16. sept 2016 Lahke pilguga Kadi Kütt

Eestlase kohta öeldakse, et ta on teiste kiitmisega kitsi ega oska ka ise komplimente vastu võtta. Ma usun, et suurel määral on siin taga madal enesehinnang ja vähene usk enda oskustesse-võimetesse.

 „Noh, teen ju küll, aga see pole siiski piisav.“ „Ma peaksin seda ju ometi teadma?!“ „Mul tuleks rohkem pingutada.“ Kas tuleb tuttav ette? Ka mina piitsutan end niimoodi üsna sageli. Kusjuures olen omast arust seda öeldes siiras, ei eputa ega oota partnerilt öeldu ümber lükkamist.
Taolistel hetkedel ma tõesti usun, et nii see ongi: ma ei oska nii hästi, kui peaksin; ei suuda nii laitmatult, kui eeldatakse... „Kuula nüüd mind,“ ütleb selle peale mu elukaaslane, „minu arust said sa lausa suurepäraselt hakkama!“ „Mulle meeldib kangesti su kleit (või kook või kõhuvolt).“ Küll tahaks vastu vaielda! Ma võiksingi jääda kahtlema, end hukka mõistma ja madalaks materdama, aga hiljuti tuli mul pähe selline mõte: mis oleks, kui ma vaataks end elukaaslase silmadega? Ütleks „stopp“ oma tavapärasele vadale ja lihtsalt püüaks end vaadata inimese pilguga, kes hoolib, armastab ja imetleb, kelle silmis mu „häirivad vead“ on väikesed armsad kiiksud ja paar lisakilo pole muud kui naiselik pehmus. Vaataksin end hoopis teise pilguga ja oleksin nähtu üle rõõmus.
Olen seda lähenemist nüüd mõnda aega praktiseerinud ja see töötab! Ja see on tore! Ma meeldin endale palju rohkem.
Küllap on sinugi elus keegi, kes sind väärtustab ja sulle komplimente teeb. Astu tema kingadesse ja vaata end korrakski lahkete ja imetlevate silmadega!

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri