Introverdi teistsugune maailm

See mõtisklus on pühendatud kõigile neile, kes usuvad, et nad peaksid olema midagi sootuks muud, kui nad on. Peaksid olema julgemad riskima, sõnakamad oma arvamust avaldama, aktiivsemad initsiatiivi näitama, peaksid seltskonnavestlusel rohkem vaimukusega särama ja sotsiaalmeedias söakamalt end paljastama. See on inimestele, kes on kindlad, et nad ei sobi siia maailma sellisena, nagu nad on: vaiksed, mõtlikud, ettevaatlikud, endasse tõmbunud… Ma tunnen neid enesega rahulolematuid inimesi hästi, sest nad istuvad sageli teraapiaseansil minu vastas, samuti olen ise pikka aega olnud üks nende hulgast.

Au sees on avatus ja aktiivsus

Lääne kultuur on tulemustele ja edule orienteeritud, märksõnadeks on konkurents, aktiivsus ja atraktiivsus. Elame „sea endale kõrged eesmärgid ja saavuta need!“ ühiskonnas. Ikka ja jälle räägitakse vajadusest mugavustsoonist välja ronida ja elu väljakutsetega rinda pista. Kes suhelda ei armasta, see otsigu seltskonda, kes inimhulki pelgab, see ronigu püünele kõnet pidama, kõik nohiklikud omaette nokitsejad õppigu suhtlemistreeningul end kehtestama. Võta end ometi kokku! Muuda ennast!

„Ma olen liiga tagasihoidlik, peaksin koosolekutel rohkem sõna võtma“, „Ma peaksin suutma kiiremini reageerida ja kohe vastata“, „Ma ei oska inimesi koosviibimistel naerutada nii, nagu mu sõbrad seda oskavad“ – need on vaid väike osa etteheidetest, mida mu kliendid endale teevad.

Et olla tööl edukas, tuleb olla avatud ja aktiivne. Personaliotsingukuulutustest on näha, et kõige rohkem vajatakse inimest, kes on avatud suhtleja, aktiivne algataja ja hea läbirääkija. Ka sellistele ametikohtadele, kus tuleb kasuks eelkõige täpsus, korrektsus ja detailide märkamine (nt raamatupidaja), oodatakse samas ikkagi avatud suhtlejat ja initsiatiivikat inimest. Nii luuakse töötajale juba eos eeldused kiireks läbipõlemiseks, sest organisatsiooni ootused ei lähe kokku töö tegeliku iseloomu ja suure tõenäosusega ka töötaja sünnipärase loomusega.

Oleme erinevalt kokku pandud

Ekstravertsus ja introvertsus on isiksusepsühholoogia olulised mõisted, mis said tuntuks tänu analüütilise psühholoogia rajaja Carl Gustav Jungile. Jung tegi vahet kahel erineval hoiakul maailma suhtes – isiksusi, kelle reaktsioonid on rohkem välispidised ning kes suhtuvad maailma intensiivsemalt ja suurema erutusega, kutsus ta ekstravertideks, neid aga, kes ei ilmuta oma reaktsioone eriti avalikult, vaid eelistavad neid endas peita, ilmutades suuremat huvi pigem oma sisemaailma vastu, kutsus ta introvertideks (http://junganalyys.ee/). Me sünnime kalduvusega ekstravertsuse või introvertsuse poole, kuid nn puhtaid tüüpe esineb harva. Igaühes meis on jooni skaala mõlemast otsast, enamasti suudame end kohandada ja vastavalt olukorrale end kas välja- või sissepoole orienteerida.

Eelmise sajandi 90-tel tegid teadlased selgeks, et introvertsuse-ekstravertsuse puhul ei saa me rääkida üksnes psühholoogiast, vaid see on ka bioloogia valdkond, st, et meie isiksusi ja tegusid juhivad aju erinevad füsioloogilised eripärad. Katsed on tõestanud, et elektriline tegevus aju otsmikusagaras – see on aju osa, mis tegeleb sisemiste protsessidega nagu õppimine, otsustamine, mäletamine ja probleemide lahendamine – on introvertidel ja ekstravertidel erinev. Ameerika arst Debra Johnson demonstreeris 1999. aastal, et introvertsus on seotud suurema vereringlusega antud aju osas. Veri introvertide ehk vaiksete inimeste, nagu Johnson neid nimetab, ajus voolab erinevat rada ja stiimulid liiguvad mööda närvikiude ajju sügavamale kui ekstravertidel. Sellepärast võtabki mõtisklemine, variantide kaalumine, asjadest lõpuni arusaamine ja otsustamine introvertidel kauem aega. Kui kuulud vaiksete inimeste hulka, ära püüa iga hinna eest kolleegide kiiretele küsimustele jooksu pealt vastata või lahendusi puusalt tulistada! Tea, et kõik head vastused-lahendused on su sees olemas, need asuvad lihtsalt sügaval ja sinna varamusse kaevumine võtab aega. Mäletan minus tekkinud pinget juhatuse koosolekul, kui tuli arvamust avaldada projektide kohta, millest olin saanud alles esimesi infokillukesi. Kuidas ma oskan midagi arvata, kui mul pole kogu infot? Ja miks üldse peab alati midagi arvama? Introverdi jaoks on väga keeruline vastust sõnastada, kui ta pole veel küsimusest õieti aru saanud või kui seda pole jõutud formuleeridagi.

Ka neurotransmitterite sünnipärane tase ajus on inimeseti erinev. Näiteks ekstravertidele iseloomulik suurem hulk dopamiini mõjutab avatust, uudishimu, rõõmsameelsust ja riskivalmidust. Seetõttu on need inimesed julgemad riskima, olgu tegu väljakutsetega, konfliktidega või suure publiku ees esinemisega. Introvertide aju seevastu toodab rohkem atsetüülkoliini, mida organism kasutab keskendumiseks, rahu tagamiseks, lõõgastumiseks ja status quo säilitamiseks. Seega on introvertidel märksa lihtsam ja nende sisemise tasakaalu huvides ka oluline rutiinist kinni hoida ja aktiivse tegutsemise vahel puhkepause pidada.

Eeltoodu on ka üks põhjustest, miks kõigile ei sobi õppimismeetodina aktiivsed suhtlemistreeningud ja videotagasisidega grupitööd. Vaikse inimese jaoks võib intensiivne suhtlemine, väljastpoolt tulevad stiimulid, lõputud jagamisringid või kasvõi taustal mängiv muusika olla õppimise seisukohalt suisa takistavad. Nad vajavad info seedimiseks rohkem aega ja isiklikku ruumi, tahavad teemasse süveneda ja keskenduda. Uut on võimalik teada saada ka omaette rahus ja vaikuses raamatuid lugedes või mõne aruka inimesega teetassi taga asjade üle arutledes. Kasutan neid varianti sageli.

Kui ekstraverdid saavad energiat aktiivsest väljapoole suunatud käitumisest, siis introvertide energiaallikaks on rahu, vaikus ja omaette olemine. Kuna olen iseendale tööandja, on ka kõik turundustegevused mu enda õlul. Iga firmaomanik teab, et pildil püsimiseks tuleb end potentsiaalsetele klientidele nähtavaks teha. Mida isiklikum lugu, seda mõjusam, eks ole? Tunnen, kuidas kohustuslik sotsiaalmeedias figureerimine mind kui introverti väsitab. See tundub üle pingutatud ja pealetükkiv. Elu ja inimesed on ka minu jaoks väga põnevad (muidu ei saaks ju psühhoterapeudi ja koolitaja tööd teha), aga palju rohkem kui oma mõtteid, muljeid ja saavutusi sotsiaalmeediasse paisata meeldib mulle omaette mõtiskleda, märkmeid teha ja mõne hea sõbraga muljeid vahetada. Julgemate ja avatumate kritiseerimise asemel tuleb mul endale sobivad „vaiksed“ eneseväljendamise viisid panna raha teenima.

Sarnane lugu on tagasisidega. Ekstravertsete firmajuhtide jaoks on klientide arvamused ja ettepanekud väga olulised. Nad panevad kokku referentsgruppe ja helistavad klientidele, et nende arvamust ja eelistusi küsida ning arvutavad kokku Facebooki laike. Oh, introverdi jaoks on see kõik ebamugav ja tüütu!

Kooskõlas enda loomusega

Millalgi üheksakümnendatel lugesin psühholoogist ülemuse poolt mulle antud iseloomustusest: „Kadi on introverdina nagu kallihinnaline tõuhobune – valmis palju pingutama, aga siis vajab ta tagasitõmbumist ja puhkust, muidu põleb läbi.“ Miks ma seda tookord küll piisava tõsidusega ei võtnud? Olen suure osa oma elust püüdnud teiste inimeste ootustega kohaneda ja end painutada – rabanud ilmselgelt liiga palju tööd teha, võidelnud kellegi teise võitlusi, osalenud ajurünnakutes, tehes abituid katseid lennukaid ideid pilduda, täitnud „nüüd ja kohe“ ülesandeid, mis ei sobi mu kaalutleva loomusega. See on nõudnud minult enese piitsutamist ja salgamist, kehva enesetunde pärast olen pidanud end araks, saamatuks ja totaalseks piduriks. Et ennast julgemaks treenida, võtsin aastaid tagasi plaani langevarjuhüpped (selleni ma paraku ei jõudnud) ja osalemise kärestikumatkal (mis oleks mulle peaaegu elu maksma läinud). Nüüd võtan asja rahulikumalt. Olen selline, nagu olen. Teistsugune.

Linus Jonkmani „Introvert. Hääletu revolutsioon“, Jenn Grannemani „Introvertide salajane elu“, Susan Caini „Vaikne jõud. Introverdina maailmas, mis ei lakka rääkimast“ ja Sylvia Loehkeni „Vaikne mõju. Kuidas olla edukas introvert“ on head raamatud ja kohustuslik kirjandus kõigile, kes tunnevad sundust end „normaalseks“, st ekstravertsele ühiskonnale sobivaks ravida. Autorid julgustavad introverte elama kooskõlas enda loomusega, mitte võitlema selle vastu. Tasub lugeda!

Mind on need raamatud igatahes palju aidanud. On lohutav teada, et reisimine ei pea kõigile meeldima, et võõraste maade avastamise asemel tugitoolis köitva raamatu nautimine ei tee inimesest kultuuritut matsi. See, et ma end laulupeol trügivas ja friikartuleid mugivas rahvamassis hästi ei tunne, ei muuda mind veel kehvaks eestlaseks. Kui tunnen end ebamugavalt small-talki ajades, jätan pidamata ekspromtkõned juubelilauas või hoidun oma igapäevaelu detailide jagamisest Facebookis, ei tähenda see, et olen arg või kimpus sotsiaalfoobiaga. Ma olen lihtsalt introvert (kes peab hakkama saama ääretult ekstravertses maailmas).

Ma õpin end tähele panema ja enda vastu leebe olema, tuletan endale pidevalt meelde, et on täitsa tore olla see, kes ma olen ja mitte lasta end kellegi teise väärtustel ja ootustel liialt mõjutada. Õpin endale ruumi küsima ja aega võtma. Samas püüan hoiduda hinnanguid andmast nendele teistele, keda varem pidasin liiga energiliseks, pealetükkivaks, puusalt tulistajaks ja üle pingutajaks.

Ka terapeudina on üks mu ülesannetest tuletada inimestele meelde, et nad on juba piisavad ja head, et nad ei peaks endalt koguaeg midagi muud ootama. Lisaks eesmärkide seadmisele, väljakutsetega rinda pistmisele ja enda mugavustsoonist välja nügimisele tuleb endale ka iseolemist lubada, oma eripärale armastavate silmadega vaadata. Vastasel juhul kulutame asjatult palju energiat ja annet ning oleme lõpuks väsinud ja õnnetud. Ka edukad ja tulemuslikud saame selles ekstravertses ühiskonnas olla vaid siis, kui elame kooskõlas oma loomusega, tunneme end kindlalt ja saame endaga kenasti hakkama.
Eelmine
Südamega kooskõlas elamine ei ole loosung, see on elamise viis
Järgmine
Elu kui depressiooni ennetav projekt

Vastused puuduvad

Email again: