24. aug 2015 Otsustamise keerukusest Kadi Kütt

Elu on täis otsuseid, nende hulgas suuri ja põhimõttelisi: kas abielluda või jääda üksikuks, kolida välismaale või elada ja töötada kodumaal, jätkata senist palgatöötaja karjääri või luua midagi päris oma. Selliste suurte ja tähtsate otsuste puhul on vaja võtta endale aega ja hoolega järele mõelda. Samas on otsuseid, mis tuleb vastu võtta jooksvalt ja pikemalt mõtlemata: mida süüa, mida selga panna, millist teed pidi tööle sõita.

Kuid otsuste tegemine ei ole seotud ainult konkreetsete elu- ja päevaplaanidega. Meil tuleb igal hetkel otsustada, kas usaldada maailma ja minna kaasa muutustega või hoida kümne küünega kinni oma minapildist ja senisest maailmakäsitlusest. Meil tuleb teha valik, kas võtame vastutuse ja loome ise oma elu või vajume abituse tundesse. Me ees on pidevalt väga palju võimalusi ja see, mille kasuks otsustame, määratleb meid inimesena ja kujundab me elusaatust.


Hirm haarab ohjad

Kuid miks on otsustamine ometi nii keeruline?! Miks ei võiks olla nii, et ma lihtsalt tean, mida teha ega lase end kahtlustest häirida? Otsustamise surve all tekib hirm end alatiseks siduda ja võtta vastutus millegi eest, mida ei oska ette näha. Täna olen selle inimesega koos õnnelik, aga viie aasta pärast? Mis saab siis, kui selgub, et me ei sobi või et mõni teine valik oleks siiski olnud parem? Siis peab mu vaene süda jälle kannatusi taluma. Aga kui ma praegu ei otsusta, olen mõne aja pärast ilma... Me ei oska mõelda: oo, kui palju toredaid valikuid!, selle asemel haarab meid paanika, et ühe variandi valides peame lõplikult põrmu heitma kõik teised. Olles kogenud ja näinud palju sellist eksistentsiaalset kahevahelolekut, hakkan mõistma, mida mõtles eesmärkide süsteemse seadmise ja otsuste vastuvõtmise guru David Allen, kui ta juhtis tähelepanu, et ingliskeelsel sõnal decide (otsustama) on sama tüvi kui sõnal homicide (mõrv).
Kuna üldjuhul tahab inimene hoida oma elus asjade üle kontrolli (sest nii tundub elu lihtsam), siis tunneb ta endal lasuvat kohustust mitte lihtsalt otsustada, vaid alati õigesti otsustada. Just hirm vigu teha on üks ärevushäire peamisi toitjaid. Vajadus igal juhul õigesti käituda tekitab kehas ja meeles väga suurt pinget, kulutab energiat ja võtab elurõõmu.
 

Sabotöör asub elu juhtima

Otsustamise muudab keerulisemaks ka tõsisasi, et iga vähegi olulisema otsuse puhul tõstab me sees pead sisemine Sabotöör, kes sosistab (kangesti otsustaja vanemate häälega): „Vaevalt sa sellega hakkama saad.“ Sabotöör nõuab, et loobuksid oma unistustest, sest sa pole küllalt hea, sa kukud läbi. Ta kritiseerib su valikuid, materdab ja mõistab kohut. Sa lakkad oma südamehäält kuulamast, vaevled kahtluste küüsis ja lased Sabotööril oma elu juhtida. Aga võib ka olla nii, et sina ise oled valikus kindel, kuid su otsus või selle tagajärjed ei pruugi teistele meeldida. Sel juhul on vaja süütundega enda sees toime tulla, aga see pole sugugi kerge. Kui paljud on jätnud südamele meelepärase valiku sinnapaika ja astunud rada, mis meeldib vanematele! Kuulen selliseid lugusid teraapias väga sageli.
Ja vahel ei tea inimene ülepea, mida ta tahab, kuid ometi tunneb endal survet õige otsus vastu võtta. „Me kõõlume illusiooni peegelpinnal ega luba enda sügavusest üles kerkida küsimusel „Mida ma elult tegelikult tahan?“. Kui oleme vastuse leidnud, siis on alati piisavalt aega, et mõelda selle saavutamise peale. Kuid kas pole kurb, et me väldime isegi küsimust?“ mõtiskleb raamatus „Õnn“ inimeste vaimulodevuse üle budistlik munk ja kirjanik Matthieu Ricard.

Mida sa tahad?

Mida siis teha? Kõigepealt tee endale selgeks, mida sa tahad! On see eesmärk, mis sind tõeliselt inspireerib? Kas oled valmis selle nimel pingutama ja ennast muutma? Pane argumendid kirja, kaalu variante ja seejärel otsusta. Ja palun lase lahti illusioonist, et suudad alati teha õige otsuse! Iga su otsus vastab sinu antud hetke teadmistele ja kogemustele. Usalda selle hetke tarkust ja ära näri oma hinge kahtluste ja kahetsusega! Kui taipad, et su sisemine Sabotöör tahab sind vaid mõtlematute sammude ja valu eest kaitsta, siis mõistad teda ja annad talle andeks tema liiginnukuse. See annab sulle võimaluse riskida hoolimata hirmust ja seigelda ilma, et minetaksid vastutustunde. Sa õpid kuulama südamehäält ja tegema vahet hirmul, mis halvab, ja põnevusel, mis paneb küll südame kiiremini põksuma, kuid lükkab siiski tegudele.
Kes kardab teiste silmis naerualuseks saada, see pole veel sisemiselt küpseks täiskasvanuks saanud. Ta tahab endiselt olla hea laps ega ole võimeline vastutust võtma. Ma ei arva, et me ei peaks teiste inimestega üldse arvestama, eriti, kui otsused puudutavad me lähedasi, aga ära lase nende arvamusel end halvata! Kuula sinu jaoks olulised inimesed ära – vahel aitavad teiste inimeste reaktsioonid meil selgemalt märgata, millised tagajärjed me otsusel on –, aga otsus tuleb ikka sul endal vastu võtta.

Abistavad mõttemängud

Vahel tuleb kasuks nõustamine. Sa vajad kedagi, kes oma otsekoheste küsimuste ja tagasisidega hoiaks su ees justkui peeglit, et saaksid oma eesmärki ja motiive paremini hinnata. Teraapias kasutame lihtsaid harjutusi. Vaimne õpetaja ja hingehoidja Anselm Grün („Mida ma tahan?“) pakub välja sellise harjutuse. Kui kaalud kahe võimaluse vahel, siis järgmisel hommikul ärgates ütle endale, et oled teinud kindla otsuse ühe variandi kasuks. Pane kogu päeva jooksul tähele, kuidas sa end tunned. Saatku sind igal hetkel – hommikusööki süües, tööülesandeid täites, puhkehetkel ja õhtul voodisse heites – mõte, milline on elu, kui valid selle võimaluse. Kirjuta kõik mõtted ja tundmused üles. Järgmine päev ela teadmisega, et oled kindlalt otsustanud teise variandi kasuks. Võrdle mõtteid ja tundeid, mis need kaks erinevat otsust sinus esile kutsusid. Või proovi näiteks sellist mõttemängu: sulge silmad, lõdvestu ja kujutle, et möödub viis aastat ja su elu on täpselt selline, nagu praegu, midagi pole muutunud. Mida sa sel juhul kahetseksid? Mille üle oleksid rõõmus ja tänulik? Mida peaksid kindlasti muutma?

Lihtsalt hüppa!

Aga mõnikord ei aita ei võimaluste kaalumine, argumentide kirjapanek ega nõu küsimine. Mõistus lihtsalt streigib. Siis hüppa! Jah, sul on tunne, et jalge ees laiub kuristik ja sul pole õrna aimu, mis teisel pool ootab või milliseid tagajärgi su tegu endaga kaasa toob, aga hüppa ikkagi! Taani filosoof ja kirjanik Søren Kierkegaard on öelnud: „Julgeda tähendab kaotada mingiks ajaks jalgealune, mitte julgeda tähendab kaotada elu.“
Kui ma enda elus sooritatud suurte „hüpete“ peale tagasi vaatan, siis ei kahetse neist ühtegi. Muidugi oli hirm tundmatu ees ja süütunne, mis hullematel hetkedel ähvardas mu elusalt süüa, aga tulemus tasus vaeva. Mulle meeldib mu tänane õnnelik ja julge elu.

Ja teinekord tuleb olla lihtsalt kannatlik. Võib-olla pole veel õige aeg? Ole enda vastu leebe ja usu, et ühel hetkel sa lihtsalt tead: nüüd on aeg otsuse tegemiseks küps. Sageli juhtub see siis, kui paigale jäämise valu osutub suuremaks kui hirm tundmatu ees. Kui sa pole veel sinnamaani jõudnud, siis oota ilma, et end arguse või saamatuse pärast materdaksid.
Lõpetuseks tahan öelda, et tegelikult on iga valitud variant sama hea kui mõni teine ja samas kätkeb iga variant endas võimalust tõsiselt libastuda. Ma avaldan sulle saladuse. Kui ma seisan keerulise valiku ees ja hinge närib kartus, et valin valesti, siis ütlen endale kindla ja vastuvaidlemist mittesalliva häälega: lõppude lõpuks on inimesel õigus otsustada ja õigus mõne aja pärast ümber otsustada!

Kolumn ilmus 2015. aasta augustikuu "Sensas".

*** *** ***

Rahulik meel on otsustamisel väga hea abimees! Praktiseeri näiteks seda lihtsat aja mahavõtmise meditatsiooni!

Eneseusku aitavad kõrgel hoida Salasõna juhendatud meditatsioonid, s.h. CD ja audioalbum "Armastusega iseendale". Uuri ja osta Salasõna tooteid e-poest!

Täida lehe vasakus servas olev vorm ja liitu Uudiskirjaga, et olla kursis toimuvate ürituste, lugemist väärt raamatute ja huvitavate artiklitega!

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri