„Kui inimene tuleb teraapiatuppa, astub ta üle kõrge künnise,“ ütleb Soome psühhoterapeut ja kirjanik Tommy Hellsten. Loomulikult pole mingit kõrget künnist teraapiatoa uksel, vaid see künnis asub inimese sees. On tõepoolest raske endale tunnistada, et asjad elus pole sugugi hästi, et tervis pole korras, hing pole rahul ja unistuste täitumine on kaugemal kui kunagi varem. „Ei minul pole midagi viga! Teraapias käigu need, kes ise endaga hakkama ei saa.“ Kui palju kordi olen ma seda kuulnud!

Küll on kerge elada, kui südant täidab elevus ja rõõm. On tunne, et jõudu jätkub kõigeks – võimalikuks ja võimatuks. Ideid ja lahendusi aina tuleb, abivalmid inimesed on õigel ajal õiges kohas. Nii on väga lihtne millega tahes hakkama saada, kõik sujub iseenesest. Sa ei pea endalt küsima, kas see, millega tegeled – näiteks su igapäevane töö –, ikka on sinu jaoks õige. Muidugi on! Aga siis tuleb periood, mil sära kustub. Lihtsalt pole motivatsiooni, ei jaksa või ei taha. Mida siis teha?

Vaimne areng, enesesse süüvimine, oma unistuste ja valupunktide uurimine koguvad aina enam populaarsust. Ja miks ka mitte? See kõik aitab meil end hästi tunda ja elu üle rõõmustada. Vaieldamatult on naised selles valdkonnas aktiivsemad, kuid terapeudina näen, et mehedki on rahulolematud ning tunnevad palju rohkem valu, kui välja näitavad. 

Iga päev on täis võimalusi. Igal hommikul on võimalik vaadata oma elule uue pilguga ja otsustada uue suuna kasuks. Võib-olla oled sinagi selleks, et oma elu paremaks muuta, lugenud läbi suurel hulgal eneseabiraamatuid, osalenud kursustel ja kuulanud sõprade kogemusi. Aga millegipärast läheb sageli ikkagi nii, et kõik, mille oled parema elu nimel eesmärgiks seadnud, mida oled proovinud või praktiseerinud, vajub mõne aja pärast unustuse hõlma.