Minu igapäevatöö on vaimset laadi ja seetõttu pean aju sõlme minemise vältimiseks tegema aeg-ajalt midagi täiesti teistsugust. Paar aastat tagasi hakkasin mööblit restaureerima. Kuna alustada võiks millestki lihtsast ja mitte nii väga kvaliteetsest, et vähendada algaja ma-pean-väga-hästi-hakkama-saama pinget, siis alustasin mööbli värvimisest (lõhnatud Fusioni mineraalvärvid on head ja mugavad kasutada). Õnneks on meie maakodu olnud siin ammendamatu varaait! Vanad nõukaaegsed peegli-, voodiriiete-, öö- ja muud kapid, mil veeringid lakikihil ja kerge kopituslõhn juures, logisevad taburetid ja värviplekilised toolid ning linnast jalust toodud vana kontorimööbel sobivad amatöörlikuks tuunimiseks ideaalselt. Imestan isegi, kuidas minust kui tagasihoidliku, mitte liiga silmatorkava helebeeži kummardajast on saanud tõeline värviarmastaja! Värvid annavad võimaluse katsetada, ümber teha ja lihtsalt lustida ning luua midagi ainulaadset, päris oma. Lisaks on taaskasutus siin pööraselt tarbivas maailmas üks õige asi. 

Siin on mõned näited minu stressirohust. Tõhus, üldse mitte kulukas ja mis peaasi – teeb hingele head.

⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎

Kirjutuslauast pole muud järel kui sahtliboks. No kuhu sa sellise nikatsi paned? Nii rändas ta mu mõtetes iga mõne aja tagant lõkkesse, aga päriselt sinna ei jõudnudki. Andsin nädalavahetusel sahtlitele värske kuue (Pebble ja Champness) ja nüüd on tal öökapina koht puhkekeskuse väikeses majakeses.

⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎

Kontorist pärit kapp ja riiul on toodud meie maakoju pensionipõlve veetma. Aastate jooksul on need rännanud ühest toast teise, toast aita ja jälle tagasi, aga pole kuhugi päriselt sobinud. Viimaseks peatuspaigaks sai eeskoda. Mõtlesin, et mängin ühe erilise tooniga – Ash on ilus sügav tumehall. Väga äge toon! Kõik sai alguse sellest, et me tegime „Varnas“ (www.varn.ee) Fusioni mineraalvärvide koolitusel harjutustööna võtmenagi. Mina tegin sellesama Ashi ja Buttermilk Creamiga. Mõtlesin, et taies oleks tore seinale panna ja täna ripuvadki nagis maakodu vajalikud võtmed. Ja siis ei jäänud üle muud, kui pidin kogu esikumööbli sama tooni tegema. Vahel on tore õmmelda pintsak nööbi külge ja mitte vastupidi :-).

⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎

Maakodu köögis jäi külmiku ja seina vahele täpselt nii tobedalt kitsas ruum, et ükski standardmõõdus riiul või kapp sinna ei mahtunud ja samas oli ruumi piisavalt, et kõiksugu jama „ajutiselt“ käest ära panna. Ühel päeval avastasin sellest „praost“ seenepurgi, kartulikoti, veinivillimise vahendid, aku, vana kardinapuu ja värvipotid.

Vingusin juba mõnda aega mehe kallal, et ta sinna ise riiuli meisterdaks. Et end enneaegsest vingusurmast päästa, tassis mees koju ühe kitsa kipaka laminaatriiuli, mis oli teel prügimäele. Natuke pahtlit, jupp aega värvide segamisega katsetamist (kuna köögimööbel on väga kummalist tooni – ei ole roheline ega sinine, pidin kokku segama Laurentieni ja Heirloomi) ja riiul sai aus! Mahtus seina ja kapi vahele millimeetri pealt! Nüüd on seal hea ravimtaimetee karpe hoida. Aku ja värvipotid kolisid välja.

⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎

Ma tõepoolest ei taha mööblit lakkida, kui just pole tegu täiesti sirgete pindadega. See ei tule mul lihtsalt välja: niriseb, tilgub, jookseb üle ääre ja rikub kõik ära. (Lakk on süüdi, mitte mina, eks ole!) Ma parem värvin. Selle nõukaaegse kapikese värvisin Fusioni Licheniga hallikasroheliseks. Kahtlesin küll, sest toon on esmapilgul kummaline, aga kui olin ka vanad käepidemed mustaga (Coal Black) uueks teinud, jäin tulemusega väga rahule. Ja ületöötanud närvid said jälle kosutust.

⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎

„Kõikidel tegevustel peab olema eesmärk, mingi kaugem plaan,“ ütleb telesaates liivi luuletaja. No vahel võib ikka asju teha ka ilma sügava mõtteta, nikerdada puhtalt tegemise lustist! Näiteks võib taburette värvida, kui midagi sügavmõttelist parasjagu pähe ei tule. Või kui maakodus on igas toas selline Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadi tool ja mõni värviplekkidega vedeleb ka puukuuris, siis kehvematega neist lihtsalt tuleb midagi ette võtta. Need on parajalt väikesed mööblitükid, et purgipõhjad ära kasutada. 

⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎

Ma poleks varem selle peale tulnud, et värvida mööbel tumesiniseks. Aga siin ta nüüd on – sügav ja kaunis, öötaevast meenutav Midnight Blue. Jälle üks kapp, mida ma lakkida ei viitsinud. Õieti just selle kapi ma kunagi lakkides kihva keerasingi ja otsustasin toona, et edaspidi lähen lihtsama vastupanu teed – käitun vastutustundetult ja originaalse välimuse säilitamise asemel hoopis värvin.

Võtan pika jutu kokku: värvisin ja tulemus sai tore! Kuna kohe kõrval on soe müür, siis on hea puhkehetkil veiniklaas kapi peale toetada ja Helin-Mari Arderi „Sinist“ kuulata. Muide, just Arder on öelnud, et sinine värv räägib sügavusest, kõikehõlmavusest ja armastusest. Nii deep kapp siis seekord.

⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎

Ehitasime maamaja II korrusele WC pindalaga 2,4 ruutmeetrit. Nii väikesele pinnale mahub vaid hädavajalik: wc-pott, miniatuurne kraanikauss koos torusid peitva kapikesega, aga ka üks vana päevinäinud peeglikapp leidis endale koha. Kuna suur osa seinast on valge, otsustasin kapiga end mitte tagasi hoida: korpus sai tumesinine kesköötaeva karva Midnight Blue, uks ja sahtlid Heirloom. (Pidin lausa Varna kodulehelt järele vaatama, mis toon viimane õigupoolest on. Selgus, et „hubane hallika alatooniga vintage sinine“. Väga peen!) Siin oli praktiline pool ikka ka: mõlemat värvi jäi eelmistest projektidest üle ja pole ju mõtet uut osta, kui vana veel jätkub. Portselanist valged uksenupud on pärit ehituspoest.

⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎

Vana mööblit korda tehes kerkib alati küsimus: kas järgida sisetunnet või käituda vastutustundlikult, st teha mööbliese korda nii, nagu see oli originaalis. Kui ma mõne vana kapi maakodu unustatud sopist päevavalgele tirin ja järjekordset uut projekti kavandan, siis on eesmärk ikka see, et mööblitükki saaks kodus kasutada. Nii tuleb ikka ja jälle kompromisse teha. Sellel punasel kapil näiteks tuli 1/3 küljest saagida, sest muidu ei mahtunud see lihtsalt kuhugi ära. Oli selline pikk ja madal, taksikoera meenutav arusaamatu funktsiooniga kapp. Natuke saagimist, pesemist, kahjustuste liimimist ja pahteldamist ning värviks minu lemmik Fusioni mineraalvärvide seast – jõhvikakarva Cranberry. Sain just kolmanda värvikihi peale, kui selgus, et värv, mille ostsin ehituspoest ahjutaguse seina jaoks ja mis pidi olema kapiga täpselt sama tooni, pole üldse nii jõhvikane. Ei jäänud muud üle, kui segasin jõhvikale erkpunast Fort York Redi hulka ja alustasin kapi värvimisega aga jälle otsast peale…

Nupud panin seekord üsna tavalised, mis sobiksid samas toas oleva muu läikiva kraamiga nagu aastaid tagasi küllap meeltesegaduses ostetud peegliraam.

⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎

Abikaasa vanaisa oli tubli meistrimees – valmistas kingi, õmbles mütse, tegi mööblit jm. Muuhulgas on ta oma kätega meisterdanud õige mitu tugevat ja vastupidavat lauda. Eks neid tuli hoolega pesta, lihvida, saagida, värvida ja õlitada/lakkida, aga nüüd on need kõik meie maakodus või puhkekeskuses kasutusel. Peavad kenasti vastu nii toas kui suvel õueterrassil.

⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎ ⸎

Maakodu tegemistest saad lugeda ka nendest lugudest:
"Maal on teisiti kui linnas"
"Koroona-kevad 2020"