26. sept 2013 Roheline päev Kadi Kütt

Hiljutisel kohtumisel kolleegidega kurtsin, et olen viimasel ajal kuidagi tülpinud. Küsimus pole nii palju füüsilises kuivõrd just hingelises väsimuses. Küsin endalt aeg-ajalt: kas töö, mida ma teen, meeldib mulle ikka veel? kas võib olla, et olen väsinud inimestest ja nende probleemidest?

Tegelikult mulle mu töö meeldib. Ma kohtun väga erinevate ja põnevate inimestega, kellega koos tunnen end hästi ja professionaalina kindlalt. Pealegi näitavad kõik mu kliendid mulle toredasti peeglit, millel on kiri: „Vaata siia! Just praegu tuleks ka sinul enda sees sama küsimusega tegeleda!“ Ei saa kuidagi öelda, et asi on end ammendanud.


Võtta aega enda jaoks

Arutasime kohtumisel, et tuleb võtta rohkem aega iseenda jaoks. Ma ju tean seda, õpetan seda teistelegi, aga ikka on vahel vaja, et tuleb keegi ja osutab ilmselgele. Üks kolleeg rääkis, et tema võtab kord nädalas päeva iseendale, mil hoiab arvuti suletuna ja tegeleb ainult meeldivate asjadega. Veel ütles ta, et „värvib selle päeva roheliseks“. Ma pole päris kindel, kas kuulsin või mõistsin teda õigesti, aga see väljend jäi mind kummitama. Veel samal päeval kirjutasin kalendrisse eesseisva nädala kolmapäevale ROHELINE PÄEV ja kritseldasin selle päeva täis lilli ja puid, et sinna mõni koosolek või teraapiaseanss ei lipsaks.


Algus on keeruline

Nüüd on see „roheline“ päev käes. Milline võiks olla päev iseenda jaoks? Mida meeldivat võiksin teha? Külastaks massööri või juuksurit või läheks poodlema? Jõusaalis pole ammu käinud. Võib-olla kutsuks kellegi külla?


Pere tööle ja kooli saadetud keeran end diivaninurka kerra ja sätin raamatut lugema. Mõnus! Mõne aja pärast leian end raamatust toredaid mõtteid arvutisse trükkimas ja siis juba pähe trügivaid mõtteid looks kirjutamas. Oot-oot! Ma pidin ju puhkama!


Asutan end pesu triikima. Nagu ikka, kuulan samal ajal raadioarhiivist intervjuud mõne põneva inimesega. „Head suhet ei saa panna eraldi eesmärgiks. Hea suhe lihtsalt kaasneb, kogemata, automaatselt inimese enda arenguga,“ ütleb saates Tiina Tiitus. Kas on võimalik paarina koos areneda nii, et käime ühte sammu samas tempos? Või tuleb ühel aeg-ajalt seisatada ja teine järele oodata? Või on hoopis see kõige karmim variant – kui partner järele ei jõua, siis tuleb lahkuda? Ja jälle leian end arvuti tagant, sest suhe on miski, mis tekitab ka minu klientides palju küsimusi ja sageli ka suurt südamevalu.


Stopp! Ei mingeid tööga seotud teemasid! Päev on ju „roheline“, mäletad?


Jälle üks tavaline päev?

Õhtuks olen päris nõutu. Ma otsustasin tegelda meeldivate asjadega või nagu Eestimaalgi tuntud Veet Mano ütleb „elada tänast päeva oma südame järgi“ ja seda ma ka tegin, aga tuleb tõdeda, et mu „roheline“ päev ei erine kuigi palju teistest päevadest. Üle kõige meeldib mulle raamatuid lugeda, mõelda ja kirjutada. Siis tunnen end hästi, olen „vooseisundis“, nagu kaasaegses juhtimiskäsiraamatus kirjutatakse.


Ma ei teagi nüüd, kas lasin võimaluse käest ja elasin jälle üht tavalist päeva või oskan kõiki oma päevi elada südame järgi. Ühte ma tean: alustasin oma esimese „rohelise“ päeva planeerimisega valest otsast – kavandasin tegevused, mis võiksid üldise ettekujutuse järgi olla kohased niisugusele päevale. Kavandasin kellegi teise „rohelise“ päeva ja olen nüüd pettunud. Minu „roheline“ päev peaks vastama hoopis mu sisemistele väärtustele: pole tähtis, mida ma teen, kuid see võiks tulla kergelt, kiirustamata ja punnitamata, võimaldada olla mul oma aja ja ruumi peremees, tuua mu päeva rõõmu ning muuta minu elu ja, kui vähegi võimalik, siis ka teiste inimeste elu pisutki õnnelikumaks.


Õpi õnne ära tundma!

Saksa teadlane Stefan Klein („Lihtsalt õnnelik“) kirjutab aju-uuringutest, mille eesmärk on välja selgitada, kuidas tekib meie peades fenomen „õnn“ ja mis aitab meil õnnelik olla. Klein on seisukohal, et iga inimese päevas on palju neid hetki, mil tunneme end õnnelikuna, aga... me ei pane neid hetki tähele. Klein ütleb, et õnn on seotud „tegelikkuse täpse tajumisega“ – järelikult on oluline elada oma päevi nii, et oleks aega ja juhust juba olemasolevat õnnetunnet tajuda. „Roheline“ päev on ideaalne võimalus harjutada end märkama kasvõi põgusaid ilusaid hetki, õppida tundma õnne erinevaid ilmeid. „Kui see meil õnnestub, muutub õnnetunne juhuslikust külalisest, kes vahel sisse astub või ka astumata jätab, heaks tuttavaks, keda saame endale ise külla kutsuda,“ ütleb õnneteadlane.

Järgmisel kolmapäeval uus katse.

*** *** ***

Täida lehe vasakus servas olev vorm ja liitu Uudiskirjaga, et olla kursis toimuvate ürituste, lugemist väärt raamatute ja huvitavate artiklitega!

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri