„Kui inimene tuleb teraapiatuppa, astub ta üle kõrge künnise,“ ütleb Soome psühhoterapeut ja kirjanik Tommy Hellsten. Loomulikult pole mingit kõrget künnist teraapiatoa uksel, vaid see künnis asub inimese sees. On tõepoolest raske endale tunnistada, et asjad elus pole sugugi hästi, et tervis pole korras, hing pole rahul ja unistuste täitumine on kaugemal kui kunagi varem. „Ei minul pole midagi viga! Teraapias käigu need, kes ise endaga hakkama ei saa.“ Kui palju kordi olen ma seda kuulnud!
Teadmistest ja tundetarkusest teraapias
See, mille vastu võitled, jääb kestma
Meie
ühiskonnale on omane tugev-olemise kultus. Inimesed kipuvad oma valu ja
kannatusi eitama või maha suruma, sest neile otsa vaatamine teeb haiget ja
ohustab minapilti. Vaatamata sellele, et hakkamasaamine käib üle jõu, ei küsi
me abi, vaid sulgume endasse ja püüame ikkagi edasi rühkida. Arsti või
psühholoogi juurde läheme alles siis, kui enam püsti seista ei jaksa ja
igapäevaste ülesannetega toime ei tule. Ja lõpuks läheb nii, et palju räägitud
ja ihaldatud rõõmsa kulgemise ning kerge ja vaba iseolemise asemel saadab päevi
rahutus, ärevus ja pidev võitlus.
Rööprähklemise ja mööda elamise ajastu
Päritud ärevusest ja isiklikust vastutusest
Õppisime kooli bioloogiatunnis, et pärime oma vanematelt füüsilised omadused nagu kasv, välimus, näo kuju, juuste ja silmade värv. Aga kuidas on iseloomu, arukuse ja vaimse tervisega? Kas ka need sõltuvad vanematelt lapsele kanduvast DNA järjestusest? Kas ärev meel on pärilik? Kas pidev muretsemine on paratamatu ja meie kontrolli alt väljas?