02. aug 2013 Elus olemise müsteerium Kadi Kütt

Lugesin mõni aeg tagasi D. Gershoni ja G. Straubi raamatust “Enese teostamine” inimesest, kes valdab elus olemise müsteeriumi. See väljend kummitab mind siiani. Kui müsteerium tähistab midagi, millest on ratsionaalse mõistusega keeruline aru saada, siis võib vist öelda, et inimene valdab elu saladust.

Loetu pani mind mõtlema mu enda ja teraapiaklientide lugudele. Mulle meeldib Ameerikas elava hiinlase Lin Yutangi (“Elamise tähtsus”) eluterve filosoofia, kus inimelu lõppeesmärgina mainitakse naudingut. Lihtne ja arusaadav, aga kas ka teostatav? Millal sa viimati tundsid tõelist naudingut elus olemisest?


Mina võin küll tunnistada, et veel üsna hiljuti ei julgenud ma õieti elada. Jah, olen spordis üht-teist saavutanud, kõvasti õppinud, tööl edukat karjääri teinud, aga elanud olen ettevaatlikult, justkui munakoortel kõndides. Olen aastaid iseennast veennud, et mu loomuses on olla omaette ja kodune, et ma pelgan kõike uut ega talu riski. Ma olen küll kõvasti vaeva näinud ja püüelnud veatu soorituse poole, aga elu on olnud üha sordiini all. Kas ma olen siis üldse julgenud elada? Kas sina julged?



Ihalda elu!

Lugesin hiljuti kirjavahetust oma hea sõbraga. Olin aastapäevad tagasi talle kirjutanud: „Täna hommikul jäi mul silma üks tore mõte: „Meist enamike eludes tulevad ette hetked, mil me oleksime nõus andma kogu maailma, et olla sellised nagu veel eelmisel päeval, kuigi too eelmine päev möödus meil märkamatult ja seda nautimata.“ Mõtle, kui kahju, kui päevad mööduvad märkamatult ja nautimata! Ja veel rohkem kahju on sellest, et hoiame kümne küünega sellisest elust kinni. Sest on hirm, et kui lahti laseme, siis oleme ilma. Ma ei taha enam ühtki päeva niimoodi mööda saata!“ See otsus on pannud mind kõndima täiesti uuel rajal, avastama iga päev uut iseennast. Ma olen registreerinud oma firma, olen tutvust teinud õige mitme tegevusvaldkonnaga, mida varem pidasin enda joaks liiga keeruliseks, plaanin teha mootorratta load ja hüpata langevarjuga.


Et ma oma kavatsust õppida elu nautima ära ei unustaks ega käega lööks, „saadab“ universum mu juurde teraapiasse just samade küsimustega kimpus olevad inimesed. 40-ndates Andres lösutab toolis mu vastas ja tal on „kõrini kõigist ja kõigest“. Mehe sõnutsi ta elu justkui seisab, ükski asi ei õnnestu, kõigel on kopitamise lõhn juures. Arutleme elu mõtte ja sisukuse üle. „Ma ei taha midagi ega oota midagi,“ rehmab mees resigneerunult käega. „Vean kuidagi oma päevad õhtusse, et siis teleka ees omaette istuda ja mitte millelegi mõelda.“


„Ihalda elu!“ tahaks Andrese-sugustele hüüda, „julge proovida ja riskida!“ kuid tean, et selleks tuleb tööd teha – õppida ennast tundma, õppida unistama ja looma ettekujutust elust, mida inimene tõesti ihaldab, ning seejärel vapralt oma unistuste poole pürgida.

 

Avatud südamel on suur vägi

Kolmekümne viiene Kati tahab elada ja armastada, aga ei julge. Ta kirjeldab oma päevi peaasjalikult hallide, igavate ja tühjadena, kuigi hing igatseb värve. „Ma ei taha enam sellist üksildast elu!“ kordab ta ikka ja jälle. Ta on olnud mitmes suhtes, mis ükski „pole kusagile viinud“. Nüüd on usk kadunud ja koos sellega julgus veel kord proovida.


Terapeudina puutun palju kokku inimestega, kelle süda on lukus, kes korra haiget saanuna ei julge või ei oska enam oma südant armastuseks avada. Kui süda on kinni, siis võivad inimest kimbutada südamehaigused, vereringeprobleemid ja hingamishädad. Lukus südamega elamine toob kaasa rahulolematuse, kibestumise ja usaldamatuse. Lukus südamega ei julge me uusi väljakutseid vastu võtta ja jääme nii kinni oma vanadesse harjumustesse ja mõttemallidesse. Me ei julge end elule avada. Sest mis see armastus muud on kui elu?


Miks on südamel nii füüsilises kui vaimses tervises võtmeroll? Sest südame tervislikust seisundist sõltub kogu organismi seisund. Kõik, mis on meie sees või meid ümbritseb, on elav ja vibreeriv ja kõigel on oma energiaväli. Miski, mis vibreerib harmooniliselt, võib naaberobjekte kaasa haarata ja neid oma rütmiga „nakatada“. Terve, jõuliselt ja harmooniliselt lööv süda kaasab teisi organeid samasugusesse harmoonilisse rütmi. Nii tekib kehas koherentsus – liituvatel lainetel on ühesugune lainepikkus ja sagedus, s.t. kogu keha vibreerib harmooniliselt ja sünkroonselt. Selliselt „vibreeriv“ inimene on suure väega – tal on palju energiat, ta suudab oma tähelepanu ja tegevust fokuseerida (mõtle laserile – milline jõud!) ja on seetõttu vaimselt ja emotsionaalselt tasakaalus.

 

Enese avastamine aitab jõuda uskumusteni

Palju on kirjutatud sellest, et inimene peaks eelkõige armastama iseennast, sest kui me ei oska armastada iseennast, siis pole meil energiat ega jaksu hoolida ka teistest. Peamiseks takistuseks on siin alateadvuses olevad negatiivsed uskumused, mis ei luba meil endast hästi mõelda ega parimast unistada.


Uskumused on mõtted, mille oleme omaks võtnud enamalt jaolt lapsepõlves ja mille tõesuses pole me osanud kahelda: „ma olen rumal“, „ma ei saa hakkama“, „mul ei saa kunagi õnne olema“. Just uskumustest oleneb, mida arvame iseendast, mida peame võimalikuks saavutada ning kuivõrd peame end unistuste elu vääriliseks. Kui inimene usub, et on rumal, saamatu või tühine, on tulemus just selline. Uskumused määravad meie mõtted ja tunded, need omakorda mõjutavad kõiki meie valikuid ja tegusid. Uskumused põhjustavad harjumustesse takerdumist ja laiskust, sest alati on lihtsam tuttava ja äraproovitu juurde jääda. Nii istumegi oma mugavustsoonis ega ole valmis muutuma. Andres on kodust kaasa saanud perfektsionismipisiku, mis meest järelejätmatult kiiremini jooksma ja kaugemale hüppama sunnib. Ta ei luba endale ebaõnnestumisi, kõik, mis ta teeb, peab olema tehtud veatult. Iga nõrgem sooritus toob masenduse ja kinnistab veelgi uskumust: „Ma olen luuser, ma ei saa millegagi hakkama“. Just selle uskumuse tõttu kardab mees ebaõnnestumise ja pettumise hirmus midagi uut ette võtta. Turvalisem on oma rutiinist kinni hoida – teleka ees istuda ja pulti klõpsida.

 

Vastused on me sees olemas

Kui siiski otsustame muutuda, tuleb meil oma uskumusi uurida ja leida üles see, mis takistab meil olulises eluvaldkonnas edasi liikumast. Holistilises teraapias saab seda teha meelerännakul. Holistilise rännaku ajal lebab klient lõdvestunult ja kinnisilmi voodil. Teatud lõdvestustehnikate abiga jõuab inimene argiteadvuse seisundist muutunud teadvusseisundisse ja „rändab“ sel moel oma sisemaailmas ringi. Muutunud teadvusseisundis töötab meie aju teisiti kui tavaliselt – ajulained on aeglasemad ja ratsionaalne mõtlemine pärsitud. Nii pääseme lihtsamini ligi alateadvusele ja saame harjumuspäraseid ja oma aja ära elanud uskumusi mõista. Nüüd oleme valmis tegutsema – muutma oma mõtteid ja käitumist ning looma oma elu just selliseks, nagu tahame.


Sõnastame Andresega rännakul tema unistuste elu. Selles on hoogu ja tegusust! See unistus on mehe sees koguaeg olemas olnud, kuid ta pole enam ammu sellele ligi pääsenud.

 

Ausus enda vastu teeb valu, aga annab ka kindlustunde

50-aastane Helgi elab suhtes, mis on täis emotsionaalset ja füüsilist vägivalda. Kõrvalseisjale võib selline käitumine tunduda kummaline ja rumalgi, kuid säärases suhtes olijad ise ei võta sageli midagi ette, et suhtest välja astuda. Miks? Sest sügaval oma südames nad ei usu, et väärivad paremat. „Ma olen juba nii vana. Kes mind enam tahab?!“ Kõlab tuttavalt? Ma olen ka 30-ste suust sama kuulnud. Mina usun, et ilm on häid ja armastavaid naisi-mehi täis, igaühel on võimalus kohata kedagi, kellega koos olles süda rõõmustab. Tuleb vaid süda lahti hoida! Muidugi hirmutab võimalus üksi jääda, aga oma südant kuulates teab ka Helgi, et endistviisi edasi minna pole võimalik. Kui Helgi uskumusi edasi uurime, siis tuleb päevavalgele naise alaväärsustunne ja hirm, et sellisena, nagu ta on, ei olegi ta armastust ja hoolimist väärt. See on väga valus tõdemus, aga ausus enda vastu on enese tervendamise hädavajalikuks eelduseks.


Armastav suhe võib olla tõepoolest hirmutav, sest armastuse saamine ja veel rohkem andmine teeb meid haavatavaks. Kui avame oma südame ja laseme teise sügavale oma südamesse, võib ta meid hüljata. Ta ei pruugi me tunnetele samaga vastata ja valmistab nii suurt valu. Hirmust sellise olukorra ees jätame ütlemata ja tegutsemata. Kati on lapsepõlvekodust saanud kaasa uskumuse, et armastus teeb haiget. „Suhe tähendab pidevat enese tõestamist, lahinguid ja pisaraid. See on nõme ja muserdab,“ võtab noor naine oma vanemate abielu kokku. Ja selle kogemuse tõttu ei julgegi Kati oma südant avada. Ta hoiab kinni kõik-mehed-on petised kinnismõttest ja klammerdub oma ebaõnnestumiste lugudesse. Nii ei pea ta uue suhtega riskima. Selline vanasse loosse klammerdumine annab näilise kindlustunde, tegelikult aga kulutab palju energiat ja kurnab. Kui Kati julgeks end suhtes avada, olla üdini siiras, end „alasti kiskuda“ hoolimata hirmust, et talle ei vastata samaga, et ta võib jälle haiget saada, siis ta mõistaks, et just see annabki kindlustunde – ta võib end lõdvaks lasta ega pea olema pidevalt valvel ja end kaitsma. Ta võib olla see, kes ta olla tahab.

 

Kõiges olgu rõõmu ja kergust

Varem või hiljem seisab iga inimene silmitsi küsimusega, mida oma eluga peale hakata. Ka sellel rajal on võimalik astuda kergelt, pagasis lapselik uudishimu ja usk imedesse. Elusse ei peaks suhtuma ainult kui teadvustatud edasipürgimisse ühest eesmärgist teiseni. Oli vist Eckhart Tolle, kes soovitas: „Esita endale üks lihtne küsimus: kas selles, mida ma teen, on rõõmu ja kergust?“ Just see ongi vaimne küpsus ja elu saladuse valdamine – inimene julgeb sukelduda ellu julgelt ja kartmatult, lubades elul end vaimustada ja hingekeeli sügavalt puudutada.


Oleme elukaaslasega kujundanud endale ühe armsa harjumuse: igal õhtul loeme voodis enne uinumist üles kõik mööduva päeva sündmused, mis me südant rõõmustasid. Need on lihtsad asjad: värskendav võimlemine ja mediteerimine hommikul, maitsev lõunasöök, sõbra e-kiri, kalli inimese telefonikõne, õnnestunud kliendiseanss jms. Selline loetelu suurendab tänulikkust me sees ja muudab energia kehas kergeks. Proovi järele! Olen ka märkmikusse kirjutanud Tõnu Õnnepalu katkendi „Flandria päevikust“, mis mu meele ikka rõõmsaks teeb: „Kannatada oskame me sünnipäraselt, loomu poolest, ja seda me veel õpime juurdegi, aga see, kuidas see natuke aega, mis meil silmad lahti on ja näevad, oleks pisutki
sweet and easy (sest muidu sa ei näe midagi, kannatus teeb pimedaks), see oleks justkui mingi ülim salateadus, mida tuleb raashaaval elust kokku korjata.“  


Ega Andres, Kati ja Helgigi pääse – neil tuleb seda „ülimat salateadust“ järelejätmatult edasi uurida – et ausalt oma elule otsa vaadata ja seda rõõmsamaks muuta. Et lõpuks ometi mõista elu müsteeriumi.


Artikkel ilmus pealkirja all "Vallates elu saladust" ajakirja "Eesti Naine" 2013. a. juulinumbris.


*** *** ***

Täida lehe vasakus servas olev vorm ja liitu Uudiskirjaga, et olla kursis toimuvate ürituste, lugemist väärt raamatute ja huvitavate artiklitega!

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri