Minu igapäevatöö on vaimset laadi ja seetõttu pean aju sõlme minemise vältimiseks tegema aeg-ajalt midagi täiesti teistsugust. Paar aastat tagasi hakkasin mööblit restaureerima. Kuna alustada võiks millestki lihtsast ja mitte nii väga kvaliteetsest, et vähendada algaja ma-pean-väga-hästi-hakkama-saama pinget, siis alustasin mööbli värvimisest. Lõhnatud Fusioni mineraalvärvid on head ja mugavad kasutada. Õnneks on meie maakodu olnud siin ammendamatu varaait! Vanad nõukaaegsed peegli-, voodiriiete-, öö- ja muud kapid, mil veeringid lakikihil ja kerge kopituslõhn juures, logisevad taburetid ja värviplekilised toolid ning linnast jalust toodud vana kontorimööbel sobivad amatöörlikuks tuunimiseks ideaalselt. Imestan isegi, kuidas minust kui tagasihoidliku, mitte liiga silmatorkava helebeeži kummardajast on saanud tõeline värviarmastaja! Värvid annavad võimaluse katsetada, ümber teha ja lihtsalt lustida ning luua midagi ainulaadset, päris oma. Lisaks on taaskasutus siin pööraselt tarbivas maailmas üks õige asi – aitab raha kokku hoida ja loodust säästa ning sunnib uusi töövõtteid õppima.

Vahemärkus. Mul on varsti vaja eraldi tuba, kuhu kõik oma värvid, peitsid, lakid, värvieemaldid, pintslid, tald-, nurk- ja muud lihvijad mahutada. Ei saa enam ehituspoodi minnagi – iga asi riiulil tundub kohe praegu hädavajalik :-).

Siin on mõned näited minu stressirohust. Tõhus, üldse mitte kulukas ja mis peaasi – teeb hingele head.

⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎

Oktoober. 2018. Kirjutuslauast pole muud järel kui sahtliboks. No kuhu sa sellise nikatsi paned? Nii rändas ta mu mõtetes iga mõne aja tagant lõkkesse, aga päriselt sinna ei jõudnudki. Andsin nädalavahetusel sahtlitele värske kuue (Pebble ja Champness) ja nüüd on tal öökapina koht puhkekeskuse väikeses majakeses.

⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎

November 2018. Kontorist pärit kapp ja riiul on toodud meie maakoju pensionipõlve veetma. Aastate jooksul on need rännanud ühest toast teise, toast aita ja jälle tagasi, aga pole kuhugi päriselt sobinud. Viimaseks peatuspaigaks sai eeskoda. Mõtlesin, et mängin ühe erilise tooniga – Ash on ilus sügav tumehall. Väga äge toon! Kõik sai alguse sellest, et me tegime „Varnas“ (www.varn.ee) Fusioni mineraalvärvide koolitusel harjutustööna võtmenagi. Mina tegin sellesama Ashi ja Buttermilk Creamiga. Mõtlesin, et taies oleks tore seinale panna ja täna ripuvadki nagis maakodu vajalikud võtmed. Ja siis ei jäänud üle muud, kui pidin kogu esikumööbli sama tooni tegema. Vahel on tore õmmelda pintsak nööbi külge ja mitte vastupidi :-).

⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎

Detsember 2018. Maakodu köögis jäi külmiku ja seina vahele täpselt nii tobedalt kitsas ruum, et ükski standardmõõdus riiul või kapp sinna ei mahtunud ja samas oli ruumi piisavalt, et kõiksugu jama „ajutiselt“ käest ära panna. Ühel päeval avastasin sellest „praost“ seenepurgi, kartulikoti, veinivillimise vahendid, aku, vana kardinapuu ja värvipotid.

Vingusin juba mõnda aega mehe kallal, et ta sinna ise riiuli meisterdaks. Et end enneaegsest vingusurmast päästa, tassis mees koju ühe kitsa kipaka laminaatriiuli, mis oli teel prügimäele. Natuke pahtlit, jupp aega värvide segamisega katsetamist (kuna köögimööbel on väga kummalist tooni – ei ole roheline ega sinine, pidin kokku segama Laurentieni ja Heirloomi) ja riiul sai aus! Mahtus seina ja kapi vahele millimeetri pealt! Nüüd on seal hea ravimtaimetee karpe hoida. Aku ja värvipotid kolisid välja.

⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎

Juuni 2019. Ma tõepoolest ei taha mööblit lakkida, kui just pole tegu täiesti sirgete pindadega. See ei tule mul lihtsalt välja: niriseb, tilgub, jookseb üle ääre ja rikub kõik ära. (Lakk on süüdi, mitte mina, eks ole!) Ma parem värvin. Selle nõukaaegse kapikese värvisin Fusioni Licheniga hallikasroheliseks. Kahtlesin küll, sest toon on esmapilgul kummaline, aga kui olin ka vanad käepidemed mustaga (Coal Black) uueks teinud, jäin tulemusega väga rahule. Ja ületöötanud närvid said jälle kosutust.

⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎

Juuni 2019. „Kõikidel tegevustel peab olema eesmärk, mingi kaugem plaan,“ ütleb telesaates liivi luuletaja. No vahel võib ikka asju teha ka ilma sügava mõtteta, nikerdada puhtalt tegemise lustist! Näiteks võib taburette värvida, kui midagi sügavmõttelist parasjagu pähe ei tule. Või kui maakodus on igas toas selline Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadi tool ja mõni värviplekkidega vedeleb ka puukuuris, siis kehvematega neist lihtsalt tuleb midagi ette võtta. Need on parajalt väikesed mööblitükid, et purgipõhjad ära kasutada. 

⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎

August 2019. Ma poleks varem selle peale tulnud, et värvida mööbel tumesiniseks. Aga siin ta nüüd on – sügav ja kaunis, öötaevast meenutav Midnight Blue. Jälle üks kapp, mida ma lakkida ei viitsinud. Õieti just selle kapi ma kunagi lakkides kihva keerasingi ja otsustasin toona, et edaspidi lähen lihtsama vastupanu teed – käitun vastutustundetult ja originaalse välimuse säilitamise asemel hoopis värvin.

Võtan pika jutu kokku: värvisin ja tulemus sai tore! Kuna kohe kõrval on soe müür, siis on hea puhkehetkil veiniklaas kapi peale toetada ja Helin-Mari Arderi „Sinist“ kuulata. Muide, just Arder on öelnud, et sinine värv räägib sügavusest, kõikehõlmavusest ja armastusest. Nii deep kapp siis seekord.

⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎

Märts 2020. Vana mööblit korda tehes kerkib alati küsimus: kas järgida sisetunnet või käituda vastutustundlikult, st teha mööbliese korda nii, nagu see oli originaalis. Kui ma mõne vana kapi maakodu unustatud sopist päevavalgele tirin ja järjekordset uut projekti kavandan, siis on eesmärk ikka see, et mööblitükki saaks kodus kasutada. Nii tuleb ikka ja jälle kompromisse teha. Sellel punasel kapil näiteks tuli 1/3 küljest saagida, sest muidu ei mahtunud see lihtsalt kuhugi ära. Oli selline pikk ja madal, taksikoera meenutav arusaamatu funktsiooniga kapp. Natuke saagimist, pesemist, kahjustuste liimimist ja pahteldamist ning värviks minu lemmik Fusioni mineraalvärvide seast – jõhvikakarva Cranberry. Sain just kolmanda värvikihi peale, kui selgus, et värv, mille ostsin ehituspoest ahjutaguse seina jaoks ja mis pidi olema kapiga täpselt sama tooni, pole üldse nii jõhvikane. Ei jäänud muud üle, kui segasin jõhvikale erkpunast Fort York Redi hulka ja alustasin kapi värvimisega aga jälle otsast peale…
Nupud panin seekord üsna tavalised, mis sobiksid samas toas oleva muu läikiva kraamiga nagu aastaid tagasi küllap meeltesegaduses ostetud peegliraam.

⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎

Aprill 2020. Ehitasime maamaja II korrusele WC pindalaga 2,4 ruutmeetrit. Nii väikesele pinnale mahub vaid hädavajalik: wc-pott, miniatuurne kraanikauss koos torusid peitva kapikesega, aga ka üks vana päevinäinud peeglikapp leidis endale koha. Kuna suur osa seinast on valge, otsustasin kapiga end mitte tagasi hoida: korpus sai tumesinine kesköötaeva karva Midnight Blue, uks ja sahtlid Heirloom. (Pidin lausa Varna kodulehelt järele vaatama, mis toon viimane õigupoolest on. Selgus, et „hubane hallika alatooniga vintage sinine“. Väga peen!) Siin oli praktiline pool ikka ka: mõlemat värvi jäi eelmistest projektidest üle ja pole ju mõtet uut osta, kui vana veel jätkub. Portselanist valged uksenupud on pärit ehituspoest.

⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎

November 2020. Abikaasa vanaisa oli tubli meistrimees – valmistas kingi, õmbles mütse, tegi mööblit jm. Muuhulgas on ta oma kätega meisterdanud õige mitu tugevat ja vastupidavat lauda. Eks neid tuli hoolega pesta, lihvida, saagida, värvida ja õlitada/lakkida, aga nüüd on need kõik meie maakodus või külalistemajas  kasutusel. Peavad kenasti vastu nii toas kui suvel õueterrassil.

⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎

Veebruar 2021. Siiani on olnud nii, et mul on olemas mööblitükk ja koht sellele toas ning alles siis otsin sobiva värvi. Seekord oli vastupidi. Pilk jäi pidama Fusioni mineraalvärvil Enchanted Echinacea. Jälle üks peen nimi – lummav siilkübar. Sellist tooni lihtsalt peab proovima! Ostsin „Sõbralt sõbrale“ taaskasutuspoest 18 euro eest väiksemat sorti kummuti. Kuna see oli nagunii juba põranda värviga kaetud, polnud kahju üle värvida.

Kui lummava värvi e-poest kätte sain, selgus, et toon on palju külmem kui arvutiekraanilt paistis. Panin selle purgi kappi paremaid päevi ootama ja segasin kokku kolm purgipõhja: erkpunase, jõhvikapunase ja kollase. Mulle meeldib see kokteil ( (tumedamat sorti antiikroosa?), mis lõpuks välja tuli! Sahtlid on Limestone´iga – soe, kergelt kollakas valge.

⸎ ⸎⸎ ⸎ ⸎ ⸎

Veebr.uar 2021. Küll ma olen tubli! Seekord tegin nii, nagu peab: võtsin lahti, puhastasin vanast lakist, parandasin spooni, paikasin, lihvisin, peitsisin, lakkisin ja panin kokku tagasi. Öökapi sain sõbrannalt "aitäh" eest, nõu ja abi sain Ivari Maarilt (soovitan Ivari koolitusi südamest! https://www.vivendi.ee/et). Pole see lakkimine nii hull midagi – nagu iga asi vajab seegi õigeid töövahendeid ja -võtteid ning harjutamist.

See öökapike oli väike töö, ees ootab suurem ja uhkem pähklipuust peeglikapp. Ma võtan veel hoogu...

⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎

Märts 2021. Vat see on totaalne taaskasutus! Mul jäid kunagisest projektist kolm väikest sahtlit üle, kuna toona tuli sahtliboks kapi küljest ära saagida, et kapp kahe voodi vahele ära mahuks. Aga ega head kraami saa raisku lasta! Fusioni öötaevasinist Midnight Blued ja hallikasvalget Champlaini oli parajasti tibake järel – nii sai värvigamma otsustatud. Riiuli jalad (korralik tamm!) on tegelikult liistud, mis pandi akende transportimise ajaks aknaraamide vahele. Nupud on järele jäänud mingist vanast nõukaaegsest kapist. Jalad tegin seekord Remmersi õlivahaga. „Enne“ pilti pole, sest enne midagi polnud, olid vaid juhuslikud vanad jupid, mis ootasid kevadist lõkkes põletamist.

Tulemus: väike ja tore, pisut napakas serveerimislaud. Kuhugi peab ju inimene oma pärastlõunase kohvi ja konjaki toetada saama! :-)

⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎

Maakodu tegemistest saad lugeda ka nendest lugudest:

• "Maal on teisiti kui linnas"
• "Koroona-kevad 2020"