Muuda mõtteid ja su elu muutub! Kas nii lihtne ongi?

Inimene suudab end oma mõtetega täiesti ummikusse ajada. Me muretseme liialt, võrdleme end teistega ning kirume ja materdame enda saamatust. Väikesed asjad mõtleme suureks ja tähtsusetud  viltuminekud katastroofiks. Kõik see toob kaasa ärevuse nii meeles kui kehas. Kas saame ise oma mõtteid juhtida? Kas töö enda negatiivsete mõtetega aitab ärevusest terveks saada?  
Loe lisaks

Ma pean oma tahtmise saama!

Viimasel ajal taban end sageli hüüatamas: „Kuidas on see ometi võimalik?!“ Vahel on mu hüüatus kantud rõõmsast üllatusest, kuid enamasti on selles siiski tubli annus nördimust: asjad peaksid olema teisiti (nagu mina ette kujutan), inimesed peaksid käituma paremini (et mina saaksin end hästi tunda). Budism räägib sellest, et elu on kannatus. Miks? Sest me ei aktsepteeri elu niisugusena, nagu see on. Meil on väga keeruline leppida asjaoluga, et olukorrad ei ole sellised, nagu meie tahame, et teised inimesed ei käitu nii, nagu ootame. See paneb meid olukordi ja inimesi muutma, kõike enda ümber kontrollima, nõudma ja võitlema.

Loe lisaks

Vabasta oma elu loitsu alt!

Kohe, kui väike inimene rääkima õpib, hakkab ta kokku panema minapilti ehk lugu iseendast: oma kehast, iseloomuomadustest, oskustest ja võimetest. Sellest loost saab tema isiksus, kes talle peeglist vastu vaatab ja keda ta maailmale näitab. Kuid võib juhtuda, et paneme selle looga oma elule loitsu peale.
Loe lisaks

Elu puudutus

„Käisin eile selgeltnägija juures,“ lausub teraapiaklient Pille. „Ta ütles mulle, et minu ülesanne siin elus on olla teistele inimestele teenäitaja.“ Uurin, mida see naise jaoks tähendab – olla teenäitaja. „Ma ei tea, aga see on mulle karmaga ette nähtud,“ teatab Pille veendunult. Ja nii käibki ta ühe nõustaja juurest teise juurde, ühelt kursuselt teisele ega leia kuidagi asu: tahaks tõrvikuna põleda ja kõigile teed valgustada, kuid jaksu pole. Ausalt öeldes ei ole ka täpset ettekujutust, millest alustada või mida üldse selle ülesande täitmiseks ette võtta.

Loe lisaks