26. dets 2014 Maailmalõpust ja muust Kadi Kütt

Vahel mõtlen, mis saab siis, kui sind mu kõrval enam pole. Ega ma teagi, kuhu sa peaksid kaduma, aga paljas mõte sellest muudab mind väga kurvaks. Minu jaoks võrduks see maailmalõpuga.


Ma tahan hommikul sinu kõrval ärgata ja sinuga koos hommikuputru süüa. Ma tahan sulle uksel ilusat tööpäeva soovida, koos sinuga nädalavahetusel poes käia ja süüa teha. Mulle meeldib sinuga teetassi taga elu ja inimeste üle arutleda. Ma naudin seda, kuidas me aeg-ajalt lubame endale midagi tõeliselt head. Oma eelmistes suhetes mul sellist kogemust ei olnud. Noh küllap ikka oli, aga ma ei osanud seda nautida. Me katame laua, süütame küünlad ja võtame nautimiseks aega. Mina kipun muidugi kiiruga ahmima, nagu see mul kombeks, aga sa ei lase. „Mul on kõht tühi,“ torisen su märkuse peale, aga hinges tean, et sul on õigus – tähtis pole toit, vaid meie aeg.

Ma mõtlen sageli sellele, kui tänulik ma sulle olen, et sa tookord lubasid mind oma ellu, et ma ei jäänud oma üürikorterisse, vaid sa lasid mu sisse oma kodu uksest. Olime mõlemad oma eelmistes suhetes haiget saanud ja seetõttu kartlikud. Mäletan selgelt hommikut vanas kodus, mil istusin meditatsiooniks vaibale ja taipasin, et sina oled see, kellega ma tahan oma ülejäänud elu koos olla. Imestasin isegi, kust tuli selline otsusekindlus. Veel mõni aeg tagasi tundus paljas mõte kohvrid pakkida ning senine elu ja kaaslane maha jätta ilmvõimatu. Olin veendunud, et pärast niisugust sammu sööb süütunne mu elusalt. Ja ometi astusin selle sammu hoolimata hirmust, valust ja süütundest. Sa kartsid, kas mulle ikka meeldib sinu majas. Ükskord köögikappi kraamides mõtlesin, et küllap su kodu ootas mind, küllap ta teadis, et ma tulen ja hakkan teda esimesest korrast armastama.

Ma olen sulle väga tänulik, et sa aitad mul pahura ja segaduses minaga toime tulla. Vahel lihtsalt haarab mind mingi kurbus või segadus, mille põhjust ma ei tea. Ja siis tahan ma sind kõikides maailma hädades süüdistada, sest sina oled kõige lähemal. Üks „õige“ mees hakkab sellisel puhul vaidlema, õpetama või parimal juhul lohutama. Või siis vihastab, sest tema enda peidetud valu annab märku ja hirmutab. Aga sina seda ei tee. Mulle meeldib, kuidas sa viimane kord heitsid mu kõrvale voodile ja lihtsalt silitasid sõnatult mu selga. Sa ootasid kannatlikult ja andsid mulle ruumi olla koos mu tusatujuga. Aitäh, et oled minu jaoks olemas! Pole sugugi kindel, kas mina suudan sind samamoodi aidata ja toetada, kui sina end halvasti tunned. Hiljuti ütlesid, et vajad sellisel puhul minult rohkem tähelepanu. Ma tahan seda sulle kindlasti anda, mu kallis.

Lugesin kuskilt, et partnereid hoiab koos nende erinevus. Aga mulle meeldib see, kui palju on meis sarnast! Meile meeldivad samad toidud, meil on sarnane elurütm, meid seovad sarnased unistused ja harjumused. Meile mõlemale on tähtis puudutada ja olla puudutatud, kaissu pugeda ja kallistada. Siinkohal tuleb mulle meelde, kuidas su tütar kord küsis, miks kõik teised inimesed kallistavad ja musitavad salaja, aga meie sinuga teiste nähes. Sest meil on hea koos olla. Kord sõbrannaga arutledes tõdesime, et neil, kes suudavad elada oma elu nii, et selles on kergust ja rõõmu, lasub kohustus seda kibestunud ja kahtluste küüsis vaevlevale maailmale näidata. Muidugi on oht, et sind peetakse naiivseks, aga ma olen valmis sellega riskima.

Eks ma vahel ikka pabistan ka, kas olen sinu jaoks piisav. Issand, kui tobe see on, kui ma teen mingeid lolle nalju selle kohta, kuidas sa mu mõne noorema vastu välja vahetad! Teen küll nalja, aga sügaval mu sees on ikkagi hirm mahajäetud saada. No kellel ei ole?! Ega ma tegelikult ei oskagi ette kujutada, miks sa peaksid mu kellegi teise pärast maha jätma. Pigem on mul hirm, et Universum otsustab: just maailmalõpuga toimetulemise õppimiseks on mul vaja sinuta hakkama saada. No ütle, kuidas ometi?!

Just praegu tuli sult sõnum: „Magus jõhvikatarretise musi Sulle, kallis!“ Tunnistan ausalt: mõte, et sa keset asjalikku ärilõunat minule mõtled, meeldib mulle ja kõditab mu eneseusku. On tore, et me ei pea teineteise olemasolu enesestmõistetavaks.

Lugu ilmus detsembris 2014 ajakirja "Eesti Naine" rubriigis "Kiri elust".

*** *** ***

Kas oled ka Jooga ja teraapia facebooki fänn?

Täida lehe vasakus servas olev vorm ja telli Uudiskiri, et olla kursis toimuvate ürituste, lugemist väärt raamatute ja huvitavate artiklitega!

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri