27. mai 2016 Vabasta oma elu loitsu alt! Kadi Kütt

Kohe, kui väike inimene rääkima õpib, hakkab ta kokku panema minapilti ehk lugu iseendast: oma kehast, iseloomuomadustest, oskustest ja võimetest. Sellest loost saab tema isiksus, kes talle peeglist vastu vaatab ja keda ta maailmale näitab. Kuid võib juhtuda, et paneme selle looga oma elule loitsu peale.

Igaühel oma lugu

Minapilt kujuneb kogu elu jooksul, seda vormivad peale meie endi ka meid ümbritsevad inimesed, eeskätt lähedased. Just pereliikmed on need, kes meile lapsepõlves sõnade või käitumisega, otseselt või kaudselt edastavad väiteid meie ja maailma kohta. Nendest väidetest saavad alateadlikud uskumused, mille tõepärasuses pole lapsel põhjust kahelda. Kes on lapsepõlvekodus piisavalt hooldajate tähelepanu ja hoolimist kogenud, selle uskumused on peamiselt positiivsed ja toetavad. Sellised inimesed usuvad endasse, julgevad suhteid luua, otsuseid vastu võtta ja riskida. Kuid mu terapeudikogemus näitab, et paraku on enamikul meist pagasis üpris negatiivsed ja takistavad uskumused: „Ma ei saa hakkama“, „Ma ei meeldi kellelegi“, „Inimesi ei saa usaldada.“ Kahjuks pole meil lapsena olnud ei teadmisi ega oskusi, et vanemate tõekspidamistest läbi näha ning kahjulikke uskumusi abistavatest eristada. Lapsena võtame vanemate „tõed“ kriitikata vastu, lubame neil oma alateadvuses sooja koha hõivata ning langetame nendele toetudes otsuseid, mis mõjutavad meie enesehinnnagut ja ettevõtmisi kogu elu. Ei lähegi kaua aega, kui hakkame ise endale külge kleepima silte nagu „saamatu“, „ei vääri armastust“, „ei ole õigust õnnelik olla“ ning võtame nii endalt võimaluse rakendada oma tõelist potentsiaali.

 

Elule loits peale

Kujunenud minapilt mõjutab me mõtlemist ja käitumist – julgeme ette võtta ikka vaid seda, mida arvame end suutvat ja väärivat. Kui alateadlikult usun, et mul pole õigust õnnelik olla, siis loon ikka ja jälle suhteid meestega, kes mulle mu usku tõestavad – mind petavad ja alavääristavad. Teiselt poolt aga tugevdame ja kinnitame iga mõtte ja teoga oma senist minapilti veelgi. Ja endale märkamatult hakkame oma loost kinni hoidma, sest nii on justkui turvalisem: „Mis teha, kui minu jaoks ei leidugi normaalset meest.“ Küllap oled sinagi kohanud inimesi, kes järelejätmatult ikka samu seiku oma eluloost jutustavad, nendele kinnitust otsivad ning usaldusväärsuse suurendamiseks oma jutule värvi lisavad.



Oma senisest loost kinnihoidmist näitab ka see, kui nopime isiklikust elukogemusest välja vaid negatiivse ja üldistame korra läbielatut kõikidele eluolukordadele. Kui isa on pere juurest lahkunud, siis eeldame hülgamist või koguni reetmist kõikidelt, kellega kokku puutume: abikaasa, sõbrad, töökaaslased. Teeme üksikjuhtumite põhjal järeldusi ja üldistusi. Või mäletame kogetust valikuliselt vaid seda osa, mis toetab meie uskumust – sõber reetis armutult, kui lõpetas suhtlemise, sest kõik ju reedavad – ega taha meenutada oma osa juhtunus, näiteks seda, et jätsime korduvalt sõbrale antud lubadused täitmata.

Mida tugevamini oma loost kinni hoiame, seda selgemini peegeldab maailm meile sedasama pilti vastu. Luuletaja Marianne Moore ütleb tabavalt, et me paneme ise oma elule loitsu peale, kuid nimetame seda loitsu „oma kogemuseks“ ning usume sellesse kui ainuvõimalikku.

Aga kui loome oma lugu alateadlikult, endalegi märkamatult, kuidas tunneme siis ära, et oleme oma loosse liialt kiindunud ja takerdunud? Elu muutub keeruliseks. Inimene tunneb väsimust, on tülpinud ja energiavaene ega jaksa midagi uut ette võtta. Hommikuti on aina keerulisem päevale entusiasmi ja uudishimuga vastu minna. Sellisel juhul on viimane aeg oma elu loitsu alt vabastada!

 

On see ikka tõsi?

Esimese asjana pane tähele, milliseid lugusid sa endale päevast päeva jutustad. On su lood inimestest ja eluolukordadest helged või trööstitud? Kas sulle tundub, et oled tähelepanu ja armastust väärt? Kas usud, et sinus on ainest, mida on vaja edukaks ja õnnelikuks eluks? Kujutle, et oled tööintervjuul või teraapiaseansil ja sul tuleb pikemalt mõtlemata vastata küsimusele: „Missugune inimene sa oled?“ Pane tähele, millised mõtted, millised sõnad sulle esimesena pähe tulevad, milliste kogemuste kaudu endast pilti lood ning mida enda või teiste juures väärtustad. Ma usun, et igaüks on millalgi oma elu jooksul pidanud taolisele küsimusele vastama, kuid mitte igaüks pole mõelnud vastusest kui oma eluloost, millest kinni hoiab.

Mina olen pikki aastaid enda kohta öelnud, et tehnika ei ole minu sõber, mul lihtsalt pole selle peale annet. Mis sa arvad, kuidas tehnika mulle vastab? Loomulikult keeldub ta minuga koostööd tegemast! Nii arvuti kui telefon narrivad ja parastavad mind alalõpmata. Oma õnnetut lugu ikka ja jälle korrates kasvatame enda sees pettumuse või solvumise energiat, see aga hakkab ligi tõmbama samasuguseid negatiivseid inimesi ja olukordi. Pettumus ja solvumine aina kasvavad, saamatusetunne süveneb veelgi. Kas selline käitumine on mõistlik? Kindlasti mitte. Kuid nii on mugav. Nii kaua, kui hoiame kinni oma loost, on meil võimalik kõrvale hiilida pingutusest ja uue proovimisest. Iga uue tegevusega kaasneb ju risk ebaõnnestuda.

Panin end lõpuks ometi kirja motokooli kavatsusega tsikli load ära teha. „Suure tõenäosusega sõidavad kõrvalraja autod mul lihtsalt põlved maha, “ on lugu, mida olen siiani endale jutustanud. Tulemuseks on hirm kesklinna tiheda liikluse ees ja toreda unistuse – ühised motomatkad mööda Eesti mõisaid – püüdmatusse kaugusesse kadumine. No see ei ole tõepoolest mõistlik! Ja kui aus olla, ei tea ma ühtegi motomeest, kes oleks näiteks Viru ringil põlvedest ilma jäänud.

Küsi endalt, kas selles loos, mida endale ja teistele oma elu kohta jutustad, on midagi, mida võiksid küsimärgi alla seada. Ehk vastas tõsiasi, et sa inimestele ei meeldi, tõele siis, kui teismelisena paarist sõbrannast võitluses poiste pärast ilma jäid? Nüüd on olukord hoopis teine, kuid sina usud seda ikka veel, sest oled nii lihtsalt harjunud. Mulle meeldib oma teraapiaklientidelt küsida: „Kui kõik oleks võimalik, siis milliseid reegleid oma elus sa rikkuda tahaksid?“ Vastus sellele küsimusele näitab kätte, mida endale (alateadlike uskumuste tõttu) lubame ja mida keelame.

 

Kõrged ootused

Üks põhjus, miks meie ise ja elu ei tundu piisavad, on väga kõrged ootused. Võrdleme end naabri, kolleegi või, veel hullem, mõne telestaariga ja oleme pettunud: „Kui oleksin-elaksin nii, nagu tema, siis tunneksin end palju õnnelikumana!“ Unistamine ja ideaalid on iseenesest kasulikud, sest annavad meile märku muutuse vajalikkusest, kuid probleem tekib siis, kui muutus pole meie võimuses või ei saa see toimuda nii kiiresti, kui meie tahame. Avastame end justkui lõksust – meie meel tegeleb hommikust õhtuni mõttega „ma ei ole õnnelik“. Mõistus püüab selgust saada, miks me end halvasti tunneme. Ta „uurib läbi“ minevikukogemused ja otsib mälestusi, mil tundsime end just samamoodi – õnnetuna, lõksus olevana. Aga mõtted on väga võimsad! Ühest lihtsast lausest võib saada sundmõte, enesehüpnoos, mis varjutab kõiki päevi. Õpi endale ütlema: „Praegu lihtsalt on nii. Mul tuleb lihtsalt need paar küsimust lahendada. Ma olen lahendustele avatud.“

 

Need on ainult mõtted!

Kui oled valmis endaga sügavamat tööd tegema, siis harjuta kogemusse kohale jäämist. Kui leiame end ebameeldivast olukorrast, siis põgeneme õige kähku kogemuse kohta käivatesse mõtetesse ehk lugudesse sellest, kui mõttetu või ebaõiglane on elu. Aga just meie enda mõtted on need, mis teevad elu meie jaoks huvitavaks või igavaks, nauditavaks või trööstituks, tähenduslikuks või mõttetuks. Mõtetesse uppumise asemel märka tundeid, mida see olukord sinus tekitab – tülpimus, viha, pettumus – ning lihtsalt jälgi neid leebe tähelepanuga. Luba kehval enesetundel olla! Kõlab kummaliselt? Aga just see, kui lubame kõigel olla – ei arutle, ei analüüsi ega püüa põgeneda – aitab emotsioonidel lahustuda.

Siin aitab hästi see, kui tood tähelepanu kehale ja jälgid hingetõmbeid. Lõdvesta sügavalt väljahingates nägu, kael ja õlad ning tunne, kuidas su keha muutub raskeks ja jalatallad toetavad kindlalt maha. Nii lood distantsi peas keerlevatest ebarealistlikest mõtetest ja suudad jääda reaalsesse olevikuhetke. Mõningase harjutamise järel on sul lihtne tunnistada, et need ongi ainult mõtted, mitte sinu elu.

Ka psühhoteraapia saab aidata harjumuspäraseid ja oma aja ära elanud mõtteid ja käitumismustreid mõista ja muuta ning uuele (elu)loole hoo sisse lükata.

 

Maailm on täis armastust

Kas võiksid oma kogemustest hoopis teistmoodi mõelda, muud aspektid fookusesse seada? „Sa võid elada hirmu täis elu ja sa võid elada armastust täis elu. Sul on valik!“ ütleb rakuteadlane ja raamatute autor Bruce Lipton. „Võin kinnitada, et kui sa otsustad näha maailma, mis on täis armastust, saab su keha selle tulemusel tervemaks. Kui aga otsustad uskuda, et elad pimedas maailmas, mis on täis hirmu, teed oma tervisele karuteene, sest tekkiv kaitsereaktsioon mõjub su kehale hukutavalt,“ hoiatab oma raamatus „Uskumused ja bioloogia“ Lipton. Seega on ka tervisele kasulikum pöörata tähelepanu eeskätt nendele aspektidele, mis elu rikastavad ja seda tähenduslikumaks muudavad. Ehk lõppes suhe sõbraga selleks, et teha su elus ruumi uutele põnevatele inimestele? Selline mõtteviis tooks solvumise asemel hoopis elevuse ja ootuse.

Vaata ka ennast armastavate silmadega! Selle asemel, et keskenduda sellele, mis sul ideaalist puudu jääb, pane tähele, millega oled juba hakkama saanud. Arvutiga töötades olen otsustanud, et lõpetan enda materdamise, selle asemel uurin ja proovin ja olen eksimiste korral endaga leebe. Loomulikult pole minust saanud arvutigeeniust, aga olen üsna tubli uute programmide katsetaja ja vahel ka õnnestuja.

 

Uus elulugu nõuab julgust

Ma ei jõua ära imestada, kui võimas on inimese teadvus! Võime paljalt mõttega kõike oma elus muuta – enesetunnet, suhteid, saavutusi. Meil on üks elu, mille jooksul saame ikka ja jälle luua uue eluloo, iga korraga aina huvitavama, nauditavama ja tähendusrikkama. Muidugi on see paras väljakutse, sest nõuab meilt julgust endale otsa vaadata, oma harjumuspäraseid mõtteid kriitiliselt analüüsida ning uued seigad oma eluloosse kirjutada. Kuid pingutus tasub end ära, sest suurendab usku endasse ja maailma ning laseb maskivabalt ja siiralt suhelda. Sa ei pea mõtlema sellele, millisena paistad või kas sobid võõraste „tõdedega“. See omakorda vabastab uskumatult palju sisemist pinget ja annab juurde energiat, et oma elu loitsu alt vabastada.


Artikkel ilmus pealkirja all "Üks elu, mitu elulugu" 2016. aasta mais ajakirjas "Eesti Naine".

*** *** ***

Salasõna e-poest leiad surel hulgal juhendatud meditatsioone, mis kõik aitavad sul iseenda vajadusi ja soove paremini tundma õppida. Uuri lähemalt ja kuula katkendeid!  

Täida vasakus servas olev vorm ja liitu Uudiskirjaga, et olla kursis toimuvate ürituste, lugemist väärt raamatute ja huvitavate artiklitega!

Kommentaarid: 1

Mare Pork
11. juuli

Väga hästi ja armsasti kirjutatud artikkel. Saadan edasi ka mitmele oma kliendile. Tänud! Lahedat lahket suvist olemist - heade lugemistega!

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri