Vaikusepäev ja milliseid mõtteid see kaasa tõi

Tundsin täna suurt väsimust suhtlemisest. Lugesin õhtul pärast tööd budistliku nunna Kankyo Tannieri raamatut „Vaikuseravi“ ja minus küpses otsus teha üks päev täiesti kõne- ja meediavaba. Televiisor, raadio ja arvuti on kinni, mobiiltelefon on välja lülitatud, kedagi jutule ei võta ja ise ühendust ei otsi. Raamatu lugemine on lubatud. Tegelikult on paljud asjad lubatud: hommikuvõimlemine, hingamisharjutused, mediteerimine, hea söögi nautimine, koristamine, jalutamine, logelemine jne. Eesmärk ei ole elust põgeneda, vaid, vastupidi, olla tõeliselt Elu sees, kuulata, märgata ja osa saada. Või nagu ütleb Norra maadeavastaja, mägironija ja kirjanik Erling Kagge ("Vaikus müraajastul"): "Maailmast irdumine ei tähenda ümbrusele selja keeramist, vaid vastupidi; maailma nägemist selgemini, püsimist kursil ja püüdu armastada elu".

Neljapäev, 3. mai

Ma ei arva sugugi, et see on mingi väga suur väljakutse, millega kelkida. Mul lihtsalt tekkis arusaamine, et vaikuses ja üksinduses olemine on miski, millest ma juba ammu olen puudust tundnud. Lihtsalt seda on mulle praegu väga vaja. 

Terapeuditöö on üks lõputu suhtlemine. Kui oled ise endale tööandja, siis tuleb lisaks klientide vastuvõtule teha ära ka turundusjuhi, müügiassistendi, raamatupidaja ja sekretäri töö. Suur osa sellestki moodustab kas telefonitsi või e-kirja teel suhtlemine. Ma olen juba pikka aega unistanud sellest, et saan lihtsalt vaikseks jääda ja kuskile haihtuda.

Üks väljakutse siin siiski on. Võrumaa-kodus metsa rüpes on lihtne vaikuses olla, aga Tallinna kesklinnas… Ma olen vahel oma korterist tänavahääli kuulatanud: kas tekib hetkekski paus, vaikus, kus pole mootorimürinat, pidurikriiksumist, autoraadio tümpsu, alarmi hüüdu, ehitusmüra, laevasireene, jutuvada, telefonihelinat... No mis sa arvad?

Ülehomme, laupäeval olen üksi kodus. See on parim päev vaikuses olla.

Homme peaksin paarile lähedasele inimesele oma plaanist teada andma.

Reede, 4. mai

Märkan täna ikka ja jälle, et mu peas keerlevad igat sorti küsimused. Mis siis, kui ema tahab mind telefonitsi kätte saada, aga mu telefon on väljas? Vanainimene mõtleb tavaliselt kõige hullemat – et ma olen raskelt haige ega saa rääkida, et ma olen liiklusavariisse sattunud ega saa rääkida, et ma leban kraavis ja olen neljaks raiutud ega saa – otse loomulikult – rääkida (kõik need hirmud kuuluvad päriselt ka minu ema mitmekesisesse hirmude repertuaari). Mida inimesed mõtlevad, kui panevad end kirja mu järgmise nädala õpituppa, aga mina ei vaevu neile isegi vastama? Mees saab ookeanil kala püüdes piraka tursa (eelmisel korral sai 18 kilose!) ja tahab minuga oma rõõmu jagada, aga mina olen levist väljas? Nii ei sobi! Head inimesed nii ei tee!

Kirjutan lähedastele: „Homme, laupäeval, olen ma igat pidi levist väljas. Tahan lihtsalt üheks päevaks end maailmast lahti tõmmata ja iseendaga olla.“

Laupäev. 5. mai

Olgu kohe öeldud, et selle päeva mõtted panin ma kõigepealt paberile, sest arvuti oli ju kapi põhja peidetud. Käisin kogu päeva, märkmik-pastakas taskus, et tähelepanekud kirja saada. Mida ma enda kohta teada sain?

Päris aus olles on mul ikkagi kergekujuline arvutisõltuvus. Ma ei surfa uudisteportaalides ega sotsiaalvõrgustikes, küll aga on mul mingi sund iga vähegi asjaliku mõtte tekkides see kohe arvutisse kirja panna. Samuti olen võtnud ülesandeks igale saabunud e-kirjale võimalikult kiiresti vastata. Ma olen mõtte-, sõna- ja kirjasõltlane. See kuulub mu töö juurde ja mu töö lihtsalt meeldib mulle! Nii ma muudkui endale kordan. Aga terapeudina tean ja isiklikult läbipõlenuna olen kogenud, et ka väga südamelähedasse töösse on võimalik ennast totaalselt ära kaotada.

Mingi aeg tagasi lubasin endale (ja etteheiteid tegevale mehele), et õhtul kl 9 panen arvutikaane klõpsti kinni ja mitte üks sekund töötamist enam. Mõnda aega toimis see hästi, aga siis tulid jälle „loovad“ vabandused: ma teen ainult selle ühe asja ära, sest mind see film, mis parajasti telekast tuleb, eriti ei huvita; ma pole nii suur jalkafänn, et kogu mängu kaasa elada jms. Tulemuseks on tavaliselt see, et mul ei ole võimalik ei töösse süveneda ega korralikult saadet vaadata. Kõik on poolik, kõik väsitab ja lõpuks ka ärritab. Viljakas pinnas ärevushäirele!

Meediata olla on minu jaoks väga lihtne. Ma ei loe ajalehti (ei paberil ega digitaalselt) juba õige mitu aastat. Teeb see mind rumalamaks, lõikab ära ühiskonna valupunktidest (nagu mind noomis üks „Äripäeva“ telefonimüüja)? Olen üsna veendunud, et kõik uudised, mis minuni peavad jõudma, ka jõuavad. Ma tõepoolest ei viitsi lugeda kellegi arvamust („analüüs“ kõlab siin uhkemalt) sellest, mis tegelikult aset leidis. Las seda toitu söövad need, kel on selle järele isu. Mõned sisukad kultuurisaated ETV-st ja paar sarja on küll toredad, aga ka nendeta elan ma ära küll.

Appi, kui aktiivne on inimese (see tähendab minu, mis ma siin ikka keerutan!) sisekõne! Hommikusöögilauas räägin nagu Kalle Blomkvist kujuteldava kaaslasega. Kusjuures „kaaslane“ vahetub ilma, et ma seda hetke tabaksin ja mu sisehääl jätkab aina kommenteerimist, selgitamist ja vaidlemist. (Vahemärkusena: kella 3-4 paiku öösel, kui ma silmad esimest korda lahti teen, ümiseb mu sisehääl tavaliselt mingit viisikest. Vahel on see kodumaine popplauluke, aga vahel eelmisel õhtul kuuldud keeruline sümfooniapala. Ja nii pea iga öö. Ma ei ole diagnoosi leidnud, aga mõne asjatundjaga oleks huvitav sel teemal vestelda.)

Täna kavatsen oma teraapiakabinetti koristada. „Kõigepealt teen tolmuimejaga, siis puhastan ära pleki vaibal. Et ma ei unustaks oma kahte Yuccat tolmust puhastada!“ Mõttes jõuan toa 10 korda ära koristada enne, kui töövahenditega Tatari tänavale reaalselt kohale saabun. Selline korduv asja läbimängimine ajus ei kasvata tegutsemisindu, vaid, vastupidi, võtab sellelt värskuse ja hoo.

Et mitte tervet ilusat kevadpäeva nelja seina vahel konutada, kõnnin „Mustri“ poodi kapinuppude järele. Kohale jõudes taipan, et ma ei näinud ega kuulnud teel peaaegu midagi ümbritsevast. Mu sisemine lobamokk vatrab vahet pidamata! Ometi läksin jalgsi just selle pärast, et tärkavat kevadet märgata ja sellest osa saada?! „Kui oleme endaga hõivatud, siis oleme endasse suletud, suletud ringis, otsekui oma sisemuse vangid. Läbime terveid tänavaid ilma neid nägemata, olles süüvinud oma sisemonoloogi,“ kirjutab Kankyo Tannier „Vaikuseravis“.

Ühte panen ma veel tähele: kui ma pole kogu tähelepanuga parasjagu käsiloleva tegevuse juures, vaid keskendun mõttevadale oma peas, on mu tegutsemise rütm üsna kiire, aeg-ajalt lausa rabelev. Nii on väga lihtne asju pillata, end ära lüüa, pingeid turja ja selga koguda ja õhtul peavalu üle kurta. 

Laupäev. 5. mai kl 21.30

Nii see vaikusepäev on läinud – ilma eriliste vahejuhtumiteta. Ma olen olnud päeva iseendaga, mul on olnud aega ja ruumi ennast tähele panna ja end oma kehasse kohale kutsuda. Õhtuks on mu mõtted palju aeglasemad, liigutused laisemad ja isegi sisemine loba on vaiksem. On üsna lihtne lasta kerkivatel sõnadel tulla ja jälle minna ilma, et peaksin need välja ütlema. 

Võtan uuesti kätte Ken Wilberi „Kõiksuse lühiloo“. Aegu tagasi ajas Wilber mind oma keerulise tekstiga hulluks. Nüüd istun diivaninurka, jalad tagumiku alla keritud, ning loen õndsas vaikuses ja üksinduses. Tannier räägib „aktsepteeritud üksindusest, kosutavast poolpöördest sissepoole, mis suudab meid toita, enne kui maailma naaseme. See on vabatahtlik, taotluslik üksindus, milles õppimine läheb palju kiiremini.“ Ma olen Wilberi mõtetest "toidetud". See on väga hea tunne!

Pühapäev, 6. mai

Täna tulevad teised koju. Olen ikka veel vaikuses justkui tahaks sellest viimast võtta. Huvitav, kuidas snookeri maailmameistrivõistluste finaal on läinud? Ei raatsi telekat tööle panna.

Kindlasti jääb ühest päevast väheks, et pinnale saaksid tõusta hirmud ja ebakindlus, mille üksindus välja toob. Miks me muidu end pidevalt selle hääleka tralliga ümbritseme? Mõlemad eeltoodud autorid – Tannier ja Kagge – tsiteerivad filosoof Blaise Pascali, kes juba 17. sajandil väitis, et inimese kogu õnnetuse allikas peitub ühesainsas asjas: ta ei suuda toas rahus püsida, ta teeb kõik selleks, et enda eest põgeneda. Selle kogemuse sain ma küll, et endaga on täna juba päris tore olla.

Kui oskan ja jaksan olla ühenduses vaikuse ja tühjusega enda sees, olen kindlasti ka parem partner, lapsevanem ja terapeut, sest see aitab avatud südamega kohal olla, keskenduda, kuulata, märgata, kaasa tunda ja teejuhiks olla. 

Vaikimine ja vaikuses viibimine puhastavad „peeneid kanaleid“, nagu õpetab Tiibeti energiaõpetus. See aitab märgata, mis meiega parajasti toimub, kus me omadega oleme ja siis endaga rahu teha. See aitab päriselt kohal olla ja tõdeda, et kõik on juba olemas, et Elu on siinsamas ja me ei pea käesolevale hetkele midagi lisama. 

Loodetavasti näen minagi nüüd maailma pisut selgemini ja mul on teda lihtsam armastada.

*** *** ***

Vaikusest olen ka varem kirjutanud:
Täida lehe vasakus servas olev vorm ja liitu Uudiskirjaga, et olla kursis toimuvate ürituste, lugemist väärt raamatute ja huvitavate artiklitega!
Kas sa oled Jooga ja teraapia Facebooki fänn?

Eelmine
Ma pean oma tahtmise saama!

Vastused puuduvad

Email again: