Ikka ja jälle jääme kellestki või millestki ilma, tunneme kaotusvalu ja me süda saab murtud. Kaotuse all ei pea ma silmas vaid lähedase inimese surma, vaid mis tahes suhte või vahekorra katkemist: abielulahutus, sõprussuhte lagunemine, kallitest inimestest kaugele kolimine, lemmiklooma surm, tööst ilmajäämine või unistuse purunemine. Hingevalu tunneme ka siis, kui suhe või olukord veel kestab, aga asjad ei lähe sugugi nii, nagu ootasime ja lootsime.

Kogusin kokku kõik nõuanded, mida olen oma teraapiaklientidele hingevalu puhul soovitanud. Loodan, et leiad siit kasulikku mõtlemisainet, tuge ja lohutust.  

Aktsepteeri kaotust ja oma hingevalu. Ma arvan, et see on siin loetelus kõige olulisem punkt. Meil ei jää tõepoolest muud üle, kui tõdeda: kaotused on elu osa. Kipume endale taolistes olukordades kordama „seda ei oleks pidanud juhtuma“, „ta ei oleks pidanud mind maha jätma“, „ma ei kavatse sellega leppida“, aga elul lihtsalt on omad plaanid. Hingevalu tuleb erineval kujul ikka ja jälle tagasi, üha uuesti ja uuesti terve meie elu jooksul. Sageli ei õnnestu meil tema ärahoidmiseks midagi teha.

Valuga toimetuleku esimeseks eelduseks on see, et sa hingad sügavalt sisse ja välja ja ütled endale: „Nüüd on see käes: mu süda on murtud, mul on praegu väga valus.“

Otsi abi. Räägi kellegagi, kes oskab kuulata ja jaksab kohale jääda. Mis tahes kaotuse puhul on just emotsioonide pideva üles-alla kõikumisega väga raske toime tulla. Sa võid tunda, et oled kõrvale tõrjutud, hüljatud, reedetud, mutta tambitud või häbiposti naelutatud. See masendab ja mõjub laastavalt eneseusule. On väga tähtis, et inimene, kes on sel perioodil su kõrval, suudaks näha sind just sellisena, nagu sa parajasti oled: nutune, hädine, vihane, kibestunud, solvunud, raevus, tundetu… Keerulises olukorras vajame kõik kedagi, kes meile kinnitaks: mida iganes me tunneme, kõik on kohane, kõik on lubatud.

Võta sõprade-sugulaste abi vastu. Võta teiste poolt osutatav abi vastu, et igapäevatoimetused saaks tehtud. Meie ühiskonnas tähendavad tunded ja pisarad sageli nõrkust ja seetõttu ei julge inimesed vaatamata sellele, et hakkamasaamine käib üle jõu, abi küsida. Aga just praegu ei pea sa tubli olema! Jah, sõbrad ja lähedased ei pruugi päris täpselt aru saada, mis sinuga toimub ja mida sa parasjagu läbi elad. Nii võivad nad tunda end kohmetult, mitte õigeid sõnu leida või midagi valesti öelda. Nad lihtsalt ei tea, kuidas sellises olukorras käituda (sest meile kellelegi pole seda koolis õpetatud), aga tea, et nad annavad endast parima.

Söö tervislikult. Hingevalu kulutab energiat ja võib täiesti ära kurnata. Palun söö ka siis, kui sul isu pole! See ei tähenda ülesöömist, et emotsionaalset auku oma südames täita, vaid söömist selleks, et igapäevaelu tegevusteks vajalikku energiat koguda. Hoia eemale rämpstoidust ja alkoholist, sest need valikud on igal ajal kehvad valikud. Söö võimalikult tervislikku ja maitsvat toitu.

Hoolitse oma vaimse tervise eest. Et emotsioonide mölluga toime tulla, pead andma endale piisavalt puhkust. Pikuta, jaluta, võta endale aega! Ära püüa valusaid mõtteid eemale tõrjuda – sa ei tule sellega praegu nagunii toime. Las need mõtted olla! Meditatsiooniõpetaja Lodro Rinzler ütleb raamatus „Armastus teeb haiget“: „Minu arust on ainuke viis hingevalust üle saada lihtsalt istuda keset seda kohutavat, laastavat, maailma muutvat kogemust.“ Nii just ongi. Anna endale selleks aega! Kui püüad valu eemale peletada või maha suruda, muutub see kestvaks kannatuseks – sind painab nimetu kurbus ja jõuetus, mis ei tee küll hullult haiget, aga saadavad sind kogu su ülejäänud elu.

Hoolitse oma füüsilise tervise eest. Et (tunde)energia kehas liikuma saada, on vaja end liigutada. Hingevalu korral on jaks tavaliselt üsna otsas. Sa ei pea maratoni jooksma, aga lihtsad võimlemisharjutused, kerge sörkjooks või ka rahulikus tempos jalutuskäik on lausa kohustuslikud. Just regulaarsus on siin tähtis! Füüsilised harjutused kutsuvad esile endorfiinide ehk naudinguhormoonide eritumise.

USA Duke´i ülikooli teadlased võrdlesid depressiooni ravimist sörkjooksu abil ja antidepressant Zolofti mõju. Mõlema grupi patsiendid tundsid end katse lõppedes sama hästi (mis tähendab, et ravimil ei ole sörkjooksu ees mingeid eeliseid), küll aga langesid aasta hiljem rohkem kui kolmandik ravimi kasutajatest uuesti depressiooni, 92% jooksjatest tundsid end endiselt hästi.

Pea päevikut. Kui oleme uppumas hingevalusse, tundub kõik ümberringi must ja trööstitu. Võta endale kasvõi kümmekond minutit päevas, et oma kogemused, mõtted ja tunded kirja panna. Üleelatu aus kirjeldamine tekstis on psühhoteraapias leina ja traumajärgse stressi korral ammu tunnustatud võte. Pelgalt asjade kirjapanek aitab allasurutud emotsioonidel pinnale tõusta ja toob kaasa leevendustunde.

Mõne aja pärast võid kirjapandut lugedes märgata, et suure valu kõrval on su päevades ka hulk väikseid rõõmsaid hetki. Sugugi kõik pole trööstitu! Tead ju küll: millele pöörad tähelepanu, sinna läheb su energia ja seda ka kasvatad. Kasvata enda sees rõõmu – kasvõi tera tera haaval – ja su haavad paranevad.

Taasta korrapärane elurütm. Nagu eelpool mainisin, on elu keerulistel perioodidel tavaliselt väsimus kallal ja jaksu napib. Alguses on sul vaja end ehk sundida, et tööle või poodi minna, aga mõne aja pärast märkad, et sellistest tavalistest ja tuttavatest asjadest on abi. Need annavad päevadele kindla ja stabiilse rütmi ja see omakorda annab tunde, et su elu on sinu kontrolli all.

Tee kasvõi mõnda mõnusat asja. Kohtu sõpradega, loe head raamatut, vaata komöödiafilme, istuta taimi, pane muusika mängima ja tantsi, vooli, tee käsitööd, kirjuta, mine matkale või reisile… Tee midagi! Ükski tegevus pole mõttetu ega liialt lapsik. Nõnda saad enda eest hoolitseda ja seegi aitab enesetundel vähehaaval paraneda.

Küsi endalt igal hommikul: mis on see üks asi, mida saan juba täna enda heaks teha?

Lükka tähtsate otsuste langetamine edasi. Kui võimalik, oota oluliste otsuste langetamisega, kuni suudad selgemini mõelda. Emotsioonide möllus on meil n.ö.  mõtleva ajuosa ehk prefrontaalkorteksi sõnumeid keeruline kuulda ja nii kipume rabelema ja läbimõtlemata otsuseid tegema.

Kui sinuga on tööleping lõpetatud, ei pea sa kohe uuel kohal ametisse asuma. Võta väike paus ja küsi endalt, mida sa tegelikult teha tahad. Kui said teada, et su abikaasal on kõrvalsuhe, ei pea sa täna tema kohvreid ukse taha tõstma. Jäta endale hingamisruumi, et saaksid olukorrale pisut suurema distantsi pealt läheneda. Räägi kellegagi, kes suudab rahulikuks jääda ja kogu protsessi kõrvalt vaadata.

Luba endale kergendustunnet. Mõne aja möödudes võid leida end kergendatult ohkamas: „See on nüüd möödas. Jumal tänatud!“ Seda hoolimata kurbusest, pettumusest ja valust, mis kaotuse tõttu su sees ikka veel pesitseb. Aga ohkele järgneb kohe süütunne, sest niimoodi mõelda ja tunda pole ju kohane. Sa ei pea selle pärast end süüdi tundma! Vahel saabki suhte aeg otsa – kui abielu ei paku kummalegi poolele enam ammu rahuldust, on targem see lahutada; kui sõber on kaugenenud ja siduvaid huvisid on jäänud napiks või on teie vahele siginenud pidevad nääklemised, on aeg siirduda uute sõprade otsingule. Kergendustunne võib olla märgiks, et tegid sidemete läbilõikamisega õige otsuse.

Vahel toob ka lähedase inimese surm kergendust, sest pikale veninud haigus on võtnud põdejalt (aga ka põetajatelt) viimsegi jõu.

Kurvasta südamest, aga luba endale ka kergendustunnet! Kõik tunded on sobivad.

Ole kannatlik ja enda vastu hell. Murtud südamega elu on nagu köielkõnd, ütleb tabavalt Lodro Rinzler – sa pead lihtsalt tõstma jalga jala ette, üks samm korraga, kuni jõuad teisele poole välja. Ja ühel päeval sa jõuad teisele poole. Sa pead olema kannatlik ja andma endale hõlpu. Sa pead õppima end hoidma ja hellitama. Siis tuled kannatustest läbi ilma, et muutuksid kibestunuks või laseksid end murda. Kui aktsepteerid olnut, oled tugevam, saad tunda jälle rahu ja rõõmu, jaksad taas usaldada ja armastada.

Artikkel ilmus ajakirjas "Tiiu".

*** *** ***

Kaotustest, lahkumistest ja leinast kirjutasin ka 2017. aastal "Eesti Naises" ilmunud artiklis "Luba enesel leinata".

Liitu Jooga ja teraapia Facebookiga!