26. nov 2017 Luba enesel leinata! Kadi Kütt

Surm on elu paratamatu osa. Meie esivanemad austasid Surma ja suhtlesid surnute hingedega, meie aga elame kultuuris, kus surmast ei räägita. Me ei oska enda jaoks seletada, mida surm tähendab ja mida ta meiega teeb. Ma ei pea siin silmas ainult lähedase inimese surma, mis on kaotustest rängim, vaid mis tahes suhte või vahekorra katkemist: abielulahutus, sõprussuhte lagunemine, kallitest inimestest kaugele kolimine, unistuse purunemine. Iga säärane kaotus on omamoodi surm, millega käib kaasas lein. Iga kaotus sunnib meid iseenda ja elu peale uue pilguga vaatama.

Valust saab kannatus

„Surmaelamus saab meile osaks ja paneb meid pettuma iseendas ja kõiges, mida seni olime endastmõistetavaks pidanud. See kõigutab meie enese- ja maailmamõistmist, veel rohkem – sunnib meid muutuma, kas tahame seda või mitte,“ kirjutab raamatus „Lein“ Zürichi ülikooli psühholoogiaprofessor Verena Kast.

Meid ei valmistata koolis ega kodus ette valuks, segaduseks ja hirmuks, mis lahkumistega kaasnevad. Enamasti surume haigettegevad tunded maha ja loodame, et asjad jäävad nii, nagu nad senini on olnud. Kuid miski pole enam endine.


 

Paar aastat tagasi, kui suri minu jaoks oluline noor inimene, jõudis mulle väga teravalt kohale, kui illusoorne on kogu me elu. See, et meie plaanid ei loe, et oleme nõrgad ja jõuetud saatuse vastu, et sõltume lõputult paljudest teguritest, mida me ise mõjutada ei suuda, muudab inimese ikka väga haavatavaks. Kuklas tiksub küsimus: millal on minu kord? See hirmutab, aga samal ajal on südames salajane lootus, et minuga nii ei lähe.

Ehkki usume, et suudame surma, kui ta on meid lähedalt puudutanud, ignoreerida, käib surm meil järelejätmatult kannul, mõjutab igat meie mõtet ja käitumist. Pereterapeut Tiiu Bolzmann kirjutab raamatus „Perekonna varjatud seadused“: „Vaid siis, kui lubame valul hinge sügavusse siseneda, võib see aja möödudes leevenema hakata. Kui valu jääb mingil põhjusel tundmata, muutub see kestvaks kannatuseks. Jääme pidama poolele teele, painavasse tundesse, mis küll ei valuta ülemäära, kuid saadab meid kogu elu.“ Sel juhul on üsna tüüpiline väsimus, elujõu kadumine, huvipuudus ja madal enesehinnang. Ja lõpuks „puruneb“ süda. Mis tahes elusituatsioon – lähedase inimese surma-aastapäev, surnuga samasse ikka jõudmine, teade kellegi (ka võõra inimese) surmast või jõulud, mida sai lahkunuga koos peetud – kutsub esile depressiooni, mis jääb asjaosalisele endale sageli arusaamatuks.

Peidetud tunded

Inimene, kes lahkumisvalu alla surub, püüab enda sees olevat üksindustunnet ja tühjust täita sageli pideva askeldamise ja toimekusega. Ta teeb aina rohkem tööd, muretseb ja hoolitseb kõikide teiste eest ning salgab iseenda. Ta otsib oma seletamatutele tunnetele põhjuseid tänasest päevast, kuid minevikku vaadata ei oska või ei julge.

Kui surume valu endas alla, ei saa me paraku kontakti ka enda sees oleva rõõmu ja inspiratsiooniga. Me ei jaksa unistada ega hingeigatsusi tähele panna. Ükskõik, kui tublid püüame olla, muutub elu päev-päevalt hallimaks ja rõõmutumaks.

Öeldakse ka, et läbielamata lein toob kaasa alateadliku tõmbe surma poole – inimene ei jaksa tunda huvi elu ja elavate vastu, vaid keskendub sellele, millest on ilma jäänud. Ta pühendab oma päevad lahkunu(te)le, lehitsedes aina uuesti ja uuesti fotoalbumeid või tehes hauaplatsist endale pühapaiga, ning lõpuks kuhtub ka ise.

Kui me kõrvalt lahkub kallis inimene, kaotab elu justkui igasuguse mõtte. Tundub, et midagi head ei ole enam loota. Hoolimata sellest peame olema tugevad, sest laps tuleb kooli saata, supp valmis keeta, tööasjadega enam-vähem rahuldavalt ühele poole saada. Kellel siin on aega kokku kukkuda?!

Teraapiaklientide seas on üksjagu neid inimesi, kes on lähedase kaotanud, kuid pole endale leinamiseks aega ega luba andnud. Nad on raskest ajast „rahulikult ja kiiresti“ läbi tulnud. Nad teevad näo, nagu poleks midagi juhtunud, jätavad tunded väljendamata ja kordavad endale, et elu tahab edasi elamist. Aga lahkunust rääkides on silmad veekalkvel või figureerib kadunuke kõikides teemades, mängides vahel pearolligi: „Ema ütles ikka nii...“, „Mis isa küll selle peale arvaks?! Ta keeraks end hauas ümber“. See võib teinekord kõlada humoorikaltki, kuid sügaval ütleja hinges on valu, mida ta pole endale lubanud.

Miks me ei luba endal leinata? Meie ühiskonnas tähendavad tunded ja pisarad nõrkust. Vaatamata sellele, et hakkamasaamine käib üle jõu, ei küsi inimesed abi, vaid sulguvad endasse ja püüavad kuidagi toime tulla.

Põhjuseks võib olla ka hirm, et kui ma päriselt hüvasti jätan – nutan end tühjaks, ütlen ära, mis väljaütlemist vajab, siis on kallis inimene minu jaoks lõplikult läinud. Nii kaua, kuni ta on mu meeles ja hinges – kasvõi kannatusena – on ta ikkagi olemas.

Me ei suuda kunagi olla surmaga kokkupuutumiseks päriselt valmis. Aga kui tahame pärast traagilisi sündmusi vaimselt ja füüsiliselt tervena ja terviklikuna edasi elada, elu nautida, mitte kannatada, tuleb meil õppida leinama. Juba Shakespeare õpetas inimest valjult leinama, sest mure, mis on vait, rõhub südant, kuni see puruneb.

 

Mida ma endale räägiksin

Mu õe Kaja surmast on möödas kakskümmend aastat. Mäletan ta haiguse ajast vaid suurt segadust ja pöörast valu. Mul on meeles, kuidas ma haiglasse sõites püüdsin end õega jutuajamiseks ette valmistada, aga asi lõppes ikka sellega, et parkisin auto maantee äärde ja lihtsalt nutsin nii kaua, kuni hing kippus kinni jääma. Ma ei osanud tookord abi paluda, kartsin vist, et kui lasen leina endale päris ligi, siis see lihtsalt tapab mu. Minu ümber polnud kedagi, kes oleks öelnud, et valu on küll pöörane, aga ma jään elama. Ma pühkisin pisarad ja püüdsin vapralt igapäevase eluga hakkama saada. Oh, ma oleksin väga tahtnud väikese õepoja moodi uskuda, et emme surm on lahendus, sest nüüd on taevas ometi keegi, kes pere mõni aeg tagasi surnud kiisule süüa annab!

Kui kohtuksin toonase endaga, siis julgustaksin teda peatuma, vähem tubli olema ja abi küsima. Ma ütleksin talle, et oma kurva loo rääkimine on vajalik ja tervendav, seda ei peaks häbenema. 

Leinaja tunneb vajadust oma lugu üha uuesti ja uuesti ümber jutustada ning kõiki tundeid väljendada. Lugesin laste leina käsitlevast raamatust 6-aastasest tüdrukust, kes pärast õe surma mängis vanemate meelehärmiks pidevalt mängukrokodilli matust. Matusemängu kaudu sai ta rääkida leinava krokodillipere tunnetest ja väljendada nii oma tundeid. Vanematega ta seda teha ei saanud, sest nood püüdsid olla vaprad ja last iga hinna eest säästa.

„Tea, et kõik tunded on lubatud,“ ütleksin ma endale, „segadus, rahutus, kurbus, ängistus, hirm ja isegi viha“. Aeg-ajalt tekib meeletu tahtmine kogu selle ebaõigluse vastu mässu tõsta: „Miks see just minuga pidi niimoodi minema?! Millega ma olen selle ära teeninud? See ei ole aus!“ On hea, kui su kõrval on sellisel ajal keegi, kes aktsepteerib sind sellisena, nagu sa oled ja jaksab koos kõikide su emotsioonidega olla.

Harv pole ka tugev süütunne, sest ikka on midagi jäänud ütlemata või tegemata. „Surma palge ees omandab süütunne äärmuslikke, meeleheitelisi jooni; ükski keskustelu ei suuda neid eemale vaielda ja eelkõige ei saa enam midagi heaks teha. Kõik heastamisteooriad jooksevad karile seetõttu, et lahkunut pole enam kohal,“ tõdeb Verena Kast.

Leinajal on hea teada sedagi, et väga tugevad emotsioonid võivad vahelduda täieliku tuimuse, tardumuse ja tühjusega.

 

Leppimine ja uus lootus

EELK Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu soovitab mõelda oma lahkunud elavaks. Meenuta head, mida lahkunud lähedane on sulle andnud, luba tal võtta sisse koht oma südames. Just nii ongi hea kallile inimesele kujutluses öelda: „Ma lepin sinu saatusega. Sul on alati koht minu südames“.

Holistilise regressiooniteraapia seansil viime läbi meelerännaku, kus klient kohtub kujutluses oma lahkunud kalli inimesega, ütleb ja teeb, mis jäi väljendamata ja tegemata. Need on väga kaunid kohtumised, mille tulemuseks on rahu ja leppimine.

Kaotused toovad palju valu ja võivad meid murda, aga nad võivad meid ka tugevamaks muuta. Anna endale aega leinata – ära torma tegutsema, vaid julge sukelduda valusse! Ole pealegi nõrk, kurvasta südamest ja väljenda kõiki tundeid, mis su seest tahavad välja pääseda. Ja kui oled küllalt kurvastanud, saab tulla leppimine saatusega ja sellega koos uus lootus, et elu toob siiski head.


Artikkel ilmus ajakirjas "Eesti Naine" novembris 2017.

*** *** ***

Täida lehe vasakus servas olev vorm ja liitu Uudiskirjaga, et olla kursis toimuvate ürituste, lugemist väärt raamatute ja huvitavate artiklitega!

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri