Maal on teisiti kui linnas

Maale kolimisest ja maaelu toimetustest on saanud veebiajakirjanduse hitt-teema. Juba õige paljudes blogides on lood alpakade ja kitsede kasvatamisest, kanade rentimisest, jamadest maasikate korjamise ja metsa raiumisega. Igal aastal korraldatakse maal elamise ja avatud talude päevi, mida väisavad tuhanded linnavurled. Miks? Võib-olla on selle teema  populaarsuse kasvule aidanud kaasa „aasta tegija“ koroona – inimeste pilgud on pööratud rohkem maale, sest selle vaikusest ja rahust loodetakse räsitud hingele pääsemist. Aga võib-olla on ikkagi maal midagi, mida linnast ei leia.

Meie pere maale kolinud ei ole, mul pole õrna aimu, mida tähendab päev osta põllul rügada või loomi talitada. Aga me käime maakodus aina tihedamini ja viibime seal aina pikemat aega. Infiltreerume, nagu peenemalt öeldakse.

Mis on minu jaoks maal teisiti kui linnas? Aastaajad näiteks, nende vaheldumine. Eks eksisteeri ju kõik meie neli aastaaega linnaski, aga korteris elades on lihtne muutused maha magada. „Aktuaalne Kaamera“ ütleb õhtul ära, millist ilma on oodata, hommikul heidan vaid korraks pilgu aknast välja või, kas peaksin vihmavarju kotti pistma. Maal on ilmaga hoopis teine lugu. Ainuüksi tuult peab hoolega uurima, et teada saada, kas see on pesu kuivatamiseks just paras või on voodilinad lõpuks nagu kortsus käkid nööri ümber sõlmes; kas pika varrega taimed tuleks tugevamalt toestada; kas toolid terrassil tuleks kokku lapata, et nad peenrale ei lendaks; kas peaks jälle valmis olema selleks, et maru viib eterniidiplaadi lauda katuselt (katus tuleb võimalikult ruttu ära parandada!) või murrab puud sõiduteele (saag tuleb autosse tõsta!). Linnas hoolitseb kõige selle eest keegi teine. Peaasi, et vihmavari oleks kaasas.

Ka vihma on õige mitut sorti: õrn ja siidine, mis paneb muru ja lilled särama ja teeb hingamise kergeks, või soe ja külluslik, mis päästab igaõhtusest peenarde kastmisest. Aga sel suvel ladistas ilmselgelt liiga palju! Taevast alla tulev valing peksis pojengide alles avanenud uhked õied maad ligi ja muutis heinamaa sooks. Ja loomulikult lõi säärane lõppematu sadu soodsad tingimused kehvaks tujuks. Kuid eks õpeta just loodus paratamatusega leppima, kõike kontrollida tahtev inimene on siin üsna väeti.

Mulle meeldivad aiablogid! Sealt ei leia masendunud hüüatusi „Oh pagan, suvi jälle läbi!“, sest ka sügises on ilu ja küllust. „Floksid on endiselt hoos, eelmisel aastal naabritädilt saadud päevakübarad on kui kollased päikesed ning sügisastrid ja budleiad lausa kubisevad liblikatest. Ja lursslill alles rullib tasapisi oma õisikuid lahti – nii et on veel, mida oodata!“ (https://aiahoolik.wordpress.com/) Eks ole tore! Ja see igakevadine ootus, nina vastu lõhnavat mulda! Minu jaoks tähendab see ka tõelist kannatlikkuse õppetundi. "Ei aita mingi püüdlikkus, ülim enesekindlus, ei leidlikkus, jultumus ega sõim. Pung puhkeb ja võrse pistab nina välja siis, kui tema tund on tulnud," manitseb minusuguseid kärsituid Karel Čapek ("Aedniku aasta").

Oled sa kuulanud vaikust? Kuulatan teinekord Võrumaal hommikul mediteerides: kas tõepoolest mitte ühtegi autot? üle lendavat lennukit? undavat lehepuhurit? prügiautot? vähemalt koera haukumist? Mitte midagi. Täielik vaikus. Sama on õhtuti, kui taevalaotus on tihedalt tähti täis ja korraks on tunne, et keegi seal üleval on mu elu pausi peale pannud. Nii on lootust lõpuks ka enda sisemisele vaikusele ligi pääseda ja sealt kaudu meelerahu või siis loominguni jõuda.

Ega maal töö otsa saa! Nii on küllap aastasadu korratud. Mingi müsteerium on siin tõepoolest: ükskõik, kui mitu korda oleme endale öelnud „kui selle tööga valmis saame, on mõneks ajaks rahu majas“, lisab kellegi kuri käsi tegemata tööde nimekirja asju aina juurde. Ikka on vaja seina värvida, liiste paigaldada, tooli jalgu liimida, uus peenar kaevata, mõni äsja istutatud põõsas ümber istutada, muru niita, puud ühest riidast teise laduda, sodi alt leitud vana söödaküna lillekastiks tuunida… Ühelt poolt on see tore – päevad on vaheldusrikkad ega pea muretsema, kas vajalikud kilomeetrid saab täis astutud, aga ma saan hästi aru ka neist, kes sellest lõputust rügamisest masendusse langevad. Maal pead olema tugeva tahtega ja väga hea enese motiveerija, sest on hulk töid, mis aina korduvad ja päriselt tehtud ei saa kunagi. Nagu Sisyphos, kes surnuteriigis kivikamakat aina uuesti ja uuesti mäkke veeretab.

Võrumaal ringi sõites jäävad paratamatult silma teeäärsed raielangid. Ma ei tea, kuidas sellesse sotsiaalmeedias kirgi kütvasse teemasse suhtuda. Eks neid lagedaid raiesmikke ole õõvastav vaadata küll, aga samas pean endale tunnistama, et kaasarääkimiseks ei ole mul piisavalt teadmisi ja niisama emotsioonitseda ma ei taha. Võtsime meiegi sel kevadel ühe raieküpse metsatuka maha. Professionaal vaatas üle ja koostas plaani, meil ei jäänud muud, kui teda usaldada. Panime mehega kahekesi kaks tuhat väikest istikut maha ja see aitas mul hinges rahu teha. Istutamine on üks tore töö! Pidavat õnnelikuks (või oli see õndsaks?) tegema. Käime väikseid puukesi ikka uurimas ja kiitmas.

Öeldakse, et toit söögilauale peaks tulema mitte kaugemalt kodust kui 100 kilomeetrit. Kui elad metsade ja järvede keskel, saad liha, kala, marjad ja teetaimed peaaegu koduvärava tagant. Seoses ravimtaimedega olen märganud üht huvitavat asja: taimed, mida meie pere vajab, „kolivad“ ise meie juurde. Kui mina kümme aastat tagasi Võrumaal käima hakkasin, polnud ei meie ega lähiümbruse heinamaadel raudrohtu, millega saaksin oma kehva verd turgutada. Läks aasta-paar ja väekas taim vallutas ümberkaudsed väljad. Raudrohi „sobib inimestele, kes on heitunud keskkonna pealesuruvatest mõjutustest – keda häirivad informatsioonitulv, kiire linnaelu ja halb seltskond,“ ütleb taimetark Irje Karjus. Õige taim just mulle! :-) Lauda nurgas hakkas iseenesest kasvama lopsakas kummelitaim, naistepuna ja nurmenukk on kolinud metsalagendikelt maja kõrvale heinamaale. Jääb vaid oodata, millal „haiguste hirm“ üheksavägine meie aeda jõuab. Värise, koroona!

Maakodus on justkui rohkem luba katsetada, eksida ja ümber teha. Ükskõik, kas see puudutab ehitamist, taimede istutamist, ruumide sisustamist või vana mööbli tuunimist. Maal olles ajavad naerma artiklid nagu „10 reeglit, millest sa pead oma kööki kujundades kinni pidama“ või „Värvide valimine interjööri: vead, mida mingil juhul teha ei tohiks“. Miks ei tohi? Mis siis juhtub? Linnas taolised reeglid millegipärast kehtivad. Võib-olla sellepärast, et füüsilist ruumi on vähem ja siis tuleb näiteks mööbli paigutus või kõrvuti värvid hoolega läbi kaaluda. Aga võib-olla on asi selles, et siia korterelamute rägastikku elust ja jõust pakatav Loov Vaim lihtsalt ei jõua. Tal pole siin piisavalt ruumi ja õhku, pole vabadust. Ja siis ilmuvad välja asjatundjad ja võetakse kasutusele reeglid, et Vaimu poolt hüljatud linnainimesed oma kodud ikka värvitud ja sisustatud saaks.

Maal on ruumi õppida ja harjutada. Ma ei pea silmas õppimist arvuti ekraani passides, vaid millegi tegemist omaenda kätega. Selline vahva lapselik õhin tuleb sisse, kui õnnestub akutrelli või taldlihvijaga mõni jubin külge kinnitada või pind uueks siluda. Maalapsed muidugi naeravad siin kohal, aga minu kõrgelt haritud mitmendat põlve linnas elavad vanemad mulle neid töid ei õpetanud. Ja mis tööd sa linnakorteris lapsele õpetadki?! Korista oma tuba ära ja vii prügi välja!

Üks asi veel. Maal ei pea end kellegagi võrdlema, saab olla täitsa ise. Millegipärast ma linnas kipun ikkagi võrdlema ja siis on kohustus näha välja nii, nagu peab, nagu amet või vanus nõuab. Maakodus seevastu lasen kogu kevade ja suure osa suvest ringi nii, et paljaste jalgade otsas on karvase voodriga kummikud ja ripsmetušši (linna)kotist välja ei saagi. Maal on lihtne olla ise, maskita ja rollita. Olgu selle igikestva tööga maal, kuidas on, aga selline lihtsus ja iseolemine on kahtlemata hea stressi, ärevuse ja depressiooni profülaktika.

Eelmine
Koroona-kevad 2020

Vastused puuduvad

Email again: