28. mai 2015 Elu toob head Kadi Kütt

Mõistulugude raamatus „Kuldsed lood“ väljendab õpilane kahetsust: „Räägitakse, et elu pärast surma pole olemas. Kas see pole kohutav – surra ja mitte kunagi enam näha, kuulda, armastada ja rõõmustada?” „Sa leiad, et see on kohutav,“ küsib Meister „aga enamik inimesi elab just nii juba enne surma?“

Kadunud laps

Kas me tõepoolest ei oska näha ja kuulda? Kas me ei oska elu üle rõõmustada, ei julge armastada? Küllap on nii, sest suurt osa inimestest vaevab partnersuhtes pidev rahutus ja ebakindlus, perearstid diagnoosivad ärevushäiret iga aastaga aina enam, sõltuvused lõhuvad inimhingi ja perekondi. Kui ma peaksin taandama nende probleemide kõik põhjused üheks, siis ütleksin, et kurja juur on usaldamatus. Inimene seab elule aina kõrgemad ootused, teda lükkab tagant sisemine rahutus ja tegutsemissund, ta tahab kõike ja kõiki kontrollida. Tulemuseks on rahulolematus ja viha või vastupidi, jõuetus ja loobumine iseendast. Kummalgi juhul pole jaksu rõõmustada ja armastada, pole julgust elu usaldada.
Aga vaata last! Tema usub siiralt, et maailm on tore paik ja tema selle keskpunkt. Usaldus on lapse sünnipärane võime. Laps ootab elult head, tal pole põhjust eeldada, et elu talle pettumust valmistab ja inimesed tema usaldust kuritarvitavad. Laps usaldab ja ootab, et elu talle samaga vastaks. Kuhu ometi kaob see usaldav laps siis, kui saame täiskasvanuks? Miks püüame elu kontrollida elu elamise asemel? Miks hoiame oma elu ohjasid nii kramplikult, et keha on viimseni pinges ja meel on ärev? Miks on meil, täiskasvanutel ometi nii raske uskuda, et elu toob head?


Mineviku katsumused

Ma usun, et põhjused on lapsepõlves. Kui laps kogeb, et inimesed, kes peaksid teda tingimusteta armastama, talle tähelepanu ja hoolitsust jagama – ema ja isa – ta füüsiliselt või emotsionaalselt hülgavad, saab turvatunne hoobi. Paremal juhul õpib laps kiiresti ära, et elus hakkamasaamiseks peab ta ise tugev ja tubli olema, halvemal juhul kaob enesekindlus sootuks ning laps tõmbab küüru selga ja õpib mööda seinaääri hiilima.
Usaldamist või usaldamatust õpetame oma lastele ka eeskujuga. Kui ema kiljub iga ämbliku või hiire peale, järgib õige pea teda ka laps. Loomulikust uudishimust saab pelgus või lausa vastikustunne. Kõik looduses kasvanud ahvid kardavad madusid. Küllap on see neile ohte täis keskkonnas ellujäämiseks vajalik kohandumine. Seevastu laboratooriumis kasvatatud ahvid ei reageeri elusa mao kohalolule mitte mingil viisil kuni selle hetkeni, mil nad näevad liigikaaslast, kes madusid kardab. Piisab vaid ühest õppetunnist ja järjekordne hirm on elupagasis lisaks!
Nagu ahvid, nii õpivad ka lapsed oma vanematelt ja mängukaaslastelt, mida „peab“ kartma. Kui ema näitab välja muret väiksemagi kriimu pärast lapse põlvel või tunneb ohtu kõikide haiguste poolt, mis võivad last tabada või kui isa kirub saamatuid poliitikuid ja rumalat riigikorda, siis millise sõnumi annavad need vanemad oma lapsele? Elu on hädaorg, ei muud. Selleks, et toime tulla, pean tugevasti pingutama, nõrkus ja vead ei ole lubatud. Saan loota vaid iseendale.

Usaldamatuse tekkimise taga võib olla ka konkreetne trauma. Kui me elus juhtub midagi traumaatilist või sellist, mida me tajume psühholoogilise traumana, näiteks füüsiline vägivald või raske haigus, mille puhul tunneme end võimetuna midagi ette võtma, jätab see jälje meie emotsionaalsesse ajju. „Mälestus sellisest olukorrast jääb püsima sedavõrd eredana, et annab värvingu – nagu värviline klaas meie silmade ees – kõigele, millega kokku puutume, isegi pikka aega pärast sündmust. Olles sügaval sisimas seda võimetust kogenud, võime tunda, et elult ei ole midagi head oodata, et meil ei ole elus enam oma kohta. Ja see röövib meilt energia, hoogsa suhtumise teistesse ja tulevikku,“ kirjutab psühhiaatriaprofessor David Servan-Schreiber („Kehale meeldib tõde“).

Lootusetus toob haiguse

Säärane võimetuse ja lootusetuse tunne nõrgestab ka keha loomulikku kaitsevõimet haiguste vastu ja see kinnistab arvamust, et tulevikult pole midagi head loota, veelgi. Ameerikas Berkeley ülikoolis Californias viidi läbi uurimus, mille kohaselt tulevaste haiguste riski saavat ennustada vastustest kahele väga lihtsale küsimusele: „Kas te tunnete, et te ei suuda saavutada eesmärke, mida te endale seate?“ ja „Kas teil on tunne, et teie tulevik on lootusetu ja teil on raske uskuda, et olukord paraneb?“ Neil, kes nimetatud kahele küsimusele jaatavalt vastasid ehk kel puudub eneseusk ja usaldus elu vastu, oli kolm korda suurem risk haigestuda südame-veresoonkonnahaigustesse nagu infarkt ja insult. Nende inimeste keha on kroonilises pinges, vere- ja energiavool on takistatud, rindkere ümber on "turvis", mis ei lase vabalt hingata.

Usaldus on õpitav

Õnneks võime niisamuti nagu usaldamatust õppida ka elu usaldamist. Mulle tundub, et see võiks armastamise ja õnnelik olemise õppetundide kõrval olla üks elu põhilisi väljakutseid. Aga psühhoterapeut ja kirjanik Tommy Hellsten („Elu laps“) hoiatab: „Usaldus ei lange meile sülle ajal, kui mugavalt tugitoolis istume. Usaldus tärkab elu lahinguväljal. Usaldama õpin ainult siis, kui nõustun elama. Usaldus nõuab julgust ja tegevust, toimimist hirmust hoolimata.“ Tegutseda hirmust hoolimata on lihtsam, kui su ümber on inimesed, kes sind toetavad ja julgustavad, mitte ei loobi kaikaid kodaratesse. Mu „usaldusringi“ liikmed ei pruugi minuga kõiges nõus olla, kuid ma pean teadma, et saan neile raskel hetkel toetuda, et nad usuvad minusse ja on oma südames alati minu poolt.
Kui oled minevikus kogenud midagi, mis su julgust ja elurõõmu pärsib, siis tee sellega tööd! Uuri, teadvusta ja tervenda oma hingehaavu. Leia enda seest üles laps, kelle südames pole kahtlustki, et kõik läheb korda.
Eluvoolu on lihtsam usaldada, kui su keha ja meel on lõõgastunud. Siin on heaks vahendiks mediteerimine. Meditatsioon õpetab kontrollist lahti laskma, mitte seadma ootusi ja andma hinnanguid. Mediteerides suhtud kõigesse – kehatundesse, mõtetesse ja emotsioonidesse avatult ja leplikult, see avab su südame ja vähendab pinget lihastes. Keha saab sõnumi: kõik laabub, kõik on hästi.

Elu käes mängukanniks

Elu toob head. See lause jäi mulle silma ühest raamatust. Lihtne ja samas nii sügav! Mul on olnud seda raske uskuda, olen pidanud enda sees olevate uskumuste muutmiseks suurt tööd tegema. On ju väga turvaline ümbritseda end tuttavate ja kindlate ehkki ajast ja arust ideede ja suhetega! Kuid õppinud ennast ja elu usaldama, julgen uusi asju proovida ja riskida. Korra juba otsuse vastu võtnud ei pea ma end kahtlustega vaevama ega kasutamata võimalusi taga leinama, vaid lepin kerge südamega teadmisega, et ei tea oma otsuse kõiki tagajärgi. Ma jaksan lihtsalt oodata ja parimat loota.
Kui lasen ootuste lati madalamale ja usun, et elu toetab mind ja pakub mulle parimat, siis ka pettun vähem ja nii mahub minu sisse rohkem rahulolu ja rõõmu.
Mu elu on muutunud palju lihtsamaks! Ma ei otsi enam palavikuliselt kõigele selgitust. On ju põnev, et elus on nii palju seletamatut ja müstilist! Usalduse kasvades võin hinge tõmmata ja end lõdvaks lasta selle asemel, et aina juhtida ja kontrollida. Saan diivaninurka end kerasse tõmmata ning pärnaõietee ja rabarberikoogi kõrvale Hermann Hesse („Vana muusika“ ) kombel südamest lausuda: „Nüüd võin ma rahus puhata ja mõnda aega jälle elu maitsta ning tema käes mängukanniks olla.“

*** *** **

Mediteerimise tehnikate ja kasu kohta saad lugeda blogist.

Salasõna e-poest saad osta juhendatud meditatsioonide CD-plaate ja MP3 audiofaile.

Täida lehe vasakus servas olev vorm ja liitu Uudiskirjaga, et olla kursis toimuvate ürituste, lugemist väärt raamatute ja huvitavate artiklitega!

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri