Ma tahan uskuda, et elu on lihtne ja rõõmu toov. Hoolimata sellest tuleb mul enda elukogemusele ja teraapiaklientide lugudele toetudes siiski tõdeda, et vahel tähendab elu raskust ja valu. Elamine ei ole sugugi lihtne, teinekord hakkab see katsumusi täis rännak tervisele või murrab vaimu. Ebakindlus, ärevushäired, depressioon ja elutüdimus levivad maailmas nagu paha vaim. Senised toimetulekumehhanismid enam ei toimi, kõva häälega välja lubatud ja pääsemist tõotavad tabletid viivad tupikteele.

„Kui inimene tuleb teraapiatuppa, astub ta üle kõrge künnise,“ ütleb Soome psühhoterapeut ja kirjanik Tommy Hellsten. Loomulikult pole mingit kõrget künnist teraapiatoa uksel, vaid see künnis asub inimese sees. On tõepoolest raske endale tunnistada, et asjad elus pole sugugi hästi, et tervis pole korras, hing pole rahul ja unistuste täitumine on kaugemal kui kunagi varem. „Ei minul pole midagi viga! Teraapias käigu need, kes ise endaga hakkama ei saa.“ Kui palju kordi olen ma seda kuulnud!

Maale kolimisest ja maaelu toimetustest on saanud veebiajakirjanduse hitt-teema. Blogides kirjutatakse  alpakade ja kitsede kasvatamisest, kanade rentimisest, jamadest maasikate korjamise ja metsa raiumisega. Igal aastal korraldatakse maal elamise ja avatud talude päevi, mida väisavad tuhanded linnavurled. Miks? Võib-olla on selle teema populaarsuse kasvule aidanud kaasa „aasta tegija“ koroona – inimeste pilgud on pööratud rohkem maale, sest selle vaikusest ja rahust loodetakse räsitud hingele pääsemist. Aga võib-olla on ikkagi maal midagi, mida linnast ei leia.

„Usun, et elu ülim eesmärk on leida õnn. See on kindel,“ ütleb dalai-laama saalitäiele kuulajaskonnale veendunult. Lihtsakoeline ja pisut ehk kulunudki väide. Iga inimene on õnne teemal mõtisklenud, arutlenud, raamatuid lugenud ja filme vaadanud. Igaühe elus on aegu, mil on tunne, et õnn on jäädavalt selja pööranud, aga küllap on sulle tuttavad needki hetked, mil joovastus ja õnnetunne täidavad su juuksejuurtest varbaotsteni ning maailm näib imelise paigana.

„Õnnelik olemisest ei piisa, õnne tuleb ka tähele panna,“ kirjutab teadusajakirjanik Stefan Klein oma raamatus „Lihtsalt õnnelik“. Ta toob näitena Itaalia psühhiaatri Giovanni Fava „hea enesetunde teraapia“, mida praegugi laialt kasutatakse.

Hiljutisel kohtumisel kolleegidega kurtsin, et olen viimasel ajal kuidagi tülpinud. Küsimus pole nii palju füüsilises kuivõrd just hingelises väsimuses. Küsin endalt aeg-ajalt: kas töö, mida ma teen, meeldib mulle ikka veel? kas võib olla, et olen väsinud inimestest ja nende probleemidest?

Me tõmbame elus ligi inimesi, kes mingil moel meile sarnanevad – nad maadlevad samasuguste probleemidega, neil on samasugused väljakutsed, nende peas keerlevad samad küsimused. Minu juurde psühhoteraapiasse jõuavad sageli inimesed, kes küsivad: „Mida ma pean oma eluga ette võtma, kui see, mis on, enam ei rahulda, aga midagi uut ei oska või ei julge ette võtta?“ Just säärasesse seisu (kriisi?) jõudnud inimestele mõeldes panin kirja oma elu suure muutuse. Ehk saad sellest julgust muuta endagi elu. Või vähemalt teha algust unistamisega.