02. veebr 2011 Keskeakriis! Minu uus ja parem elu Kadi Kütt

Me tõmbame elus ligi inimesi, kes mingil moel meile sarnanevad – nad maadlevad samasuguste probleemidega, neil on samasugused väljakutsed, nende peas keerlevad samad küsimused. Minu juurde psühhoteraapiasse jõuavad sageli inimesed, kes küsivad: „Mida ma pean oma eluga ette võtma, kui see, mis on, enam ei rahulda, aga midagi uut ei oska või ei julge ette võtta?“ Just säärasesse seisu (kriisi?) jõudnud inimestele mõeldes panin kirja oma elu suure muutuse. Ehk saad sellest julgust muuta endagi elu. Või vähemalt teha algust unistamisega.


Kas ma loll olen peast?!

Selle küsimuse, mis oli mu peas keerelnud juba mõnda aega, toksisin arvutisse 2. veebruaril 2008. aastal. Ma olin rahulolematu, kuid ei saanud aru, miks. Ma vajasin muutust ise aru saamata, mida täpselt ma muutma peaksin. Mu elus oli kõik olemas, kõik oli paigas, aga hing ihkas midagi muud. Klišee, ma tean!, aga just nii ma end tundsin. Olin väsinud, analüüsid näitasid aneemiat ja kroonilise väsimuse sündroomi, juuksed tulid salkudena peast. Mõnel päeval viskasin töölt tulles mantlis ja saabastes halli toolile pikali ja mõtlesin, et jään sinna hommikuni.„Tahan lihtsamat elu – rohkem aega, vähem asju, vähem sündmusi, vähem inimesi!“ Mida ma selleks tegema pean? Laskma asjadel minna, nagu elu ette mängib, või tõmbama senisele elule järsult joone alla ja alustama uut? Vahetama keskkonda, et uues ümbruses saaks endale ja oma pusimistele värskema pilguga vaadata? Otsustasin korduvalt, et lasen elul lihtsalt voolata ega esita endale neid küsimusi. Aga või see siis nii lihtne on!

Peas küpses plaan tulla töölt ära. Olin Tallinna Kaubamaja kontsernis selleks ajaks töötanud pea kümme aastat, teinud klassikalist karjääri, jõudnud tippjuhi ametisse – sõnaga, saavutanud kõik, millest olin unistanud. Pidasin end alati töökaks ja kohusetundlikuks palgatöötajaks. Mulle meeldis käia tööl kellast kellani, täita ülesandeid, mis on kirjas ametikirjelduses. „Kui ma nüüd töölt lahkun, siis millega ma oma päevi täidan?“ Igapäevane rutiin oli saanud nii omaseks, et keeruline oli ette kujutada, mille nimel ma hommikul voodist tõusen, kui tööle minema ei pea. „Äkki muutun laisaks?“ Mulle pole kunagi meeldinud mõelda endast kui laisast inimesest – tegusus on ikka olnud minu loosung! :-) Tol ajal olid mu uueks mänguasjaks Atlantise kaardid. Järjekindlalt jäi sõrmede vahele kaart, mis ütles: hinga, naudi, ole vaikuses, mõtiskle. Tagantjärele tuletab see mulle meelde ütlust, et Jumal koputab visa järjekindlusega me uksele, aga me ei võta teda kuulda.

 

Diagnoos: väärtuskriis

Bernard Lievegoedi raamatust „Inimese elukäik“ sain oma seisundile ka „ametliku“ diagnoosi – väärtuskriis. „Kolmekümnendate vältel liiguti edukalt ühe väärtussüsteemi raames. Nii kaua, kui see väärtuste süsteem kehtis, oli kõik hästi või vähemalt põhimõtteliselt lahendatav. Ja see väärtuste süsteem tundus olevat lõplik ja ainus. Kui nüüd aga kogu see süsteem ise vangub, kui see nii ihaldusväärsena tundunud eesmärk muutub äkitselt tühjaks ja mittemidagiütlevaks, kui selle täitumine ei anna enam midagi sellist, mida ta tõotas, siis – jah, siis kaob põrand tõepoolest jalge alt. Inimese vaimne areng seisab neljakümnendate alguses teelahkmel – ta kas langeb koos bioloogiliste funktsioonidega või tõuseb täiesti uuele tasemele, kus ärkavad hoopis uued loomingulised jõud, mis muudavad võimalikuks inimese loomingulisuse uue kõrgpunkti saavutamise.“ Bioloogiline taandarenemine...kõlab ähvardavalt! Kuid Lievegoed andis ka lootust: „Inimene seisab nüüd omamoodi elutee lahkmel ja valik, mille ta teeb, määrab tema elu edasise kulu. Nüüd langeb otsus, kas on võimalik realiseerida elu ihaldatud põhimotiivi...“

 

Mida ma tahan?

Mis on minu elu "ihaldatud põhimotiiv"? Lihtne küsida, keeruline vastata. Hirmu kõrval, kuidas ma hakkama saan, kummitas mind ka mõte, et ma ju ei teagi täpselt, millist muutust oma ellu tahan. Teine Atlantise kaart, mis mulle ikka ja jälle näppu jäi, ütles kohaselt: „Mõtle väga selgelt läbi, mida sa tahad saada. Be sure that you really want it! Ja kui oled asjad enda jaoks selgeks mõelnud, keskendu oma visioonile kõhkluseta ja su soovid saavad teoks.“ Toksisin arvutisse pealkirja „Minu unistuste elu“ ja panin sinna ühe hooga kirja: „Kui ma tulen töölt ära, siis leian endale tegevuse, mis on minu jaoks väga huvitav; kus ma saan rakendada oma andeid ja teadmisi ning neid teistele edasi anda; kus ma saan suhelda huvitavate, tarkade ja ennast armastavate inimestega; mis kutsub minus esile kirge ja pühendumust ning pakub loomisvõimalust ja rahuldust; mille üle olen ma uhke; mille kaudu saan inimesi aidata ja maailma paremaks muuta; kus pingutus ja töökoormus on just paras; kus ma saan oma ajakasutuse üle ise otsustada; mille kõrvalt jääb mul piisavalt aega enda jaoks ning mis toob piisavalt raha sisse.“ Unistus sai kirja. Mis edasi? Olin palju lugenud visualiseerimisest ja kujutlusvõime imettegavast mõjust. Kõik, mis on olemas füüsilises elus, on kõigepealt eksisteerinud kujutluspiltidena. Seega, kui kujutlen selgelt, mida tahan, siis võin seda ka füüsilisel tasandil saada. Unistamine on võti! Tuleb unistada julgelt! Mis siis, kui sel hetkel tundub nii mõnigi asi võimatuna. Ja kindlasti tasub läbi mõelda ja kirja panna oma anded ehk milles ma olen hea, mida ma valdan hästi. (Mu terapeudikogemus ütleb, et sellise nimekirja koostamine on inimestele sageli paras pähkel.) Oma andeid teades oskan sihte seada.

 

Tsükli lõpp

See kõik ei tähenda sugugi, et ma muutuse ellu viisin. Nühkisin ikka päevast päeva tööl käia. Mõnel hommikul olin jumala kindel, et nüüd teen tembu ära, siis jälle lasin kellelgi end rajalt maha lükata: „Mõtle ka, mis sa teed! Kes sa siis oled? Kust sa raha saad?“ Tundsin sellise jutu peale isegi kergendust, et ei pea oma elu kardinaalselt muutma. Mulle anti justkui luba palgatööl töötamise aega pikendada. Aga keha on tark, teda ei peta! Õhtuti tundsin ängistust ja lausa füüsilist valu, mingi kummaline raskus istus mu seljas.

Maikuus võtsin mitu päeva järjest Atlantise kaartide pakist kaardi „Muutus. Tsükli lõpp“: „Situatsioonid ja suhted lõpevad, tehes ruumi uutele kogemustele. Nüüd on aeg jälgida oma ego ja puhastuda, et uus saaks tulla parem kui vana.“ Tundsin kahjutunnet ja pahameeltki, et lasin end ära rääkida ja põnnama lõin. Samas otsisin muudkui ise edasilükkamise võimalusi: ma ei saa ju kolleegidele haiget teha? Kuidas nad ometi minuta hakkama saavad? Mania grandiosa! :-) Kui mu töölt lahkumine oli otsustatud ja firmas teatavaks tehtud ning ma asusin koostama nimekirja enne lahkumist täitmist vajavatest kohustustest, siis avastasin üllatusega, et pole ühtki tööd, mida keegi teine ei saaks minu asemel ära teha. Ma ei olegi asendamatu? Ma võiks kohe lahkuda ja firma jääb püsti, kolleegid jäävad elama. Hmm, kõige muu kõrval ka alandlikkuse õppetund.

 

Mul on piisavalt aega!

Esimestel juunipäevadel pärast töölt lahkumist oli mu sees kummaline pinge. Kuklas oli koguaeg teadmine, et pean kõigega, mida teen, kiirustama. „Ma pean selle ju homseks ära tegema!“ Ja siis äkki õnnis äratundmine, et mul on piisavalt aega. Aega eelkõige iseendale. Kõik, millega ma oma päevi täitsin, oli minu jaoks huvitav: raamatute lugemine, tekstide kirjutamine, õppimine, jooga, kokandus, aiandus, käsitöö jms. Tempo muutus aina aeglasemaks. Üha sagedamini leidsin end lihtsalt pilvi vaatamas. Ühel päeval märkasin üllatusega, kui palju erinevaid linde meie aeda külastab – mul polnud sellest varem aimugi! Mõtlesin läbi (ja mulle omaselt panin ka kirja) kõik tegemist vajavad tööd kodus ja aias ning need mõnusad tegevused, mida olin tööl käies koguaeg edasi lükanud. Nii ei jäänud hirmule tuleviku ees ja võimalikule stressile aega.

Sõitsin kuuks ajaks Poola joogaõpetajate kursustele ja keskendusin psühhoteraapia õpingutele.

 

Kes ma nüüd olen?

„Millega sa tegeled? Kus firmas kellena töötad?“ No mis sa, hing, oskad vastata! Kas ma olen nüüd joogaõpetaja ja tulevane terapeut? Töötu? Leidsin väga kohased mõtted Osho raamatust „Armastus. Vabadus. Üksindus“: „Rahvahulgas tead sa täpselt, kes sa oled. Tead oma nime, tead oma kraade, tead oma elukutset, tead kõike, mida on vaja oma passi või ID-kaardile kandmiseks. Kuid kes sa massist lahkununa oled? Kuidas end määratled? Järsku hakkab su isiksus hajuma. See teeb hirmu – see on isiksuse surm. Nüüd pead sa end uuesti avastama, küsides endalt esimest korda, kes sa oled. Ja hirm on, et vastuseks on – eikeegi.“ Sellised mõtted kummitasid mind esimesel töövabal aastal tõesti. Täna ei ole see minu jaoks üldse teema. Mina olen mina. Ma ei tööta kuskil firmas, ma ei seo end ühegi ametinimetusega. Ma ajan oma asja – teen eranditult vaid seda, mis on mulle südamelähedane ja vajalik.

Mind ehmatas ka see, et ühtäkki näis välismaailm värvitu ja tähtsusetu, kõik, mis tuli telekast, tundus jaburalt pinnapealne. Olen üleolevaks muutunud? Nüüd tean, et ka see on protsessi loomulik osa. Väline maailm lihtsalt kaotab oma tähtsuse, sest on aeg tegeleda sellega, mis asub sees.

Sõbrad ja endised lähemad töökaaslased elasid oma tempokat elu ja ma tundsin, et olen jäänud üksi. Kuid aja möödudes ei vajanudki ma enam teisi enda ümber, omaette olemine sai mu sagedaseks valikuks. Sõpradest jäid mulle tõeliselt lähedale vaid kaks-kolm mõttekaaslast.  

Kuna olin harjunud tohutu tempoga, siis tundusid päevad ühtäkki väga tühjad. Sanaya Romani raamat „Vaimne kasv“ kirjeldab mu toonast eluperioodi väga hästi: „Tühjus on teadvuse seisund, kuhu sisened, et kasvada välja praegustest piirangutest, kus lased vanadel asjadel minna, et liikuda järgmisele arengutasemele. Tühjuses jätad sa seljataha tuttavad struktuurid, harjumused, mõtted, tõekspidamised ja suhtumised... /---/ „Selles seisundis võid tunda, et su elu alusmüürid lagunevad koost, jätmata sulle midagi kindlat, millest kinni hoida. Tühjus pole mugav seisund isiksusele, kes soovib, et kõik kulgeks kindlalt ja turvaliselt.“ /---/ „Kuid kui viibid tühjuses, koged seal alati ka pöördepunkti. Saabub hetk, mil kõlab sügav sisemine heli. See on meelekindluse, tugevama tahte ja otsustamise hääl, mis juhatab sulle kätte uue suuna. See on hetk, mil leiab aset muutus ning sulle saab selgeks, mida sa tahad.“   

Niisugune elumuutus lööb minapildi kõrval kaunikesti sassi ka senise üldise maailmapildi. Kõik, mis on uus ja arusaamatu, kõigutab niigi nõrka jalgealust, seega on kindlam hoida kinni tuttavast ja turvalisest. Mulle annab tavaliselt kindlust, kui suudan kogu minuni jõudva info paigutada peas õigesse „sahtlisse“. Väga huvitav oli jälgida, kuidas eneseusu kasvades „tekkis“ pähe uus sahtel sildiga „sellest ei saa ma praegu küll tuhkagi aru, aga ma võtan selle ikkagi vastu – ehk kunagi mõistan“. Ja nüüd, mil olen julenud oma senisest mina- ja maailmapildist vähehaaval lahti lasta, lubanud tundmatul ellu tulla, on ka need uued teadmised iseenesest oma koha leidnud.


Kuidas ma hirmu, segaduse ja tühjusega hakkama sain

Ma võtsin aega unistamiseks, panin oma unistused kirja ja kujutlesin, et olen kõik soovitu juba saanud.

Seadsin sisse kindla päevarutiini: hommikuti võimlesin, tegin hingamisharjutusi ja mediteerisin, ennelõunal joogatasin, pärast lõunasööki käisin kõndimas või vajadusel linnas asju ajamas, õhtuti lugesin või tegin käsitööd. Samuti koostasin nimekirja tegemata töödest, mille kallale asusin kohe, kui päevas paus tekkis. Nii olin parajalt hõivatud ja negatiivsed mõtted ei pääsenud ründama.

Aja möödudes lubasin endale üha rohkem tegevusetust. Kui lihtsalt olla, siis saab lihtsus ellu tulla. Kui koguaeg tegutseda, siis ei jää lihtsusele ruumi. Siis on eesmärgid, väljakutsed, probleemid, lahendused, saavutused, uued eesmärgid.

Kui mitte millegi tegemine ärritas, siis kordasin endale, et just sellist tühjust mul praegu vaja ongi. Ma pean vanad mustrid, harjumused ja suhted lahti laskma, sest kuhu muidu on uuel tulla.

Õppisin tähele panema, mis mu peas ja kehas toimub. Nii kui hirm tuleviku ees kimbutama kippus, keskendusin käesolevale hetkele: „Mis mul praegu viga on? Pole ju mingit põhjust muretseda või end halvasti tunda – ma olen terve, mul on süüa, ma tunnen end oma kodus hästi, mu ümber on kallid inimesed, mul on veel terve hulk põnevaid tegevusi ja lugemata raamatuid.“

Õppisin elama hetkes (pean seda toonase eluperioodi üheks olulisemaks õppetunniks!). Varem mõtlesin nii: „Okei, rohin täna juurikapeenrad ära, sest praegu juhtub mul olema vaba aega, aga millalgi tuleb see päris elu, päris tegevus...“ Aga see, mida ma parajasti teen, olgu siis juurikate kõplamine või nõudepesu, ongi ju mu praeguse elu kõige tähtsam tegevus, see päris tegevus! Nüüd püüan teha kõike nii, justkui midagi suuremat ja tähtsamat polekski hetkel maailmas olemas.
Kirjutasin üles oma unenäod ja juurdlesin nende üle. Uskumatu, kui põnevaid sümboleid alateadvus meile unes saadab! Jääb vaid imestada, miks ma oma unenägusid kohe kuulda ei võtnud.

Tegelesin iga päev joogaga. Jooga lõdvestab ja rahustab ning viib lähemale seisundile, kus midagi ei ole puudu. Aga just selline seisund on nii segasel eluperioodil väga teretulnud.

Kasutasin vaba aega lugemiseks ja õppimiseks ning viisin õpitut ellu – mediteerisin, harjutasin keskendumist, koostasin ja kordasin enesesisendusi. Kriitilisel ajal kuluvad sellised teadmised ja kogemused ära. Osalesin ka mõnel kursusel, aga püüdsin siiski hoida fookust, et end mitte killustada.

Uurisin elu, olin palju üksi vaikuses ja lasin elul endaga rääkida. Õppisin lahti laskma kontrollivajadusest ja usaldamatusest ning kuulama intuitsiooni – milliste inimeste, tegevuste ja raamatute poole mind tõmbab? Kõik kohtumised elus on tähtsad, tuleb vaid osata märgata. Kui lasta elul rääkida, siis hakkavad õiged uksed me ees avanema. Ja kinnistest ustest pole mõtet sisse murda, sest küllap on elul me jaoks varuks parem ja õigem tee.

 

Minu uus ja parem elu

Täna on mu elu tõesti lihtne – mul on üsna vähe vajadusi ja soove, ma ei klammerdu inimeste ega asjade külge, mu ümber on eranditult sellised inimesed, kes mind täiendavad, mitte ei vähenda. Mul on jälle energiat ja väge tegeleda uute asjadega, kohtuda uute ja huvitavate inimestega. Nojah, raha on praegu vähem kui varem, aga ma võtan seda kui ajutist nähtust.

Olen omal nahal tõestanud, et psüühiline ja füüsiline tervis on tugevalt seotud – kui meel on rahulik ja vaid vajalikuga täidetud ning hing rahul, siis ei kimbuta nohu, peavalu ega gripiviirus.

Nende aastate kõige suurem saavutus on see, et ma olen õppinud usaldama iseennast, teisi inimesi ja elu tervikuna. Luban endal olla mina ise ja lasen südamerahuga ajada teistel nende asja. 

Ja lõpetuseks, olen senisest märksa tagasihoidlikum sooritaja ja hoopis usinam nautleja. Ma usun, et elu eesmärk on elu ise. Iga hetk, iga päev, iga aasta. Olla elus, osaleda elus, elada elu ennast. 


*** *** ***

Eneseusku aitavad kõrgel hoida Salasõna juhendatud meditatsioonid, s.h. CD ja audioalbum "Armastusega iseendale". Uuri ja osta Salasõna tooteid e-poest!

Täida lehe vasakus servas olev vorm ja liitu Uudiskirjaga, et olla kursis toimuvate ürituste, lugemist väärt raamatute ja huvitavate artiklitega!

Kommentaarid: 6

Kalli
01. mai

Tere, Kadi! Nii tore oli lugeda teie artiklit oma suurest muudatusest. Olen ise ka praegu teelahkmel, miskit kogu aeg häirib, aga täpselt aru ei saa, mis. Teie juttu lugedes sain julgust juurde loobuda palgatööst ning viia ellu oma ammune unistus-käsitöökoja näol. Usun, et kõik, mis meie teele tuleb, teeb meid tugevaks, alguses ka nõrgemaks, aga me vähemalt kasvame. Sest ütleb ju vanasõünagi, need asjad, mis ei kasva, kahanevad. Mitte minu elu:) Jõudu teile oma unistuste elu elamisel! Kalli

Reesi
27. juuli

Tere Kadi! Teie artikkel on väga hea. Sain sealt vastuse oma praegusele küsimusele, mille üle olen pikalt juurelnud ja olnud kindel, et töökoha vahetus samal erialal ei muuda midagi. Ennem pean muutma eriala, mis oleks kooskõlas hingega. Kõike paremat Teile.

Saara
09. mai

Tore kirjatükk, kust otsisin abi. Nagu ka paljudest teistest peale otsingumootorisse "keskeakriis" tippimist. Paraku on teistel mureks luhtunud unistused, vale amet, igavad paarisuhted. Minul hoopis meelelahutus. Olen ilusa naise ja paraja peoloomana harjunud meeste tähelepanuga ja armastanud flirtida, juhusuhteid (kindlasti mitte abielumeestega). Nüüd, kus ma pole enam peoõhtu staar, kus mulle ei vaadata õhates järele ei ole mingit isu ka välja minna. Samas "sokikudumiseks" olen (omast arust) veel liiga noor. Mida peaks tegema ja kuidas lõbutsema keskeas vaba naine? Mind küll rõõmustab mu töö, mu aed, mu koer, raamatud, filmid aga midagi on nagu puudu, mida ei oska millegagi asendada.

Eda
31. aug

Tere Kadi! See pole juhus, et sattusin lugema Teie mõtteid. Minu elus toimuvad hetkel samasugused muutused - ikka eneseleidmise ja sisemise tasakaalu poole. Imeline, et oleme samu tundeid, mõtteid läbi elanud, elamas, otsimas...Olen kindel, et saatusel on meie jaoks veel palju uut, põnevat, harmoonilist, rahuldustpakkuvat varuks. Rahu ja rõõmu soovides, Eda Rumi: Sa arvad, et sa oled mure ja vaev, aga sa oled tervenemine. Sa arvad, et sa oled lukk uksel, aga sa oled võti, mis selle avab. Ole tahtmata olla keegi teine, muidu ei näe sa omaenda nägu, omaenda ilu. Jah tõesti - pole ilusamat sellest, mis oled Sina.

Arvaja
30. okt

Tere, Kadi! Ma tegin ka 2008.a. "kannaka" ja lahkusin omal soovil töölt - kõik see, mis ma sellel hetkel tegin, tundus "mitte see". Töökaaslased veel sel hetkel imestasid, et mis mul hakkas, miks lahkun (aasta pärast oli aga masu enamiku neist koondanud...) Olen siiani kodune, hingerahu aga ei saabunud kohe, vaid alles nüüd, 2013.a. Enne püüdsin jätkuvalt tubli olla - nüüd siis juba kodusel rindel... Kuni jõudsin tõdemuseni, et parim viis kõigega hakkama saamiseks on enda elule keskendumine. Olen siiani olnud kontrollfriik, lausa tunnetanud end läbikukkujana, kui asjad ei suju nii nagu ma seda oma vaimusilmis olen kujutlenud. Nüüd lõpuks olen aru saanud, et kontrollida saan sellesinases maailmas ainult iseennast, kõigel muul tuleb lasta juhtuda. On saabunud kummaline rahu. Samamoodi ei huvita enam asjad, küll aga hingepalsam - hea lugemise, mõtteaine, suhtluse vms näol. Sõprade olen ka paratamatult jõudnud seisu, et kontakti nendega ma enam eriti ei otsi - tunnen, et võngume eri tasanditel. Mulle piisab enamik aega iseenda seltskonnast ;) Soovin kõike head enda teel liikumisel, Kadi!

Külli
04. sept

Tere Kadi Olen oma elus märganud, et pean kõik "sõlmed" ise lahti pusima ja alles siis jõuab minuni igasugust infot, mis oleks olnud mulle "sõlmede" lahti harutamisel abiks. Olen n.ö hädaolukorras alati võtnud aja maha, võimaldanud endale endaga olemise aja ja kuulanud, mida minu hing mulle räägib (olukorra kaardistanud). Sealt on juba lihtsam edasi minna - tee kõike seda, mille oled teiste nimel edasi lükanud - hakka elama iseendale ja käima oma teed. Sedasi läbisin mina oma keskeakriisi. Olen oma keskeakriisi läbimise kogemust ka teistega jaganud, selgitamaks, kuidas jõudsin oma praegusesse eluetappi. Inimesed on andnud mulle tagasisidet, et see on neidki julgustanud. Seepärast arvan, et oma õnne tuleb kindlasti teistega jagada, sest seeläbi kasvab ka sinu enda õnnetunne. Teie teksti lugedes leidsin nii palju tuttavat :) Tegelen juba teist aastat asjadega, mis pakuvad südamerõõmu. Olen leidnud seeläbi hingerahu, enesekindlust valitud teel ja tunnen end väga õnnelikuna. Siiski ei saa märkimata jätta, et esialgul on väga raske materiaalse turvatundeta olla, isegi siis, kui pere sind toetab ja leiva lauale annab. Elementaarse materiaalse kindlustatuse puudumine on suur stressi allikas ja pärsib sinu vaimu, kui muidusööjat, kes ma pole mitte kunagi tahtnud olla. Kui aga suudad väärindada oma aega ja tunda rõõmu tõelistest asjadest, siis piisab sulle ka palju vähemast. Teie läbielamised on väga sarnased, kuid mulle andis algtõuke veidi teine äratundmine. Karjääriinimeseks ei ole ma ennast kunagi pidanud, kuigi olen hingest püüdnud alati kõike hästi teha ja seda on krooninud ka ametialane edu. Lõpuks olin jõudnud töökarjääris sellisesse keskkonda, inimeste sekka, kelle hulgas ma poleks saanud olla enam mina ise. Olin pärsitud, survestatud ja õnnetu ennnast ümbritsevast tõuklemisest, üle laipade minemisest, silmakirjalikkusest jne. Kui oleksin tahtnud seal ellu jääda, siis oleksin pidanud muutuma samasuguseks - "uluma hundikarjas koos huntidega". Nii siis tõmbusingi kõigest sellest eemale, põletasin sinna naasmise sillad ja pühendusin armastusele n.ö liblikatele ja lilledele. Valisin teise tee ja teised võimalused, kuid sammun ikka samade eesmärkide rajal. Olen kindel, et inimene peab endaga kõige suurem sõber olema ja oma sisetundeid rohkem usaldama, vaid nii saab ta oma elu õnnelikuks muuta ja endast lugu pidada. Tänan, et oma kogemusi siin teistega jagasite ja nagu näha, siis on sellest ka teistele kasu olnud. Loodan, et elu meid ka millalgi päriselt kokku viib. Ilusat ja põnevat elu soovides

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri