04. märts 2015 Leppimise puhastustuli Kadi Kütt

Täna on üks nendest päevadest, kui ma tahaksin vedeleda voodis, tekk üle pea, ja ennast haletseda. Ükski asi ei suju! Miks inimesed mu kirjadele ei vasta? Miks mina pean kõike tegema? Kust selline madalseis tuleb, ma ei tea, aga see võtab mu üle võimust. Haaran raamatu ja kõnnin demonstratiivselt jalgu trampides trepist üles, et kodustele näidata: ma olen häiritud, jätke mind rahule! Viskan voodile ja põrnitsen lakke. Seljas närib nüri valu ja kõhus keerab, nagu oleks üks tige elukas mu sisse pesa teinud. Ei saagi aru, kas tahan nutta või vihaselt uriseda. Mis mul küll viga on? Mida ma valesti teen?

Väikesest hädast kasvab suur

Iga inimene on aeg-ajalt õnnetu, igaühe elus on perioode, mil asjad ei suju. Ega iseenesest polekski häda, kui nutad peatäie ära või ütled välja, mis sulle haiget teeb ning lähed siis rõõmsa meelega oma päevaga edasi. Aga inimene on loodud nii, et väikesest hädast oskab ta teha suure. „Ma ei saa selle tööga hakkama,“ vilksab läbi pea ja juba haarabki ärritus ja pettumus. Selline pealtnäha süütu mõte hakkab mõjutama emotsioone ning võib valla päästa terve laviini haigettegevaid mälestusi, negatiivseid tundeid ja hinnanguid. See annab kõigele, mida enda ümber näed, sünged toonid. Ja mis juhtub samal ajal kehaga? Õlgadesse ja selga tuleb pinge, kõhus on raskustunne ja pea valutab. 

Saksamaa Bochumi Ülikooli teadlased tegid sellise ekperimendi: nad uurisid optiliste liigutuste jälgimise süsteemi abil õnnelikke ja depressioonis inimesi ja võrdlesid nende kõnnakut. Kui inimesed, keda isaloomustas madal enesehinnang ja vaevas depressioon, hoidsid selja küürus ja õlad längus, nende käed liikusid vaevu ja liigutustes puudus  sujuvus ja koordinatsioon, siis õnnelike inimeste kõnnakus oli kergust ja õhulisust. Mõlema grupi katseisikute füüsiline tervis oli hea, kuid mõtted, mida nad mõlgutasid, mõjutasid oluliselt nende keha. Kuid siin on mõju ka vastupidine – loidus ja raskustunne kehas kutsuvad esile uued kriitilised mõtted. Tekib surnud ring.



Minevik ja tulevik haaravad endasse

Millega üks õnnetu mõtteke veel hakkama saab? Mõistus püüab saada selgust, miks me end halvasti tunneme. Ta hakkab aju traalima ja otsib mälestusi minevikust, mil tundsime samasugust negatiivset emotsiooni. See kõik toimub väga kiiresti, märkamatult ja õige pea on ühest väikesest ja tõenäoliselt ajutisest probleemist ("keeruline tööülesanne") saanud suur, kõike hõlmav ja samal ajal üldse mitte reaalsusele vastav katastroof ("kogu elu on totaalselt ummikus").

Lisaks minevikule mängib mõistus läbi ka tulevikustsenaariume, et näha, mis võib juhtuda, kui me ei leia toimuvale seletust. Psühholoogid on uurinud inimesi, kes on põhjustanud liiklusõnnetuse. Ehkki õnnetuses keegi viga ei saanud, ei suutnud katses osalenud endale andestada ega juhtunut unustada. Vaimusilmas elasid nad õnnetust aina uuesti ja uuesti läbi, mõeldes, mis oleks saanud, kui sõidukiirus oleks olnud suurem, kui turvarihm oleks jäänud kinnitamata, kui laps teises autos oleks surma saanud. Inimesed keskendusid kujuteldavatele sündmustele, mitte tegelikult toimunule. Kuid alateadvus ja keha ei tee vahet, kas me vaid kujutleme midagi või toimub kõik päriselt. Mõlemal puhul haaravad negatiivsed emotsioonid meie üle võimust, pidev paha enesetunne närib hinge ning võtab ära elujõu. Ilma, et inimene märkaks, muutub negatiivsete mõtete heietamine harjumuspäraseks: „Mu elu on lootusetult sassis. Ma ei saa sellest valust kunagi üle. Teised inimesed ei andesta mulle iialgi. Mul pole õigust õnnelik olla.“ Halb enesetunne süveneb veelgi ja sellest ringist välja ronida on iga päevaga aina keerulisem. Sageli on tulemuseks posttraumaatiline stressihäire ja depressioon.

 

Põgenemine ei päästa

Üks kehv harjumus on inimesel veel. Kuna ta negatiivset emotsiooni tunda ei taha, siis leiab ta õige ruttu viisi, kuidas selle eest põgeneda. Kes paneb ette sigareti, kes sirutab käe alkoholi või jäätiseportsu järele. Suur osa põgeneb suhtlemisse või tegutsemisesse. Igaühel on siin mingi harjumuspärane põgenemisstrateegia. Kuid see ei tee enesetunnet paremaks. Vastupidi, põgenemine kutsub esile süütunde, see omakorda väsitab ja kulutab energiat ning muudab enesetunde veel kehvamaks. Ja taas leiame end surnud ringist.

 

Peatu ja teadvusta

Raamatu „Ärksus“ autorid Williams ja Penman leiavad, et niisuguses olukorras on kõige kasutum hakata mõistuse abil oma kehva enesetunde põhjuseid otsima. Sel hetkel on küsimus „Miks minuga selline asi juhtub?“ just pääsuks negatiivsete mõtete, mälestuste ja emotsioonide lõputusse ringi. Lahenduseks on hoopiski halva enesetunde lubamine. Kõlab kummaliselt, kas pole? Keegi ei taha ju end kehvasti tunda! Aga just see, kui ma luban kõigel olla – ei arutle, ei süüdista, ei sõdi ega püüa põgeneda – aitab kõige kiiremini halval enesetundel lahustuda. „Ma ei saa selle tööga hakkama“ on ju ainult mõte! Mõtted tulevad ja lähevad, vahel nii kiiresti, et me ei suuda neid registreeridagi. Aga kurbust, pettumust või viha, mille see peast läbi vilksav mõte kaasa toob, märkame ometi. Peatu ja teadvusta, kuidas sa end hetkel tunned! Vahel sellest piisabki. Aga enamalt jaolt tuleb siiski aega võtta, valu tõeliselt kogeda ja lasta sel enda sees tuhaks põleda.

 

Leppimine aitab

Ma soovitan sul sellistel hetkedel olla omaette. Lähedaste valu ei ole üldse lihtne taluda ja nii kipuvad partnerid põhjuste üle arutlema, nõu andma või lohutama. Või saavad hoopis vihaseks, sest nende endi väljaelamata valu annab märku ja hirmutab. Mina lähen eemale juba sellepärast, et säärases olukorras on nii lihtne partnerile nähvata. Põhjuse leiab ikka! Miks ta jätab nõud pesumasinast välja võtmata?! Millal ta seda üldse viimati tegi? (Kui aus olla, siis täna hommikul, aga see ei lähe mulle hetkel korda.) Anna oma partnerile teada, et tunned end kehvasti ja vajad sellega toimetulekuks omaette olemist. Sellega võtad endale vastutuse oma emotsioonide eest ega oota, et partner su paha tuju minema uhuks.

Olen voodil kägaras, vagusi ja liikumatu. Ootan ja tunnetan. Ai pagan, kui valus vahel ikka on! Kurbusest saab pettumus ja sellest viha. Aga ma ei võitle ega põgene, vaid lepin sellega, mis on. Seda kõike põhjustab ju vaid üks mõte! Mina ei ole läbi kukkunud, kogu mu elu ei ole sellepärast veel ummikus. Olen õppinud vaatama sellele õnnetusehunnikule seal voodil hea pilguga. Mõne aja pärast tuleb rahu ja jõud tagasi. Oleks justkui puhastustulest läbi käinud.

Kolumn ilmus ajakirjas "Sensa" veebruaris 2015.


*** *** ***

Olemasolevaga on lihtsam leppida, kui su meel on rahulik. Õpi pausi pidama!

Täida lehe vasakus servas olev vorm ja liitu Uudiskirjaga, et olla kursis toimuvate ürituste, lugemist väärt raamatute ja huvitavate artiklitega!

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri