Ole endale sõber!

Inimene püüdleb ikka kõrgema enesehinnangu poole. Teraapiaski on see vaieldamatult teema number üks. Kuid mõni aeg tagasi kirjutas Tartu Ülikooli psühholoogiamagister Kerttu Mäger, et enesehinnangu upitamine on libe tee, sest kõrge enesehinnang võib olla seotud ka paljude negatiivsete teguritega nagu isekus, nartsissism ja enesepettus. Mäger soovitab inimestel hoopis iseendale sõber olla. Hea soovitus! Aga kuidas olla endale sõber?

Enesesõbralikkus korvab vähest eneseväärikust

Iga inimene tahab tunda end väärtuslikuna. See määrab me mõtlemise ja käitumise, sellest sõltub, kas söandame luua suhteid ja võtta vastu elu väljakutseid.

Soome sotsiaalpsühholoog Saara Kinnunen („Igatsus isa järele“) räägib erinevat tüüpi eneseväärikusest. Esimene on lapsepõlves, kohe pärast sündi alguse saanud eneseväärikus. Just vanemate suhtumisest lapsesse sõltub suurel määral see, kas laps tunneb end hilisemas elus väärtusliku või mittepiisavana. Siin on määravad järgmised tegurid:

  • kas laps on tundnud vanemate armastust,
  • kas laps on tundnud end hoitult ja kaitstult,
  • kas vanematel on olnud lapse jaoks aega ja kas nad on nautinud lapsega koosolemist,
  • kas vanemad on last tunnustanud,
  • kas laps on kuulnud vanemate suust julgustust ja innustust, et ta julgeks oma unistuste poole liikuda.

Lapsepõlvekogemusele lisanduvad ka hilisemad kogemused koolikaaslaste, õpetajate ja sõpradega. Kui kaaslased kiidavad meid heaks ja õpetajad jagavad piisavalt tunnustust, on olulised kivid eneseväärikuse müüri laotud. Kui aga oleme ülal loetletust ilma jäänud või seda ebapiisavalt saanud, kaldume uskuma, et me ei väärigi hoolt ja armastust. See tekitab ebakindlustunde, mis võib põhjustada emotsionaalset eraldatust ning võimetust sõlmida hilisemas elus lähedasi ja stabiilseid suhteid.

Teiseks eneseväärikuse komponendiks on väljateenitud eneseväärikus, mille kujunemisel on oluline koht kõikidel senise elu õnnestumistel ja ebaõnnestumistel. Kui lapsepõlves oleme eneseväärikust toitvast hoolest ja armastusest ilma jäänud, saame hea soorituse ja kiiduväärt tulemustega minevikust pärit kanajalgadel eneseväärikust kompenseerida. Ka Kerttu Mäger toob oma artiklis välja, et enesehinnangu tõusule avaldavad mõju hea hinne koolis, ametikõrgendus, palgatõus või muu tööalane võit, kiitus, komplimendid, suur hulk “meeldimisi” Facebookis jne.

Kuid ka väljateenitud eneseväärikus võib elu kriisiaegadel kokku variseda. Kui abikaasa hülgab, sõber reedab, jääme tööta või ütleb tervis üles, saab hoobi ka kõige tasakaalukama inimese eneseusk. Siis ei pruugi standarditel põhinev ja saavutustele üles ehitatud enesehinnang survele vastu pidada ja nii ei ole hädas olijal millelegi toetuda. Rahulolu ja uhkustunne asenduvad pettumuse ja häbiga. Siit on lühike samm ärevuse ja depressioonini.

Mida siis teha, kui lapsepõlves pole enese väärtustamiseks piisavalt tugevat jalgealust loodud ning peamiselt välisest sõltuv enesehinnang on habras ja kergesti kõigutatav? Siin jõuamegi enesesõbralikkuseni (self-compassion). See tähendab, et sa kohtled end sõbralikult ja oled enda suhtes kaastundlik ja õrn ka siis, kui elus ei lähe kõik hästi, kui oled teinud tõsise vea või tunned end läbikukkununa.


Peatu ja tunnista endale oma valu

Meie ühiskonnale on omane tugev-olemise kultus. Kipume oma valu ja kannatusi eitama või maha suruma, sest neile otsa vaatamine teeb haiget või tundub see ohtlik, sest hädapätakas ei meeldi ju kellelegi.

Kuid enne, kui sa pole endale tunnistanud, et sul on raske aeg või et oled haiget saanud, ei saa sa endale ka kaasa tunda. „Praegu on nii. Ma tunnen end halvasti. Ma olen solvunud, pettunud, vihane, kurb… Kahju, et minuga nii kehvasti läks. Aga praegu on nii.“ Kui võitled haiget tegeva olukorra või pinnale tõusva emotsiooni vastu, kaevad ennast veel sügavamasse auku.

 

Aktsepteeri enda ebatäiuslikkust

Inimesel on väga rumal komme end ebaõnnestumiste korral kiruda: „Ma olen idioot! Kuidas ma ometi võisin…?!“ „Ma olen täiesti saamatu.“ „Ma tegin seda jälle!“ Kordame seda endale, sest selline maatasa tampimine tundub normaalne, harjumuspärane.

Anna endale ometi hõlpu! Sa ei pea kõike teadma ega oskama. Sa võid teha vigu, sul on õigus õppida ja harjutada. Sa võid otsustada ja siis jälle ümber otsustada. See on sinu elu.

Kui lähebki midagi viltu, küsi endalt, kuidas sa sarnases olukorras oma sõbraga käituksid. Ma usun, et sa mõistaksid ja lohutaksid, mitte ei tänitaks. Miks me ometi ennast kõige kehvemini kohtleme?! Suures osas kindlasti sellepärast, et meid endid on lapsepõlves just niimoodi koheldud. Paljudel meist pole olnud siin head eeskuju, mis õpetaks ennast väärtustama.

Üks kõige tõhusamaid viise olla endale sõber ongi oma sisemise enesekriitilise monoloogi tähele panemine ja peatamine. Jah, see vajab harjutamist, sest suure tõenäosusega oled endale aastaid või aastakümneid juba korrutanud, milline idioot sa oled. Stopp! Just nii endale ütlegi! Iga kord, kui märkad, et teritad jälle enda kallal hambaid, peatu sel samal hetkel. „Jah, kukkus kehvasti välja, aga ma ei osanud teisiti. Ma olen inimene, olen ebatäiuslik.“ Ja sealt edasi: „Ma armastan ja tunnustan end täpselt sellisena, nagu olen.“ See viimane on palju korratud lause ja tundub võib-olla klišeena, aga töötab hästi.

 

Jaga endale lohutust ja ole enda vastu õrn

Endale õrnuse jagamine on enese kritiseerimise lõpetamise kõrval kohustuslik komponent. Sul tuleb õppida end lohutama, nagu sa lohutad hädas olevat sõpra või last. Ütle endale paar lahket sõna või kirjutada endale ilus kiri, kallista end, tee endale pai. Kõlab liiga lihtsalt? Proovi ja sa tunned, kuidas keha (hormoon oksütotsiini verre imendumise mõjul) rahuneb ja lõdvestub. Märkan säärastel puhkudel, kuidas panen käe automaatselt rinnale, südame kohale ja teen endale pai. Ütlesin jälle enda kohta inetult! Miks küll? Pole vaja. Pai annab soojust, õrnust ja kaastunnet, see vähendab ebakindlustunnet ja pettumust. Valu saab hakata leevenema.

Kui elus on kehvad ajad, luba endale mõnusaid asju. Need võivad olla pisiasjad, aga need kosutavad hinge: raamatu lugemine, lemmiksarja vaatamine, ristsõnade lahendamine, laulmine, tantsimine, luuletamine, muusika kuulamine, käsitöö, sörkjooks, jalutamine, maitsev amps või kosutav jook. Tee nimekiri enda lemmiktegevustest, vali sealt mõni välja ja alusta sellega kohe.

Ebakindlus, nõrk olemine ja vigade tegemine käivad inimeseks olemisega kaasas. Need ei määratle sinu väärtust, need on lihtsalt osa sinust. Ja las nad olla, jumal nendega! Aga teine osa – kaastundlik ja sõbralik sina on ka olemas. See Sina teab kõige paremini, kuidas sa end tunned ja mida vajad ja seetõttu on just tema õigeim inimene sulle hoolt ja armastust pakkuma. Ta on su parim sõber. Otsi ta enda seest üles!

Foto on teinud 2018. a. suvel Grethe Rõõm (www.grethe.ee).

*** *** ***

Siin on veel üks artikkel enesekindlusest ja enese väärtustamisest: "Selline olen ma tegelikult".
Loe ka sellest, kuidas kriitika meelt mürgitab.

Täida lehe vasakus servas olev vorm ja liitu Uudiskirjaga, et olla kursis toimuvate ürituste, lugemist väärt raamatute ja huvitavate artiklitega!
Kas sa oled Jooga ja teraapia Facebooki fänn?
Eelmine
Tunded, mis teevad elusamaks
Järgmine
Kuidas ma olen õppinud armastama

Vastused puuduvad

Email again: