Depressioon ei ole haigus, vaid emotsioonide allasurumisest põhjustatud seisund

Kas depressioon on tõesti (vaimu)haigus, millega tuleb leppida? Nii on arstid ja ravimifirmad meile ju korranud. Brandon Bays ja Kevin Billett aga väidavad oma raamatus „Valgus tunneli lõpus“, et depressiooni põhjuseks on hoopis harjumus emotsioone alla suruda ja end valusate tunnete eest peita. Autorid toovad välja depressiooni levinud müüdid ja näitavad meile võimalusi probleemist vabanemiseks.
Mind kõnetab see tekst väga. See ei tähenda, et ma keelitan arste mitte kuulda võtma (eriti, kui tegu on raskekujulise ja pikalt kestnud depressiooniga!), aga laiem vaatenurk tuleb kindlasti kasuks. Seepärast jagan Baysi ja Billetti mõtteid ka oma blogi lugejatega.

Depressioon ei ole vaimuhaigus

Ma tean, et see on vaieldav ja kõik ei nõustu selle väitega ning mõned lugejad võivad isegi vihastada selle peale. Kui ma sellest oma kursustel räägin, siis näen umbusaldust, eriti nende inimeste nägudel, kellele depressiooni diagnoosides on öeldud, et see on vaimuhaigus. Seepärast tahan veel kord rõhutada, et depressioon iseenesest ei ole vaimuhaigus. Teadaolevalt ei ole depressiooni keskmes ühtegi indentifitseeritavat vaimset häiret, mis seda ühtlasi ka defineeriks. Ei ole kehtivat tõestust, et depressioon oleks oma olemuselt vaimuhaigus. Illustreerimaks seda väidet, mingem korraks tagasi mõningate mõõdukat depressiooni iseloomustavate sümptomite juurde: näiteks madal energiatase, jõuetus, rahulolematus või tasakaalust väljas elu. Te ei arva ju, et need süptomid viitavad vaimuhaigusele. Või arvate? Loomulikult mitte. Samuti ei kaasne vaimuhaigusega alati depressiooni. Pole ka kliinilist tõestust, et depressiooni eelduseks on kindlasti vaimuhaiguse olemasolu. Hiljutised mitmete teadlaste poolt läbi viidud uuringud USA-s seavad tegelikult kahtluse alla depressiooni ja madala serotoniinitaseme vahelise seose – just selle seose alusel on depressiooni kvalifitseeritud vaimse haigusena ja just selle füsioloogilise vaevuse leevendamiseks kirjutatakse massiliselt välja nn antidepressante, selektiivseid serotoniini tagasiside inhibiitoreid nagu Prozac, Zoloft ja Paxil. Ilmneb, et tegelikult ei ole konkreetseid, sõltumatul uurimistööl põhinevaid tõestusi sellekohase seose olemasolu kohta. Selle oletuse lõid suured farmaatsiafirmad, kes tahtsid rohkem müüa oma ravimeid – neid rohtusid, mis algselt olid loodud ärevushäirete, mitte depressiooni ravimiseks. Mis aga muidugi vastab tõele (ja mida toetavad arvukad materjalid) on see, et depressioon tõesti häirib tavapäraseid tajumisviise ja vaimseid protsesse. Raskekujuline depressioon võib küll põhjustada vaimseid häireid. See ei pruugi juhtuda, kuid on siiski võimalik. Seega, kui me püüame depressiooni ravida, määratledes seda kui vaimuhaigust, siis oleme eksiteel, sest üritame ühte võimalikku kõrvalmõju ravides ravida põhjust ennast. See on sama hea kui ravida maohaavandit happesust reguleerivate tablettidega: ajutiselt võib see pakkuda leevendust, kuid ei kõrvalda ometigi probleemi peamisi põhjuseid.

Depressioon ei ole füüsiline haigus

Depressioon ei ole otseses meditsiinilises mõttes füüsiline haigus. Sellel ei ole spetsiifilisi jälgitavaid kahjustusi ja see ei põhjusta konkreetseid ennustatavaid rakulisi muutusi ning selle areng ei kulge mööda lineaarset rada. See pole ei viiruslik ega nakkuslik. Depressiooni nimetamine haiguseks on sama hea kui stressi nimetamine haiguseks: stress võib põhjustada haigust, aga stress ise ei ole haigus.
Loomulikult võib depressioon põhjustada füüsilisi hädasid ja häireid. Raskekujulise vormi korral lööb see segamini endokriinsüsteemi ja põhjustab hormonaalset tasakaalutust. See võib lammutada immuunsüsteemi, jättes meid viiruste ja teiste haiguste meelevalda. Tegelikult on väga ebaproduktiivne defineerida või käsitleda ja ravida depressiooni nii, nagu see oleks haigus. Sest sellisel juhul tekib oht, et me ei hakkagi otsima neid tegelikke asjaolusid, mis seda seisundit põhjustavad, olgu need siis isiklikud või keskkonnast tulenevad, ja hakkame end nägema „selle asja“ ohvrina. Ja loodame siis, et seda saab tabletiga ravida, aga kahjuks ei saa. Meil pole olemas ühtegi ravimit, mis efektiivselt suudaks ravida depressiooni – mitte ainsatki.

Depressioon ei ole emotsioon

Depressioonis inimene võib olla ülimalt emotsionaalne või siis täiesti emotsioonitu. Olenevalt meie depressioonitasemest võib meie olek olla ähmaselt ebamugav või tuim ja udune või siis ülimalt valulik – kuid tegu pole iseenesest siiski emotsiooniga. Emotsioonid tulevad ja lähevad; need kerkivad esile ja lahtuvad, kestes mõnest sekundist kuni mõne minutini. Kui näete väikest last (kes on veel liiga noor, et osata emotsionaalse vastupanu strateegiaid või mänge) mängimise käigus haiget saamas – võibolla ütleb mängukaaslane midagi solvavat või teda ei võeta mängu või ta sai kriimustuse või lõi end ära, või lihtsalt miski ärritab teda emotsionaalselt –, siis näete tõenäoliselt järgmist pilti: pisarad on kerged tulema, seejärel muutub laps vihaseks ja pahuraks ning kurvaks, seejärel näib ta eksinuna, haprana ning haavata saanuna … ja ei möödu kuigi palju aega, kui see laps mängib juba rõõmsalt edasi, tegutsedes vabalt, olles valmis taas tundma kõike seda, mida iga uus hetk endaga kaasa toob. Lapsed lasevad oma tunnetel voolata, liikuda läbi keha ja seejärel sealt välja. Lapsed lasevad loomulikul emotsionaalsel protsessil lõpuni kulgeda. Emotsioonid tulevad ja lähevad oma rada. Ainult siis, kui püüame nendega manipuleerida – neile vastu panna, neid muuta või maha suruda –, ainult siis läheme me rappa ja põhjustame endale kestvaid probleeme. Sest niiviisi me kujundame oma emotsioonidest meeleolu ja meeleolu võib juba üsnagi pikalt kesta. Ja kui me jätkame nendega manipuleerimist ning õigustame millegagi oma emotsionaalset eraldumist, saab meeleolust meeleseisund ja sellest omakorda emotsionaalne seisund – ja meeleseisundid ning emotsionaalsed seisundid võivad kesta kuid, aastaid või isegi aastakümneid. Seega, depressioon ei ole emotsioon. See on seisund, olek, mille oleme loonud enesesse sulgudes, osutades vastupanu läbielamata loomulikele tunnetele, uinutades need magama.

Depressioon ei pärandu geneetiliselt

Aastatuhande vahetusele eelneval perioodil kulutati meeletuid summasid geneetilistele uurimustele, et kaardistada inimese genoomi, inimkonna DNA-mustrit. Peadpööritavaks eesmärgiks oli luua nii põhjalik ja kõikehõlmav mudel, et oleks võimalik ennustada inimese elu kvaliteeti, tervist ja saatust. Eesmärgiks oli luua omamoodi teaduslik „kristallkuul“, mis võimaldaks vähestel privilegeeritutel heita pilk inimese olemuse sügavustesse, mõistmaks kogu meie elu. Selle meetodi abil loodeti võimalikult täpselt ennustada igaühe soodumusi, käitumist ja tervist ehk milliseid haigusi nad põdema hakkavad. Ja lõpuks (kõigi kindlustusstatistikute rõõmuks) loodeti, et on ehk võimalik ennustada ka seda, mille kätte ja millal me sureme. Ja siis muugitigi see kood lahti ja inimese genoom kaardistati, kuid selgus, et see ennustab ette vaid väga vähest. Järgnevad aastad olid täis teaduslikke pettumusi, kui saadi aru, et inimese käitumist, harjumusi ja tervist on siiski väga raske mõista ja peaaegu võimatu ette ennustada. Kiirelt jõuti järeldusele, et lisaks geenijärjestusele on siiski väga palju teisi faktoreid, mis mõjutavad meie bioloogilist ja meditsiinilist saatust. Uurimistöö rõhuasetus muutus, kuna saadi aru, et kavand on siiski kõigest kavand. Ja kavandid on kõigest suunised; oletused, kuidas üks struktuur võiks hakata kuju võtma, kavand ei kujuta seda struktuuri üks-ühele. Tegemist on siiski vaid metafooridega – need on varieeruvad, muutlikud ja avatud erinevatele tõlgendustele. Viimastel aastatel on epigeneetika avastanud, et üksikud geenid meie DNA järjestuses võivad pealtnäha suvaliselt kas siis sisse lülituda ja avalduda või välja lülituda. Teisisõnu, igal ajahetkel võivad teatud geenid või geenigrupid kas siis mõju avaldada või mitte. Epigeneetika on kõvasti edasi arenenud ja uuringutes on avastatud, et vaatamata sellele, et teatud käitumismustreid ja eelistusi on võimalik edasi anda järgmisele generatsioonile, mõjutab ometigi nende sisse- või väljalülitumist otseselt nii lihtne faktor, nagu on seda meie uskumused. Meie personaalsed valikud ning oma kogemuste ja ümbritseva maailma isikupärane tajumine ja kaardistamine mõjutavad otseselt meie geneetilise materjali reaktsiooni ning sellest tulenevat. Kokkuvõtvalt võib öelda, et me ei ole oma geneetilise pärandi orjad ega ka vangid. Sõltumata sellest, mida olete kuulnud või lugenud, depressioon ei ole vältimatu pärandus ühelt põlvkonnalt teisele. Kunagi ei ole tegemist ette määratud prognoosiga. Kuigi samalaadne keskkond ning teiste inimeste samalaadne käitumine ja suhtumised võivad meid sügavalt mõjutada, pole depressioon kunagi siiski vältimatu. Huvi korral tehke ise internetis väike uurimus depressiooni teemal. Kaevuge tavapärasest sügavamale, tutvuge kaasaegsete depressiooni käsitlevate uurimustega ja ka teid võib šokeerida seesama asi, mida minagi avastasin: depressioon ei ole tegelikult see, milleks me teda oleme harjunud pidama; ravimifirmad ja tavameditsiin on rääkinud meile sellist juttu, mis neile sobib. Ja kui depressioon pole tegelikult ükski neist, siis mis see tegelikult on?

Depressiooni põhjuseks on harjumus emotsioone alla suruda

Depressiooni põhjuseks on käitumismuster, mis põhineb emotsionaalsel endasse sulgumisel ja blokeerumisel – see on harjumus, mille oleme välja kujundanud, et kaitsta end ähvardavate, kahjustavate ning muul moel valusate tunnete eest. 

Depressiooni tõeliseks põhjuseks on meie alateadlik harjumus emotsioone alla suruda ja blokeerida, et hoida enda elust eemal hirm, ahastus ja valu. Aja möödudes meie harjumus kõike maha suruda üksnes tugevneb; see muutub automaatseks mustriks ja lõpuks kristalliseerub see üheks kindlaks seisundiks – emotsionaalseks sulgumiseks ja ummikuks. Põhimõtteliselt on depressioon emotsionaalse blokeerumise seisund, mis on sündinud meie meeleheitlikest ja ebaefektiivsetest katsetest hoida halvad asjad oma elus kontrolli all. Tahan veel kord rõhutada järgmist: depressioon ei ole haigus – ei vaimne ega ka füüsiline, vaid põhimõtteliselt on tegu emotsioonide allasurumisest põhjustatud seisundiga.

Asja iroonia seisneb selles, et oma harjumuse tõttu ennast emotsionaalselt sulgeda põhjustame endale lõpuks palju rohkem valu kui see halb, mille eest me end nende abil kaitsta soovisime. Esialgu tõmbusime endasse, et kaitsta end valu ja mingi tugeva emotsiooni eest, aga sellest sai muster, kuna hakkasime seda tegema sageli. Ehk teisisõnu, kui mingi emotsioon muutis meie enesetunde halvaks, siis surusime selle alateadlikult alla ja nii iga kord. Tõmbusime aina sügavamale iseendasse ja lõime aina paksemaid ja paksemaid kaitsekihte ning loobusime järk-järgult igasugustest emotsionaalsetest reaktsioonidest. Mässisime end iseenda valmistatud hullusärki ja oleme seal lõksus. See ei kaitse meid enam, vaid põhjustab meile hoopiski ise valu – vastumürk on muutunud mürgiks ja välja on kujunenud depressiooniseisund, mis hakkab tugevamalt kinnistuma. 

Depressioonist vabanemise all mõtlengi ma vabanemist nendest alateadlikest harjumustest, nendest emotsionaalsetest manipulatsioonidest, vabanemist eraldatusest ja üksindusest; vabanemist emotsionaalse eraldatuse vanglast; vabanemist loomulike inimlike tunnete allasurumisest, mis lõppude lõpuks põhjustab tohutu suurt valu. Mõtlen selle all vabadust elada oma elu täiel rinnal, vabadust tunda ja end väljendada, olla see, kes oled ja oskust olla oma eluga rahul. Pean silmas vabadust olla sina ise: see, kes sa tegelikult oled

Võtsin selle teksti Alkeemia portaalist, lisasin ühe alapealkirja ja tõin paksus kirjas välja minu arust kõige olulisemad mõtted.  

*** *** ***

Baysi ja Billetti raamat "Valgus tunneli lõpus" väärib lugemist! Samuti innustan sind depressiooni korral abi otsima. Teraapia võib olla oluline samm tervenemise teel.

Depressioonist on ka see lugu: "Elu kui depressiooni ennetav projekt".

Eelmine
Sügisene häälestamine
Järgmine
Elurännaku katsumustega silmitsi

Vastused puuduvad

Email again: