20. juuni 2013 Elu koos hirmuga Kadi Kütt

Iga inimene puutub oma elu jooksul kokku väga erinevate hirmudega. Soovime küll elada hirmuta, kuid see ei õnnestu, sest hirm nagu armastus või surmgi kuulub inimeseks olemise juurde. Meil tuleb lihtsalt õppida koos temaga eksisteerima.

Hirm on elu loomulik osa

Hirmul on igaühe jaoks erinev tähendus. Mõni kardab kõige rohkem füüsilist valu, teine aga psühholoogilisi pingeid. Mõnes inimeses võib ämblik esile kutsuda paanika, teine kehitab putuka peale vaid õlgu. Varem tundsid inimesed hirmu loodusjõudude eest, nüüd hirmutavad meid kiiresti muteeruvad viirused. Lapsena kartsime pimedust, täiskasvanuna tuleme pimedusega hästi toime, kuid, erinevalt lastest, kardame oma vajadusi selgehäälselt välja öelda.


On normaalne tunda hirmu, kui ees seisab esimene sünnitus, lahkumine vanematekodust ja iseseisva elu alustamine või meile tehakse teatavaks raske haiguse diagnoos. Kriitilistel hetkedel sunnib hirm meil end kokku võtma ja ennast ületama, lahti laskma harjumuspärasest ning riskima uue ja tundmatuga. Võib siis öelda, et hirm muudab meid tugevamaks ja küpsemaks.


Tänu hirmule jääme ohtlikus olukorras ellu, sest kogu organism võtab end kokku ja on valmis tugevaks pingutuseks – ainevahetus kiireneb, närvisüsteemi, südame ja hingamiselundite tegevus elavneb ning verre paiskub tugevatoimelisi hormoone. Kogu organism „asub relvile“ ja aitab meil edukalt toime tulla. Kui oht on möödas, normaliseeruvad kõik kehaprotsessid. Tänu paindlikkusele ja kiirele reageerimisvõimele suudab keha üldjuhul ka kõige hirmutavamatest olukordadest tervena välja tulla.

 

Hirmust võib saada takistus

Nagu öeldud, on hirm niisuguses olukorras, mis elu ohustab, kasulik, kuna sunnib meid tegutsema. Kuid sageli tunneb inimene hirmu ka siis, kui tegelikku ohtu pole, näiteks kinos õudusfilmi vaadates, ülemuse kurja kriitikat kuulates või eesseisvale suure auditooriumi ees esinemisele mõeldes. Kuid keha reageerib sellises olukorras ikka nii, nagu oleks tegemist tõelise ohuga – süda puperdab, vererõhk tõuseb, hingamine muutub ebaühtlaseks, verre paiskub suures koguses stressihormoone. Tavaliselt suudab keha pärast pingeolukorra möödumist kiiresti rahuneda, kuid kui emotsionaalne pinge kestab pikka aega, siis on ka keha pidevalt häireseisundis. Süsteemid saavad kurnatud, meid tabab väsimus ja lõpuks haigus. Niisugusel puhul hakkab hirm ja sellest tulenev pinge elu takistama ning mõjub laastavalt tervisele. Inimest võivad tabada keskendumisraskused, unehäired, pingepeavalu, suhkruhaigus, mao- ja sooltehaigused ning südamehädad.


Kui me oma hirmudega toime ei tule, siis võivad need hakata me elu määrama. Tardume justkui paigale – ei julge täiel rinnal elada ega hingata. Kardame teha vigu, kardame kehva tulemust ega söanda midagi uut proovidagi. Muutume valvsaks ja ärevaks, ei suuda ennast ega teisi usaldada. Sellisel juhul saab hirmust meie arengule tõsine pidur. Kaotame kontakti oma vajadustega ja laseme hirmul oma elu määrata.

 

Kust on hirm pärit?

Kõige suuremad mõjutajad on vanemad. Enesele teadmata nakatavad nad lapsi hirmuga, hädaldades, hoiatades ja noomides: „Kui sa sõna ei kuula, siis ei saa sa elus hakkama“, „Kui korralikku tööd ei saa, siis oled kogu ülejäänud elu näljas“, „Sa pead tugev olema, sest elu on karm võitlus“. Nad ei soovi sellega halba, vaid tahavad lihtsalt oma lapsi kaitsta, panna lapsi vastama enda ja ühiskonna ootustele.


Kogu me elulugu on varjul alateadvuses – sinna on talletatud kõik mõtted, mälestused, tunded ja kogemused. Reaalselt kogetud või kujutletud hirm talletub kehasse ja kui meiega täna midagi ebameeldivat juhtub või kui satume ebamugavasse olukorda, siis pürib sageli samal ajal teadvusesse ka mõni minevikuhirm ning kutsub esile ärevustunde. Kui peame täna võõraste inimestega kohtuma ja suhtlema ja hääl jääb hirmu pärast kurku kinni, siis ei pruugi see kartja olla üldsegi meie tänane Mina, vaid 5-aastane, kellele ema pidevalt kordas: „Ära usalda ühtegi võõrast inimest!“ Ja me ei usaldagi! Rassime, hambad ristis, läbi elu, väsinud ja energiavaesed, aga toetust ega abi küsida ei söanda.


Hirmu külvamisega tegeleb järelejätmatult ka meedia. Mõtleme kasvõi igapäevastele bakterite või puukide eest hoiatavatele reklaamidele. Kas kuulad raadiost või vaatad televiisorist uudiseid mõrvadest, üleujutustest ja sõdadest? Kas sõbraga kohtudes keskendute sellele, mis on ümberringi halvasti? Nii koguneb tilk tilga järel su alateadvusesse usk, et elu on ohtlik. Pole siis ime, et hinge närib ebamäärane hirm, peas keerlevad negatiivsed mõtted ja õhtul ei tule und!

 

Mida hirmuga ette võtta?

Olgu kohe öeldud, et tabletid siin ei aita. Tablettidega on küll võimalik närvisüsteemi talitus ajutiselt tasakaalu viia, peavalu või südame puperdamine ära võtta, kuid ei ole võimalik kõrvaldada hirmu ennast, kuna hirm on psüühiline omadus mitte sümptom. Et konkreetsest hirmust vabaneda, tuleb talle otsa vaadata.


Jälgi oma mõtteid! Kui kordad veel neljakümneseltki lapsepõlvekodust kaasa saadud uskumusi selle kohta, et elu toob vaid ohte ja valu, siis istud kinni lapsepõlves. Mõtle läbi, veel parem – kirjuta üles, mis on see, mis sind hirmutab ja kui suur on tõenäosus, et see ka päriselt juhtub. Pane kirja, millised mõtted su peas keerlevad ja mida endale sisendad. On see „Ma ei saa hakkama“ või hoopis „Tulen toime kõigega, mida elu mulle toob“?


Tõhus viis hirmudega tegelemiseks on holistiline regressiooniteraapia, mille käigus uuritakse hirmu juuri ning kogetakse kujutluses ärevust tekitavaid olukordi, et need „ümber teha“ ja hirm lahustada. Võrreldes lapsepõlvega, on meil nüüd, täiskasvanuna hoopis rohkem võimalusi adekvaatseks reageerimiseks ja hirmuga toime tulemiseks. Kliendid on teraapiaseanssidel kogenud põnevaid kohtumisi oma Hirmuga. Kui anname talle kuju ja uurime teda lähedalt, siis selgub sageli, et paljukardetud Hirm on olemuselt sõbralik ja koostöövalmis tegelane, kelle sooviks on vaid „peremeest“ kaitsta. Temaga on võimalik suhelda ja kokkuleppeid sõlmida. Selline dialoog võtab hirmult võimu.


„Kiirabi“ korras aitab hästi keha lõdvestamine ja rahulik hingamine. Kui keha on pingevaba, siis kaob hirm automaatselt. Rahulik hingamine rahustab ka südame, süda omakorda mõjutab kõiki teisi organeid. Rahulik ja sügav hingamine on nagu etalon, mille juurde saab keha tagasi tulla pärast igat stressiolukorda. Kuid selleks peab niisugune hingamisviis olema harjumuslik. Võta iga päev kasvõi paar minutit, et oma hingamist jälgida. Saad seda teha kodus televiisorit vaadates, kontoris laua taga istudes või autoroolis valgusfoori taga oodates. Sa ei pea tegema muud, kui jälgima, et su kõht liiguks hingamisega kaasa, et hingetõmbed oleksid ühtlased ja rahulikud.


Hea vahend meele rahustamiseks on ka meelerännak ehk meditatsioon – praktika, mille käigus sa rändad oma sisemaailmas ja õpid märkama oma keha, mõtteid ja tundeid. Miks on säärane märkamine oluline? Sest nii saad teada, mis teeb sind tõeliselt õnnelikuks või mis hirmutab. Vaigista iga päev oma meel kasvõi ainult kümneks minutiks ja sa märkad, et suudad ka pingelistes olukordades jääda rahulikuks ja keskendatuks. Kui sul puudub mediteerimise kogemus, siis alusta juhendatud meditatsioonidega. Võta aeg iseendale, pane meditatsioonide CD-plaat mängima ja lase kujutlusel rännata külluse ja hingerahu radadel.


Kui vaadata hirmutavatele asjadele kui arenguvõimalusele, siis tasub teinekord teha just seda, mida kardad. Proovi, katseta, tee esimene samm! Sa võid üllatuda, kui palju on sinus ressurssi. Mina plaanin teha mootorrattaload ja hüpata langevarjuga.


Parim rohi hirmu vastu on siiski armastus iseenda vastu. Täida end positiivsega – loe elujaatavaid raamatuid, kuula lemmikmuusikat, liigu looduses, tegele nende tegevustega, mis sulle hea enesetunde annavad, ümbritse end elujulgete ja sind toetavate inimestega. Rõõmsa meelega on lihtne ennast ja maailma usaldada ning uuele ja senitundmatule vastu astuda.


Kas on võimalik hirmust täielikult vabaneda? Vaevalt, sest nagu öeldud, on hirm meie elu loomulik osa. Kuid me saame hirmuga koos elada nii, et see meid ei muserdaks ega enda alla mataks. Me saame rakendada hirmu oma enesearendamise vankri ette.


Artikkel ilmus 2013. a. suvel ajakirjas "Iluguru".

*** *** ***

Kui tunned, et hirm tahab su sisse pesa teha, siis võta aeg maha, sulge silmad ja otsi enda seest üles hea tunne: "Hea enesetunde levitamine kehas". Su enesetunne paraneb minutitega!

Sisemist rahu aitavad luua Salasõna juhendatud meditatsioonid. Uuri meie tooteid ja koosta endale meelepärane kollektsioon e-poest!

Kui tunned, et hirm(ud) on muutnud su elu keeruliseks, pöördu terapeudi poole! Ära jää selle probleemiga üksi! Loe või kuula holistilise regressiooniteraapia tutvustust: joogateraapia.ee/teraapia/holistiline-teraapia.

Täida lehe vasakus servas olev vorm ja liitu Uudiskirjaga, et olla kursis toimuvate ürituste, lugemist väärt raamatute ja huvitavate artiklitega!

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri