04. märts 2015 Ma tunnen sinu valu Kadi Kütt

Kallis ema, see kiri on valusaim kõikidest eelmistest,“ alustab Merike kirja oma emale. Ta on täis otsustavust lõpuks ometi valu ja solvumine endast välja kirjutada. Kas Merike kirja ka emale üle annab, selles ta nii kindel pole. Julgusest jääb vajaka. Aga endistviisi jätkata ka ei taha, sest elu libiseb käest.



Kallis ema, see kiri on valusaim kõikidest eelmistest, sest ma olen otsustanud lõpetada su päästmise. Ma ei jaksa enam. Mu elu veereb allamäge, aga mul ei ole jõudu seda muuta. Vahel ma küsin endalt, kas mul ongi üldse päris oma elu olnud. Oma pea neljakümnele eluaastale tagasi vaadates tundub, et olen teinud kõike nii, nagu sina tahtsid. Küll ma olin tubli laps! Ma uskusin, et kui olen kohusetundlik ja püüdlik, siis on sinul hea meel, siis oled sa õnnelik. Ma ei tea, kas ma olengi sind üldse kunagi õnnelikuna näinud. Mul on meeles su tusatsemised ja öised patja nutmised ja see, kuidas käisin su magamistoa ukse taga vargsi kuulamas, sest sisse tulla ma ei julgenud. See mälestus teeb mulle siiani haiget – oleksin tahtnud sind väga aidata, kuid mul polnud õrna aimu, kuidas. Mäletan, et peitsin end kööki, kui te isaga jälle teineteise peale karjusite ja isa sind lüüa ähvardas. Mida ma oleksin saanud teha? Ega ma oska sellele siiani vastata, aga sellegipoolest jätkan praegugi endistviisi – muretsen, kuidas sa oma pideva paha tujuga toime tuled, tunnen süüd, kui pole sulle helistanud või kui olen isaga sinu teadmata kohtunud. Vahel on mul tunne, nagu tassiksin seljas suurt ja rasket seljakotti, mis ei kuulu üldse mulle. Selles kotis on sinu valu, pettumused ja solvumised. See kott soonib mu õlgadesse, väsitab ja muserdab hinge.“

 

Kui hoolimine teeb haiget

Ma usun, et inimene on oma olemuselt hea. Ta tahab lähedastest hoolida ja neid aidata. Aga Merikese puhul – ja minu arust üpris paljude teiste inimeste puhul – on jutt liigse vastutuse võtmisest, mis hävitab jõu enda vajadusi tähele panna ja oma sihtide poole liikuda. Sellised liighoolitsejad hülgavad enda vajadused, jätavad end tähelepanuta ja pühenduvad teistele. Nad ütlevad „jah“, kui peaks ütlema „ei“ ning püüavad meele järele olla ja sobituda. Nad teevad rohkem, kui oleks õiglane ja annavad rohkem, kui vastu saavad. Taoline liighoolitseja usub, et temal lasub vastutus teiste inimeste elu ja õnne eest.

„Mu jumal, kui väsinud ma sellest koormast olen!“ ohkab Merike südamest. „Ma olen justkui lapsevanem oma emale.“ Selline koorem väsitabki, sest ema ja tütar täidavad valesid rolle. Vale elu väsitab.

 

Vanemate lapsendamine

Peaks ju olema nii, et täiskasvanuks saades loob inimene oma pere ja pöörab end näoga tuleviku suunas. Selle asemel aga hoiab suur osa inimesi kinni oma vanematest ja vaatab tuleviku asemel minevikku. Oluliseks põhjuseks on siin rahulolematus vanematega, kes pole piisavalt tähelepanu ja armastust jaganud. Nüüd täiskasvanuna on kiusatus vanematele see nina peale visata. Nii õpetame ja kritiseerime neid ning esitame neile nõudmisi. Ühesõnaga, „lapsendame“ oma vanemad.

Selline rollide vahetus võib juhtuda peres, kus üks või mõlemad vanemad ei ole oma lapsevanema rolliga toime tulnud. Põhjusi võib siin olla erinevaid, muu hulgas vanemate endi keeruline lapsepõlv, alkoholism, ebafunktsionaalne partnersuhe või ka lihtsalt oskamatus täiskasvanulikku vastutust võtta.

Kui lapsevanem on kaotanud kontrolli alkoholi tarbimise üle, siis on ta kaotanud kontrolli kogu elu üle. Ta laguneb koost, mässib end valede võrku ega võta vastutust. Kuidas saab laps sellises kaoses toimida? Ta võtab ise vastutuse. Olen kuulnud lugematul hulgal hingekriipivaid lugusid sellest, kuidas väike laps on purjus isa kõrtsist koju toonud, nuge-kahvleid köögikapist kallaletungi hirmus peitnud, nutva emaga öises metsas põgenenud ja kohapeal lugusid välja mõelnud, et ema mõtted mujale viia ja kurvastust leevendada. Kui niisugune varaküps laps saab täiskasvanuks, siis, kummaline küll, ei tee talle haiget liigsuur koorem, mille ta oma õlule võttis, vaid hoopis süütunne, miks ta ometi rohkem hädas vanemat ei aidanud. Ja äraspidiste rollidega mäng ongi alanud!

Teiseks põhjuseks on lahkhelid vanemate vahel. Merikegi mäletab kooliajast pidevat „kisa ja tagaajamist“. Sellistel hetkedel peitis ta end kööki ja kattis kätega kõrvad. Vanematevahelist riidu on igal lapsel väga raske taluda. Pereterapeut ja koolitaja Tiiu Bolzmann („Perekonna varjatud seadused“) kirjutab: „Lapsed kannatavad , kui ema ja isa teineteist tõrjuvad ja valivad selle poole, kes paistab nõrgem või keda koheldakse nende vaatenurgast ebaõiglaselt. Selline poolte valimine poolitab lapse ka tema südames. Kahe vanema vahel seistes kaldub laps kord ühe, kord teise poole ja see võib ohtu seada lapse vaimse tervise.“ Merike on alati teadnud, et temal tuleb asuda ema poolele, sest muidu on ema õnnetu ja pikka aega suhtlemisvõimetu. Aga lapse süda saab poolitatud... Iga laps soovib hinges armastada mõlemat vanemat hoolimata sellest, millised on nendevahelised suhted.

Lapse kasvamise juurde kuuluvad reeglid ja kokkulepped. Need seavad lapsele piirid ja nii tekib temas kindlustunne. Lapsena kogeme väga paljusid olukordi esmakordselt ja seetõttu me ei tea, kuidas käituda või mida mõelda. On täiesti väär arvata, et kõiges otsustusõiguse lapsele andmine muudab lapse iseseisvaks ja tugevaks. Millele on lapsel otsuse tegemisel toetuda? Tal puuduvad vajalikud teadmised, oskused ja elukogemus, sageli ka vastutustundliku vanema eeskuju. Psühhoterapeut Tommy Hellsten („Elu laps“) kirjutab: „Laps olla tähendab õigust ja võimalust olla turvaliselt nõrk ja abitu. See tähendab, et lastakse end kanda, pole vaja ise kanda end ja oma elu. See tähendab puhkust vanemate kätel. Kui selleks pole luba saadud, tuleb lapsel olla tugevam, kui ta olema peaks. Tal tuleb lapsepõlv katkestada ja saada täiskasvanuks.“ Laps hakkab varakult vanemate eest ise reegleid kujundama ja vastutust võtma. Ta võib end ajuti küll suure ja iseseisvana tunda, kuid samal ajal saadavad teda pidev ärevus ja ebakindlustunne. Ja pole siis ime, et täiskasvanuks saades on tal vanematele vaid etteheited.

Inimene, kes pole saanud turvaliselt laps olla, elab minevikus. Vanematepoolse tähelepanu ja armastuse puudumine on justkui auk tema sees, mida ta püüab kogu elu täita. Südant näriv kibestumine ja pahameel vanemate vastu ei luba lapsepõlvest lahti lasta ja tuleviku poole pöörduda. Lõpuks mõjutab see ka inimese enda partnersuhet ning põhjustab kannatusi tema perekonnale.

 

Näoga oma elu poole

Merike nagu iga laps hoolib hinges oma vanematest ja tahab neid aidata. Just seepärast pendeldab ta kahe vanema vahel, kaitstes isa (ja tema uut peret) ema viha ja solvumise eest ning muretsedes ema hakkamasaamise pärast. Hoolimata tüdimusest ei saa ta aga neile selga keerata, sest see kahjustaks tema hinge. „Ema, ma tunnen sinu valu,“ kirjutab Merike, „ja mul on kahju, et su elu on olnud nii katsumusterohke. Ma olen püüdnud sind aidata, sulle toeks olla ja elu helgemat poolt näidata, aga kuidagi jõuame iga kord selleni, et sinule on elu jaganud kehvad kaardid ja mina pole võimeline sind mõistma. Aga ma ju tahan mõista!

Mida Merikese-sugustele soovitada? Aktsepteerida vanemaid sellisena, nagu nad on. Vanemad on inimesed oma vigade ja vajakajäämistega. Täiskasvanud laste nõudmisel, et vanemad oleksid teistsugused või käituksid teisiti, ei ole mõtet, see lihtsalt pole laste võimuses. Vanemate süüdistamine ja „kasvatamine“ ei too tulemust, vaid väsitab ja muudab õnnetuks. Alles siis, kui suudame võtta vanemaid sellisena, nagu nad on, saame tõeliselt täiskasvanuks, suudame vanemate mõju alt välja astuda ja näoga oma elu poole pöörata. „Vanematest vabanedes ja täiskasvanuks saades võib inimene näha vanemaid nõnda, nagu täiskasvanu näeb teist täiskasvanut. Ta näeb, et nad andsid seda, mis neil oli anda. Ta saab aru, miks nad ei suutnud anda rohkem, sest tunneb nende tausta, saab aru vanematest, aga seekord ei toimu arusaamine enam tema enda arvelt. Arusaamine ei rajane enam lapselikul lojaalsustundel, vaid vabadusel, mis sünnib sellest, et inimene on nüüd see, kes ta on,“ kirjutab Tommy Hellsten raamatus „Kolmas võimalus“.

Kallis ema, ma tahan oma elu elada, liikuda edasi kergelt ja rõõmsa meelega. Ma lasen nüüd vabaks soovi sind su õnnetust saatusest päästa, sind õnnelikuks muuta ja su elu õigetele rööbastele pöörata. See on sinu elu. Ma võtan seljakoti seljast ja annan selle sulle tagasi,“ lõpetab Merike kirja.


Artikkel ilmus pealkirja all "Vanemate eest vastutades" veebruaris 2015 ajakirjas "Eesti Naine".


*** *** ***

Suhetest vanematega räägib ka lugu "Igaveseks seotud".


Täida lehe vasakus servas olev vorm ja liitu Uudiskirjaga, et olla kursis toimuvate ürituste, lugemist väärt raamatute ja huvitavate artiklitega!


Kas oled ka Jooga ja teraapia facebooki fänn?

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri