Oled sa mõelnud, milline su elu oleks, kui sa kõnniksid tõepoolest oma südame teed, järgiksid oma südame kutset? Kui söandaksid oma südame avada kõikidele kaasa- ja vastukõndijatele? Elamine kooskõlas südamega on väärt oskus! Ma usun, et iga teekond, olgu selleks uue töö otsing, kodu ehitamine, pere loomine, lapse kasvatamine või enese vaimne arendamine peaks alguse saama südamest. Süda ju ütleb, milline suund on õige. Aga me ei oska oma südant kuulata. Ja nii teeme elus aina valesid valikuid, sukeldume valedesse suhetesse ja läheme iseendast mööda.

Mida aeg edasi, seda enam ma mõtlen sellele, kui palju nõuab elamine vaprust – vastu astumist hirmutavatele asjadele hoolimata sellest, et süda väriseb ja mõistus käsib asja pooleli jätta.

Tänulikkus on armastuse kõrval üks kõige kõrgema vibratsiooniga emotsioone, mis puhastab ja tervendab meie meelt ja keha. Kui lähened igale eluolukorrale avatud ja tänuliku südamega, saad tunda rahulolu ja rõõmu ning suhtuda häirimatu rahuga elu kõikidesse karidesse. Kuid millegipärast on loodus loonud meid nii, et meie mõistus on häälestatud tundma kaotust teravamalt kui võitu, keskenduma rohkem negatiivsele kui positiivsele ning mäletama pigem halba kui head. Kes on kogenud depressiooni, see teab, kui keeruline on näha head seal, kus kõik tundub must ja mõttetu. Mille eest on siin tänulik olla?!

Igal kevadel ootan, et puud läheksid lehte. Kui see lõpuks juhtub (hoolimata ootusest tavaliselt ikkagi üleöö ja ootamatult), siis olen kurb, sest sellega on pikk samm suvele lähemale astutud. Nii kaua, kui puud on raagus, on veel lootust: suvi on kaugel, päike ja puhkus on ees... Aga koos lehtedega ja veel enam koos õitega on suvi peaaegu käes ja see tähendab, et magusast suve ootusest on saanud suvi ise ja miski on jälle jäädavalt möödas. Ükskõik, kui palju ma endale kordan, et elu ongi selline, et kõik möödub ja tähtis on olla hetkes, mitte unistada või kahju tunda, olen igal kevadel mööda kastani- ja sireliõites kodutänavat kõndides ikkagi kurb.

Ma usun, et iga inimene tahab liikuda oma elus rohkema armastuse poole. Armastus on justkui orientiir või maamärk, mis aitab meil valida enda jaoks õige suuna ja õigel rajal ka püsida. Ka siis, kui püüdleme rikkuse, võimu või saavutuste poole, on ikkagi just armastus valikute tegemisel peamiseks motivaatoriks. Aga kuidas me teame, kas olukorrad, millest end leiame, või inimesed, kellega kohtume, toovad meile ikka rohkem armastust? Süda teab. Süda tunneb eksimatult ära selle, mis aitab meil liikuda armastuse poole.

Nii kaunilt ütleb Cornelia Freise raamatus „Tantsi oma südamest“. Igatsus ilmneb siis, kui midagi on puudu, igatsus teeb haiget. Vahel on see vaid hetkeline ja vaevumärgatav piste südames, aga vahel täiesti tugev valu, olgu siis kehaline või hingeline.

„Minu silmis oled sa nagu konn. Sa peaksid oma vesiroosilehel peesitama, kuni sul igav hakkab. Ja siis, kui käes on õige aeg, peaksid hüppama järgmisele vesiroosilehele ja mõneks ajaks sinna paigale jääma. Ja niimoodi jätkama, liikudes aina edasi ja edasi selles suunas, mis parajasti õige tundub.“ Nii soovitab raamatu „Eesmärgivaba elu“ autorile Stephen Shapirole tema sõber.