03. jaan 2016 Elu puudutus Kadi Kütt

„Käisin eile selgeltnägija juures,“ lausub teraapiaklient Pille. „Ta ütles mulle, et minu ülesanne siin elus on olla teistele inimestele teenäitaja.“ Uurin, mida see naise jaoks tähendab – olla teenäitaja. „Ma ei tea, aga see on mulle karmaga ette nähtud,“ teatab Pille veendunult. Ja nii käibki ta ühe nõustaja juurest teise juurde, ühelt kursuselt teisele ega leia kuidagi asu: tahaks tõrvikuna põleda ja kõigile teed valgustada, kuid jaksu pole. Ausalt öeldes ei ole ka täpset ettekujutust, millest alustada või mida üldse selle ülesande täitmiseks ette võtta.


Vastused on tänases

Palun Pillel rääkida tema igapäevasest elust: millise tundega ta hommikuti oma päeva alustab, mis muudab hinge rõõmsaks, mis annab energiat ja mis seda sööb. Aga ikka ja jälle libiseb meie jutuajamine üllale teenäitamise tööle. „Seda, mis mind häirib, tean ma isegi,“ rehmab Pille käega, „ma ei taha selle igapäevase jamaga tegeleda“. Naisel on hoopis teine mõte: me võiksime tema sisemaailmas rännates uurida, kes oli ta eelmises elus ja millist rolli mängisid toonased teod selles, et nüüd tuleb teistele teed näidata.

Ma olen põhimõtteliselt nõus, et aeg-ajalt on põnev uudishimutseda ja piiluda igapäevase elu raamidest väljapoole, aga samas olen veendunud, et õnnelik olemiseks ja eluga hästi toime tulemiseks ei ole mingilgi moel vaja minna kaugemale oma praegusest elust. Just tänases päevas on olemas kõik küsimused ja vastused. Tegelikult pole vaja isegi joogat, visualiseerimist ega mediteerimist. Tõsi, need praktikad aitavad sügavamale enda sisse vaadata, aga ELU ise on siiski parim praktika. Iga viimane kui päev annab meile meeletul hulgal materjali iseenda märkamiseks, millestki olulisest teada saamiseks ja hetkel aktuaalse (elu)ülesande lahendamiseks. Miks ma ütlen „hetkel aktuaalse“? Sest kõik meie ümber muutub ja sellega koos ka meie ees seisvad ülesanded. Kui elan vähegi teadlikult, siis märkan, kuidas minu jaoks olulised asjad ajas muutuvad. Mingil eluetapil tuleb rohkem tähelepanu pöörata materiaalsele kindlustatusele, siis jälle õppida piire seadma ja oma hingeliste vajaduste eest seisma. Mõni probleem torgib järelejätmatult ega anna rahu enne, kui olen lahendamiseks praktilisi samme astunud, mõni teine lahustub märkamatult.



Otsi iseennast

Sokratese järgi on inimene olend, kes otsib lakkamatult iseennast, kes oma eksistentsi igal hetkel peaks oma elu kõiki tahke uurima. Just niisuguses pidevas oma elu uurimises seisnebki inimelu tõeline väärtus. Siis ju polegi üht ja ainsat suurt eesmärki, mis on kirjas sünnikaardis või horoskoobis? Kui kõnnid ringi lahtiste silmadega, osaled elus tõeliselt ja kogu oma olemusega, siis pole võimalik, et sa ise ei tea, mis suunas edasi minna või mis vajab muutmist. Esita endale kaks lihtsat küsimust: „mida ma tahan?“ ja „mis mind selle saavutamisel takistab?“ Kui nende küsimuste eest põgened ja tegeled vaid kõrgelennuliste teemadega, elad illusioonis ja kannatad. Kui sa lähed ema telefonikõne peale alailma närvi, kui suhtled vennaga kohusetundest vaid jõulude ajal, kui sa ei julge tööl oma arvamust avaldada või valutab iga jumala päev su pea, siis, usu mind, on väga keeruline tõrvikuna põleda.


Praegu ongi elu 

Kõik küsimused, probleemid, valud ja rõõmud kuuluvad elu juurde. Me ei saa oma elust midagi välja lõigata. Pole võimalik elada nii, et pühendun ideele, mis asub kuskil kaugel (ja on sageli kellegi teise poolt mulle maha müüdud), aga selle, mis otse silme ees, jätan tähelepanuta. „Aga see kõik on tüütu! Ma ei taha mingi sugulaste värgiga aega raisata. Tuleme tagasi minu missiooni juurde!“ käivad mulle peale nii mõnedki kliendid. Sellisel puhul on mul neile öelda vaid üht: see, mis sinuga praegu toimub, ongi su ELU. Pane tähele, õpi ja harjuta! Sa ei saa sellest midagi välja lõigata või vahepeal stopp-nuppu vajutada. Ei aita ka põgenemine. Esimese sammuna tuleb olemasolev vastu võtta. See aitab ka lahendustele avatud olla.

Kohtan teraapias sageli noori emasid, kes kurdavad, et päevad on üksluised ja elurõõm kadunud. Nagu vangla – puudub igasugune isiklik vabadus, hommikust õhtuni tegele vaid lapsega! Aga see ongi praegu sinu elu – su laps on väike ja vajab su jäägitut tähelepanu. Ära sõdi selle vastu, ära püüa seda osa oma elust välja lõigata! Tõmba sügavalt hinge ja ütle endale: nii praegu lihtsalt on.

Või on üks eluetapp läbi saanud, kuid uuest pole veel selget ettekujutust ja nii tunduvad päevad segased ja tühjad. Mis saab? Kas üldse ootabki veel ees midagi head? Selline olukord muudab närviliseks ja ebakindlaks, kuid ka segadus ja tühjus on elu osa ning vajalik selleks, et saaks senised mõtted, suhtumised ja harjumused lahti lasta. Kuhu muidu on uuel tulla?!

Olen enda juures märganud, et aias töötades, raamatut lugedes või käsitööd tehes on mul tunne, nagu varastaksin seda aega tõsise töö arvelt. „See on vaid väike puhkepaus oluliste ülesannete vahel,“ vabandan end välja. Miks on äärepitsi heegeldamine maakodu laualinikule vähem tähtis kui teraapiaseanss või artikli kirjutamine? Jah, raha selle eest ei saa, küll aga pakub see rahulolu ja õnnetunnet. Või miks tundub päev, mil kalendris pole ühtegi pingutust nõudvat tööülesannet justkui eksitus, kõrvalepõige olulisest? Nüüd olen harjutanud end mõtlema nii: tänane päev on lihtsalt teistsugune, kui oli eilne või on homne. Ka lugemine, laeliistude värvimine, pärnaõite korjamine ja raadiosaate kuulamine on minu elu, mitte eksitus, vahepala või kõrvalepõige. Mulle meeldib mõelda, et need on lihtsalt erinevad moodused, kuidas Elu mind puudutab. See muudab perspektiivi elule, vähendab sooritamispinget ja annab suurema vabaduse.


Vaimustu elust!

Ameerika õpetlane, kirjanik ja kõnemees Joseph Campbell kirjutab: „Inimesed ütlevad, et me kõik otsime elu mõtet. Ma arvan, et see, mida me tegelikult otsime, on kogemus olla elus, nii et me tegelikult tunneme vaimustust elus olemisest.“ Lase lahti kellegi teise poolt sulle pandud eluülesandest! Liigu edasi sammhaaval, ole igale hetkele avatud, uudishimulik ning tea, et kõik, mis teed ja koged, on tähenduslik. Ära jäta kasutamata võimalust õppida elu väljakutsetest – see on hoopis sügavam õppematerjal kui teoreetilised arutelud eelmisest elust või karmast. Niimoodi väikeste sammudega edasi liikudes ja Elu puudutust usaldades saad õige ruttu selgeks, mida oled siia ilma tegema tulnud. Nii tunned vaimustust elus olemisest.


Kolumn ilmus ajakirjas "Sensa" detsembris 2015.


*** *** ***

Ka see lugu räägib elu usaldamisest: „Tants usalduse ja hirmu vahel“.


Täida lehe vasakus servas olev vorm ja liitu Uudiskirjaga, et olla kursis toimuvate ürituste, lugemist väärt raamatute ja huvitavate artiklitega!

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri