artiklitega! 

Kas sa oled Jooga ja teraapia Facebooki fänn?

Eelmine
Elu murtud südamega on nagu köielkõnd
Järgmine
Elamine udus ekseldes

Vastused puuduvad

Email again: