26. juuli 2017 Süda ootab meilt vaprust Kadi Kütt

Mida aeg edasi, seda enam ma mõtlen sellele, kui palju nõuab elamine vaprust – vastu astumist hirmutavatele asjadele hoolimata sellest, et süda väriseb ja mõistus käsib asja pooleli jätta.


Igapäevaseid vapraid tegusid on lihtne alahinnata või üldse tähelepanuta jätta. Mõne jaoks on oma arvamuse väljaütlemine võrdne kangelasteoga, teise jaoks on abikaasale või töökaaslastele oma haavatavuse ja emotsioonide näitamine tõeliselt hirmutav. On neid, kelle jaoks on hommikul voodist tõusminegi suur väljakutse, sest depressioon on võtnud igasuguse lootuse. Suhtest välja astumine, kui ees terendab üksindus; vireleva firma lõpetamine hoolimata edasise plaani puudumisest; otsus abielluda, kui eelmine abielu on inetult otsa saanud ja usu inimeste heatahtlikkusse röövinud; konfliktis kohale jäämine ehkki tahaks kõik kuradile saata ja võimalikult kaugele pageda; terapeudi poole pöördumine, kui elu teeb haiget – vali vaid! Meil kõigil on oma valupunktid, millega toimetulek meilt vaprust nõuab. Me võtame end kokku ja saame päris hästi hakkama, eks ole? Oleks tore seda tähele panna ja endale tunnustust jagada.

Meil tuleb rakendada füüsilist vaprust, kui oleme viga saanud, aga peame jalule jääma. Emotsionaalselt vaprad oleme siis, kui julgeme väljendada oma emotsioone hoolimata hirmust naerualuseks sattuda. Moraalne vaprus aitab meil oma väärtustele kindlaks jääda ja, kui vaja, oma seisukohtade eest ka võidelda. Ja siis veel eksistentsiaalne vaprus – sa seisad elu karmi reaalsusega silmitsi, lihtsalt elad oma elu päev päeva järel ootamata, süüdistamata ja ohvrit panemata. Elad edasi ka siis, kui su praegune elu sulle ei meeldi, kui sa sellel kõigel mingit erilist tähendust ei leia, kui unistused ei täitu või kui kõik ümberringi variseb kokku.

Vaprana seisame vastu asjadele, mis meid hirmutavad, ja paneme end seisu, millest üks osa meist soovib iga hinna eest eemale pääseda. Me astume välja mugavusstsoonist ja paneme proovile oma piirid hoolimata riskist, raskustest ja ohust saada haavata. Me otsustame edasi rühkida ja end mitte hüljata. Miks? Sest süda nõuab. Meie väike, julge, südikas ja ausameelne süda paneb meid tähtsate asjade eest seisma. (Muide, ingliskeelne sõna courage tuleb ladinakeelsest sõnast cor, mis tähendabki südant.)

Olgu sinus vaprust võtta kuulda oma südikat südant ja kõndida ohte trotsides iseolemise teed!

 

*** *** ***

Seegi lugu on sarnasel teemal: "Kohalejäämine nõuab vaprust".

"Kõik on võimalik" on lihtne meditatsioon, mis aitab unistada ja oma väge kasvatada. 

Täida lehe vasakus servas olev vorm ja liitu Uudiskirjaga, et olla kursis toimuvate koolituste, lugemist väärt raamatute ja huvitavate artiklitega!

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri