Teadmistest ja tundetarkusest teraapias

Mis sind hetkel kõige rohkem häirib? Millist muutust sa oma ellu soovid? Mis takistab sul seda saavutamast? Kellelt ja millist abi vajad? Kuidas siis oleks, kui kõik oleks hästi, milliseid mõtteid sa siis mõtleksid ja kuidas end tunneksid? Kõik need küsimused on teraapias väga olulised. Need aitavad inimesel endasse vaadata, oma tänast olukorda ja enda vajadusi selgema pilguga uurida ning seniseid mõtte- ja käitumismustreid teadvustatult muuta. Aga sageli jääb probleemidest rääkimisest väheks. Intellektuaalsest nutikusest, sõnaosavusest ja oskusest lugusid soravalt edasi anda ei piisa. Vastupidi – need võivad sel uurimisretkel saada korralikuks komistuskiviks.

Väikelapse- ja looteea mälestused

Tänaseks on piisavalt tõestust selle kohta, et paljude täiskasvanuea probleemide, sh ärevuse ja depressiooni juured on minevikus, lapsepõlve rahuldamata vajadustes ja väljendamata emotsioonides. (Loe selle kohta näiteks maailmas tunnustatud meditsiiniteadlaste Bruce H. Liptoni, Candice B. Perti ja Bernie S. Siegeli raamatutest). On hulk teooriaid, mis väidavad, et just esimeste eluaastate jooksul leiavad aset need kõige olulisemad ja meid kõige tugevamalt mõjutavad kogemused. Sel eluperioodil omaks võetud mõttemustrid ja uskumused ning vastuvõetud otsused on peidus meie alateadvuslikus meeles.

Kui palun klientidel lapsepõlve meenutada, tulevad enamikule meelde mälestused alates 4.-5. eluaastast. Varasemad aastad on justkui peast pühitud.

Laps hakkab sõnu kasutama alles ühe-kahe aasta vanusena, kuid juba enne seda kogeb ta palju tema isiksust mõjutavaid sündmusi. Inimpsüühika uurijate seas on olnud levinud arusaam, et ei ole mälestusi ilma sõnadeta, st seda, mida me endale ei räägi, me ka ei mäleta. Täiskasvanutel on tõepoolest väga vähe konkreetseid mälestusi oma elust enne teist eluaastat, ent väikelastel on väga hea mälu. Nad lihtsalt ei räägi endale, mida nad läbi elavad, vaid kogevad läbielatut. Nende mälestused on talletunud kehas ja tunnetes, aga mitte nende „loos“.

Kui varem olid teadlased veendunud, et loote ja vastsündinu ajukoor pole sündmuste kogemiseks ja salvestamiseks veel piisavalt arenenud, siis tänaseks on tehtud suurel hulgal uuringuid, mis tõestavad, et lootel on juba kahekümnendast rasedusnädalast alates hästi väljaarenenud ajufunktsioonid ning tema aju reageerib puudutustele ja helidele. Säärased varased kogemused ei ole meie mälus talletunud sõnadena vaid tundeenergia kujul. Isegi kui inimesele teraapiaseansil vestluse käigus midagi esimestest eluaastatest meenub, on see pigem tunda kehas (raskustunne, kuumalaine, surin, vahel ka üsna tugev valu), kuid sõnu on läbielatu kirjeldamiseks keeruline leida.

Seega ei saa loote- ja väikelapseea kogemustega teha tööd neid üksnes meenutades ja nendest rääkides, vaid neisse kogemustesse tuleb regresseeruda ehk neisse tagasi minna nii, et lubad endale kõiki toonaseid emotsioone ja kehaaistinguid. Just kehaaistingud juhatavad teraapias kätte kiireima tee vanade traumadeni.

Mälestusi salvestab ka keha

Kui veel mõni aeg tagasi väitsid neuroteadlased, et emotsioonide asupaik on aju, siis USA psühhofarmakoloog Candice B. Pert („Kõik, mida on vaja teada, et tunda end jumalikult“) koos kolleegidega avastas, et emotsioonimolekule leidub mitte üksnes aju limbilises süsteemis, vaid kogu kehas. Need emotsioonimolekulid, mis koordineeritult informatsiooni edastavad, moodustavad omavahelise kommunikatsioonisüsteemi, mille Pert ja tema töörühm nimetas psühhosomaatiliseks võrgustikuks. See võrgustik ulatub läbi organismi kõikide süsteemide. Üks suuremaid salvestuspiirkondi on retseptorites, mis paiknevad seljaaju läheduses närvide ja närvisõlmede vahel, samuti kõikjal siseorganites kuni nahapinnani välja. Nõnda võimegi öelda, et meie emotsioonidega laetud mälestusi ei salvestata üksnes ajus, vaid kogu kehas ehk kehameeles, nagu seda nimetab Pert. Neurobioloog dr Eric R.Kandel Columbia ülikoolist sai 2000. aastal Nobeli meditsiinipreemia just tõestuse eest, et mälu paikneb retseptoritasandil.

Emotsioonimolekulid määravad ära ka selle, kas mälestused on teadlikud või mitte – just nemad otsustavad, milline mälestus kerkib pinnale ja milline jääb sügavale kehasse peitu. „Läbielatud emotsioonid võivad mälestuse tuua pinnale, aga kui tunded on maha surutud, võivad need matta sama mälestuse sügavale teadvuse alumistesse kihtidesse, kus see võib alateadlikult mõjutada teie taju, otsuseid, käitumist ja isegi tervist,“ rõhutab Pert.

Seal sügaval teadvuse alumistes kihtides on peidus valdav osa meie mälestustest. Rakubioloog Bruce H. Lipton („Spontaanne evolutsioon“) väidab, et lausa 95% meie elust toimib alateadlikest programmidest lähtuvalt. Meie eneseteadvuslik meel on „väike 40-bitine protsessor, mis hoolitseb kognitiivse mõtlemise, isikliku identiteedi ja vaba tahte eest. Just see osa meelest väljendab tahtmisi, soove ja kavatsusi ning ajab seetõttu Jumala naerma,“ kirjutab Lipton. „Nali peitub selles, et meele kõnealune tahk kujutab endale ette, et teab, kes me oleme, aga kontrollib heal juhul ainult 5% meie elust.“ Karm! See tähendab, et kui me tegeleme vaid nende mõtte- ja käitumismustrite uurimise ja muutmisega, mis on kättesaadavad teadlikule meelele ehk „väikesele 40-bitilisele protsessorile“ – nagu teeb vestlusteraapia –, jääb valdav osa varjule ja käsitlemata.

 

Sipleme mineviku köidikutes

Kõik mälestused, mida oleme talletanud alateadvuses, on seal sügaval „keldris“ kenasti sisse pakitud, sest nii on kindel. Teadvusesse pääsevad vaid need, mis tekitavad meis hea enesetunde. Keegi ei taha ju vana valu aina uuesti ja uuesti meenutada ja läbi elada! Ja kuna me ei mäleta, mis toona täpselt juhtus või kuidas tegelikult end tundsime, siis räägimegi sõpradele, psühholoogile ja terapeudile endast lugu, mida peame sobivaks ja mille taasesitamine ei oleks ebamugav ega teeks haiget.

Teraapias räägitakse „tuumiktraumast“ – enamasti varases lapsepõlves kogetud stressirikkast lahenduseta jäänud olukorrast, mil probleem, mis täna painab ega lase rahulolu ja õnnetunnet tunda, alguse sai. Tuumiktrauma loob pinnase, kust kasvab välja meie „elulugu“. Sealt saavad alguse kõik meie tänast eneseusku, hakkamasaamist ja optimaalset elu piiravad uskumused enda ja maailma kohta: „Ma ei saa hakkama“, „Ma ei ole piisavalt väärt, et mind võiks armastada“, „Maailm on ohtlik paik ja inimesed pahatahtlikud.“

Täiskasvanuna taasloome alateadlikult oma tuumiktraumasid – mängime vanu stseene läbi uues kuues ja püüame neile lahendust leida, et pingest ja valust ometi kord vabaneda. Lõpuks sipleme ikka nagu sõltlased mineviku köidikutes. Kui väike poiss on õe või venna sünni järel ema tähelepanust krooniliselt ilma jäänud, võib ta täiskasvanud mehena kujutleda oma ideaalnaist veetleva, kirgliku ja sensuaalse nümfina, kuid suhtesse astudes ootab ta partnerilt ikka vaid emalikku soojust ja hoolitsust ning on pettunud, kui seksuaalset külgetõmmet pole ollagi. Pert toob oma raamatus näite naisest, kelle isa hülgas, kui ta oli alles väike. Tüdruk ei osanud isa lahkumisele teisiti reageerida kui nuttes ja röökides. Tema sõltuvus selle hingetrauma taasesitamisest on viinud selleni, et ka täiskasvanuna lõpetab ta kõik oma suhted meestega oma lahkuva partneri peale karjudes.

„Me läheme alateadlikult tagasi vana emotsionaalse stseeni juurde, otsime maniakaalselt ja automaadina uut lahendust, meenutades arvutit, mis kõvaketast algusest lõpuni skaneerib. Taasesitus on masinlik protsess, tagasiminek sõnade-eelse ellujäämislaadi juurde, mis pärineb meie aju primitiivsest osast ehk roomajaajust,“ selgitab inimese irratsionaalset käitumist Pert. Teraapiakliendidki on segaduses: „Ma ju tean, et selline käitumine ei aita. Ma olen juba küllalt vana – aru peaks ju peas olema!“ Aru on siin kehv abimees. Mõistus kammib hädas olles läbi kõik senised kogemused ja püüab sealt leida lahendust, kuid seal pole midagi uut – ikka needsamad vanad harjumuslikud mõtted ja reageeringud. Et leida uut lahendust, on vaja lahti lasta senisest eluloost ning uurida ennast kõrgemalt, sügavamalt, uute nurkade alt ja varem proovimata võtete abil.

Vesteldes oleme peamiselt ühenduses intellektuaalse analüüsi, arutlemise, seoste loomise ja keelega seotud vasaku ajupoolkeraga. Tunnete tähelepanemise ja väljendamisega tegeleb aju parem poolkera. Ka alateadvuses olevad tundepõhised probleemid asetsevad paremal pool, mis tähendab, et me ei saa kehasse lõksu jäänud tundeenergiat vabastada üksnes emotsioone mõistes ja neist rääkides, ükskõik, kui palju on meil selle kohta teadmisi. Meil tuleb emotsioone kogeda.

„Kust ma tean, et pinnale kerkib just see kõige olulisem kogemus, kõige olulisemad emotsioonid?“ küsivad kliendid ja teinekord ka psühhoterapeudid. Teraapiaprotsessis pole miski juhuslik – minevikust meenub just see, millel on su tänase probleemiga ilmne seos, miski, mis ei lase sul täna end õnnelikuna tunda. Pole ju kuigi arukas seda koormat ikka ja aina endaga kaasa vedada! Mälestuste taaskogemise eesmärgiks pole uudishimu rahuldamine ega kliendi minevikuvaluga piinamine. Kehamälus talletatu kogemine aitab sul lõpuks ometi minevikust lahti lasta. „Miks ei või ma endale lihtsalt öelda: lõpeta see rumalus ära, lase möödunust lahti!“ Oled sa proovinud? On see aidanud? Hoolimata aju-uurijate veendumusest ei ole meie paljukiidetud ratsionaalne mõistus alati see kõige tõhusam tööriist.

 

Alateadlike valede võrgus

Nii kaua kuni me pole teadlikud oma hingehaavadest, kuni me ei luba endal sügaval sees pakitsevat valu tõeliselt kogeda, moonutame ja varjame tegelikkust ning valetame ka iseendale, vahel teadlikult, kuid enamasti siiski alateadlikult. Nii ei olegi võimalik aru saada, mis elus tegelikult muutmist vajab.

Olen teraapias kohanud kliente, kes ei mäleta, et neid on minevikus pekstud või seksuaalselt ahistatud. Need traagilised eluseigad on pinnale kerkinud alles teraapia lõpujärgus alateadliku meelega töötades. Oleks vale süüdistada neid inimesi valetamises. Säärane haiget tegevate kogemuste „sissepakkimine“ on neid aastakümnete jooksul säästnud suurest hingevalust.

Need kliendid räägivad vastuvõtul seda lugu, mida on alati endast rääkinud. Nad käivad ühe psühholoogi või terapeudi juurest teise juurde, alustavad oma looga aga jälle otsast peale, kuid poole maa pealt kaugemale ei jõua. Säärase kliendiga võiksime näiteks küsimusele „kuidas leida õiget meest?“ kulutada tunde, kuid paremale enesetundele ja õnnelikkusele see lähemale ei vii. Inimene otsib vastust  vaid peast, samas kui emotsioonide ja põhiliste rahuldamata vajadustega puudub igasugune kontakt.

Viimasele aitab tublisti kaasa terapeut, kes pole enda hingehaavade ja allasurutud emotsioonidega tööd teinud. Terapeut ei suuda kliendi jutu pindmise kihi alt varjatud tähendust kinni püüda, samuti on tal keeruline tabada kõige olulisemat emotsiooni (näiteks viha), mida klient sekundaarse emotsiooniga (näiteks kurbus) maskeerib. Psühholoog ja käsiraamatute autor John McLeod ütleb oma raamatus „Nõustamisoskus“, et nõustaja kompetentsus emotsioonide teadvustamisel põhineb valmisolekul kuulata tundeid ehk pöörata tähelepanu emotsioonidele viitavatele sõnadele. See on väärt oskus, kuid minu arust vihjab sügavamale kihile sageli hoopis kliendi ohe, haigutus, vaevumärgatav asendimuutus, kiire kõnetempo või vastupidi, pikad pausid jutus või „juhuslik“ keelevääratus. Siin ei aita terapeuti ükski teoreetiline teadmine, toetuda on vaid oma sisemisele tarkusele. Kuid inimene, kes tõlgendab ennast valesti, eksib sageli ka teiste suhtes. Selline terapeut lihtsalt ei märka, ei kuule. Või ta küll aimab kliendi hingehaava iseloomu, kuid ignoreerib seda, sest kliendi valu resoneerub tema enda omaga ja see toob kaasa sisemise ärevuse kasvu. Mis tahes tugev emotsioon sunnib sel juhul terapeuti ettevaatlikkusele – ta asub kiiresti lohutama, lobisema või õpetama selle asemel, et aidata kliendil tema hirmude sees olla ja neid tõeliselt kogeda.

 

Teadmised käsikäes tundetarkusega

Psühholoogide, psühhiaatrite ja teiste sarnaste erialade väljaõppes tuleks senisest palju suuremat rõhku panna isiklikule arengule. „Lõviosa isiklikust arengust kuulub iseenda tundeelu tundmaõppimisele eesmärgiga suuta paremini häälestuda teiste inimeste emotsionaalsetele läbielamistele,“ väidab Suurbritannias Abertay Dundee ülikoolis professorikohal töötav McLeod. Seevastu Eesti Psühholoogide Liidu kliinilise psühholoogia erialasektsiooni juhataja Katri-Evelin Kalaus toonitab, et igasuguse psühhoteraapia tegemise hädavajalikuks eeltingimuseks on „komplekssed, tänapäevased ja tõenduspõhised teadmised psühholoogia ja psühhopatoloogia kohta“ (http://www.eatl.ee/psuhholoogid-psuhhiaatrid-terapeudid-ja-koik-teised/). Teadmised on psühhoterapeudi jaoks tõepoolest väga vajalik pagas! Aga kui aitaja endas kohal ja endaga rahus pole (paljuski määrab selle ära just kontakt isiklike tunnetega), siis läheb nii, nagu üks mu tuttav oma psühholoogi kohta ütles: „Väga tore ja arukas inimene, aga ma tundsin koguaeg, et peaksin teda kuidagi lohutama.“ Aitaja ameti puhul on intellekti lihvimise kõrval väga oluline arendada ka emotsionaalset tarkust.

Viimasel ajal räägitakse Eestis psühholoogide väljaõppesse suunatava lisaraha vajadusest, et psühholoogid nagu arstidki saaksid läbida täiendava praktika-aasta. Seda uudist kuuldes kikitasin kõrvu: nüüd hakkab asi muutuma ja lisaks tõenduspõhistele teadmistele (st teadusuuringute lõputule arutamisele loengutes ja seminarides) hakatakse tähelepanu pöörama ka psühholoogide hakkamasaamisele omaenese keerulises emotsioonide ookeanis. Püha lihtsameelsus! Selgitus kõlas: lisa-aastat on vaja, et Eesti psühholoogide haridus vastaks Euroopa standarditele ja et psühholoog kantaks Euroopa psühholoogide registrisse.


Kokkuvõtteks

Vestlusteraapiad, mis tegelevad ainult mentaalsete aspektidega, ei ulatu kehas asuva alateadvusliku meeleni, meie emotsionaalse (keha)mäluni. Alles alateadlikku meelde peidetud trauma pinnaletoomine, lõpetamata kogemuse teadvustamine, kehapingete vabastamine ja tunnete vallapäästmine saab tuua püsiva tulemuse. Erinevat liiki kehatöö, kinesioloogia, holistiline regressiooniteraapia, hüpnoteraapia, vabastav hingamine, geštaltteraapia, viie rütmi tants jms kasutavad selleks vestlusest tõhusamaid, inimest kui füüsilist, vaimset ja hingelist tervikut hõlmavaid meetodeid.

Olles loonud ühenduse enda mahasalatud osadega, ei ole me enam mängukannid oma alateadlike programmide käes ega pilkeobjektiks Jumalale. Olles teinud tööd enda emotsionaalsete läbielamistega ja tervendanud enda hingehaavad, saame teiste valule reageerida empaatiliselt ja arukalt.

Käesolev on kaheksas artikkel veebiajakirjas EDASI.org ilmuvast artiklisarjas „Ärevusest mitme kandi pealt“. Artikkel ilmus 27. juunil 2019.

*** *** ***

Ärevusest ja sellest tervenemise viisidest räägib mu raamat "Ärevuse vari. Teekond hingehaavade vabanemise ja enese väärtustamiseni".
Kuula Vikerraadios eetris olnud "Peresaadet", kus räägime samuti ärevusest.
Loe ka sarja eelmisi artikleid:

Eelmine
Puhkusemõtted 2019: lõputust töötamisest ja säravast logelemisest

Vastused puuduvad

Email again: