Lihtne! Mida meie siis teisiti teeme? 
Kui me istume, siis mõttes kiirustame juba püsti.
Kui tõuseme püsti, siis mõttes tormame juba teele.
Kui kõnnime, siis mõttes tahame juba kohal olla: „Oh oleks see eesmärk mul juba käes!“

Nii võib juhtuda, et Elu koputab sel teekonnal meile korduvalt otsaette: „Hei! peatu korraks, ära torma! on see üldse õige rada? on see üldse koht, kuhu sa tahad jõuda?“, aga me ei pane Elu tähele, sest me ei ole hetkes, vaid koguaeg kusagil mujal.

Seega...

Kui sa istud, siis istu kogu oma olemusega.
Kui sa tõused püsti, siis tee seda kogu tähelepanuga – ole teadvel igast oma liigutusest.
Kui sa kõnnid, siis pane tähele teekonda, protsessi ennast.
Ja kohale oled jõudnud siis, kui sa oled tõesti kohale jõudnud. Ei sekunditki varem.

Nii võib juhtuda, et paned tähele, mida Elul on sulle öelda, ja oledki lõpuks õigel ajal õiges kohas.

*** *** ***

Liitu Jooga ja teraapia Facebookiga!