22. veebr 2012 Mäleta surma! Kadi Kütt

Ühes veebruarikuises „Eesti Ekspressis“ ilmus artikkel austraallanna Bronnie Warest ja tema raamatust, milles autor toob välja viis asja, mida inimesed surres kõige rohkem kahetsevad. Ware on palju aastaid töötanud lootusetute haigetega, hoolitsedes koju surema saadetud patsientide eest. Ta on näinud inimeste hingepiina ja kahetsusi elamata jäänud elu pärast, kuid näinud ka surijate sisemist kasvamist, kui nad seisid silmitsi iseenda surelikkusega.


Kultuurantropoloog Argo Moor arutleb: „Mis on inimeses valesti, kui ta vananedes veelgi (veel enam!) klammerdub elu külge? Säärane inimene ehk tunneb,et ta on oma elu kuidagi tühjalt ja sisemise rõõmuta ära kulutanud. Sõnades võib ta end veenda ükskõik, milles, aga inimeses on ometi midagi, mis tunnetab harmooniat ümbritsevaga ja kui seda tunnet pole, siis kusagil inimeses miski ikka sosistab: sa pole elanud nii, nagu õige, sa pole käinud oma südame teed.“ Mida saaksime täna teha, et elu lõpusirgel poleks valdav tunne kahetsus? Kui Ware uuris oma patsientidelt, kas nad kahetsevad midagi või teeksid võimalusel midagi teisiti, kordusid ühed ja samad vastused.

 

„Elasin nii, nagu teised minult ootasid, mitte nii, nagu oleksin ise tahtnud.“

Nii vastasid surijad Warele kõige sagedamini. Tuleks elada oma, mitte teiste elu. Selleks on vaja teadvustada endale oma tõelisi vajadusi (mitte neid, mida perekond, ühiskond või meedia peale surub), teha endale selgeks, mis suurendab õnnetunnet ja mis põhjustab kannatusi. Ei olud ega teised inimesed võta meilt võimalust olla õnnelik. Me teeme seda ise. Teeme elus valesid valikuid; hoiame suu kinni, kui ometi kogu sisemus karjub; anname järele seal, kus peaksime selja sirgena hoidma. Aristoteles on öelnud: „Inimene saab õnnelikuks juhul, kui ta teeb seda, mis on talle sama iseloomulik, nagu laevale on iseloomulik merd sõita ja noale on iseloomulik lõigata. Inimene peab saama teha seda, mis on tema jaoks see kõige õigem ja parem. Küsimus õnnest taandub järelikult enese tundmisele.“ Õpi ennast tundma, kuula oma keha, unista ja liigu järelejätmatult oma unistuste suunas! Uuri oma andeid, arenda ja rakenda neid! Õpi seda, mis tõepoolest huvitab ja tee tööd, mis on hingele hea! Tuletan ikka ja jälle endale meelde, et kõige tähtsam on igas olukorras iseendale truuks jääda. See ei tähenda jäikust seisukohtades ega jäärapäist võitlemist, vaid uskumist sellesse, mis on mulle tõepoolest tähtis ja lahtilaskmist sellest, mis mind enam ei teeni.

 

„Töötasin liiga palju.“

Liigselt tööle keskendumist kahetsesid nii mehed kui naised. Kui suuname kogu oma tähelepanu ja energia töösse (rohkem raha! suurem ampluaa!), siis on meil väga vähe võimalust osaleda oma partneri ja laste elus. Osaleda elus üldse. Käime kõigest mööda, oleme tülpinud ja igavlevad või vastupidi, üle keenud. Ware pakub lahenduse: „Lihtsustades oma elu ja tehes teadlikke valikuid, võib hakkama saada väiksema sissetulekuga. Kui niiviisi oma elu ümber „ruumi tekitada“, muudab see inimese õnnelikumaks ja avatumaks uutele võimalustele.“ Igasuguse uue tulekuks on vaja tühja ruumi ja vaba energiat. Sest muidu me lihtsalt ei märka või ei jaksa hoolida.

 

„Mul polnud julgust oma tundeid väljendada.“

Ware kirjutab: „Paljud inimesed varjasid oma tundeid, et teistega mitte tülli minna. Selle tulemusel pidid nad leppima keskpärase eluga ega saanud kunagi inimesteks, kelleks oleksid olnud võimelised arenema.“ Soovis teiste inimestega hästi läbi saada pole ju iseenesest midagi halba, kuid oma vajaduste mitteväljendamine, oma tunnete allaneelamine võtab meilt väe kasutada maksimaalselt oma potentsiaali. Siis elame nagu robotid.


Kui meiega midagi juhtub, siis jääb see sündmus või olukord lisaks faktidele meelde ka tundena, aga tundeid ei talleta mitte pea, vaid keha. Tunded, mida me tunda ei taha või ei julge või mida me üldse ei teadvustagi, ei kao ära, vaid liiguvad alateadvusesse (kehamälusse) ja hakkavad meid sealt meie endi teadmata mõjutama. Tunded on kehas energiana. Kui energia ei saa kehas vabalt liikuda, siis tekivad energiablokeeringud. Nii ei saa koed ja organid piisavalt verd, hapnikku ja toitu. Kõigepealt tekib väsimus ja stress ja seejärel juba füüsiline haigus.

 

„Kaotasin kontakti sõpradega.“

„Inimesed kahetsesid sügavalt, et ei kulutanud õigel ajal headele sõpradele aega ja tähelepanu, mida need oleksid väärinud. Surres tunnevad kõik sõpradest puudust,“ kirjutab Ware. Meditsiinilised uuringudki tõestavad, et üheks pikaealisuse oluliseks komponendiks on võime leida ja hoida sõpru. On ju rõõmsam elada ja kergem igapäevaraskustega toime tulla, kui on, kellega oma kogemust jagada.


Sõpru vajame ka selleks, et iseennast paremini tundma õppida. Just lähedal seisvad inimesed on meile parimaks peegliks – nad annavad meile tagasisidet ja näitavad kõige paremini kätte me nõrgad kohad.


Mulle meeldib kangesti katkend rongikupees sõitvatest meestest Hermann Hesse jutustuses „Hingest“. See on nagu koondportree üksteisest võõrdunud inimestest. „Kui nüüd üks kummastki härrast teeks seda, mida ta tegelikult tahab ja tunneb, siis sirutaks ta teisele oma käe ja silitaks tema õlga ning lausuks midagi taolist: „Armas Jumal, kas pole ilus hommik, kõik muutub kullaks ja mul on puhkus! Etskae, kas pole mu lips tore? Kuule sina, mul on kohvris õunu, kas tahad ka üht?“ Kui ta niimoodi räägiks, tunneks teine midagi tohutu rõõmsat ja liigutavat, midagi naeru- ja nuuksumisetaolist ühtaegu. Sest ta tajuks täpselt, et siin räägib teise hing. ... Ent nad ei ütle seda. ... nad pööravad ära, olles tulvil solvatud ja piinatud kannatlikkust.“ Siruta inimestele oma sõbrakäsi, silita nende õlga ja paku neile õuna!

 

„Ma ei lasknud endal õnnelik olla.“

Ware kirjutab: „Paljud ei saanud viimase hetkeni aru, et õnnelik olemine on valik. Harjumuspärase käitumise petlik mugavus varjutas nii nende emotsioone kui ka füüsilist elu. Hirm muutuste ees pani nad teiste ja iseendi ees rahulolu teesklema ehkki sügaval sisimas tahtsid nad siiralt naerda ja rumalusi teha.“ See on mulle nii tuttav! Ma olen suure osa oma elust valinud olla korralik, asjalik ja tubli. Täna tean, et pea igas olukorras on võimalik teha valik – otsustada rõõmu kasuks. Ma naeran palju ja natuke julgen ka juba rumalusi teha. Jah, selliseid hetki peaks koguma! Nagu mu väga kallis sõber mulle kirjutas: „See on midagi, mis jääb meie sisse ning mida me siis endaga kaasas kanname. Ja kui meenutame, siis teame, mis see on ja kuidas. Selliseid toredaid hetki peakski kogu elu täis olema. Siis võime rahuliku südamega öelda, et elasime õnnelikku elu ega kahetse midagi, mis tehtud või tegemata jäi.“

 

Lõpetuseks – memento mori!

„Selle asemel, et lasta surmateadvusel luua selgust meie elus, kasutada seda kui õpetajat, püüame ta lihtsalt unustada. Elame, nagu oleksime igavesed. Ja kui meid ei ärata unest mõni õnnetus, haigus või kriis ega pane mõtlema surmast, oma elust, inimese ja maailma olemusest, siis teeb seda lõpuks vanadus. Häda on aga selles, et mida hiljem inimene oma unest ärkab, seda suurem on tema vapustus ja seda vähem on tal lootust selgusele ja rahule.“ (A. Moor) Memento mori! – mäleta surma! peaksime endale ütlema juba siis, kui tervis ja elujõud veel alles on. Mulle meeldiks surra nii, et mul on rahulikult aega ja mõtteselgust teha elatud elust kokkuvõte. Ja loomulikult mulle meeldiks, kui see kokkuvõte soojendaks südant ja annaks hingerahu, et sellest tuleks üks õnnelike hetkede ja väärtuslike kogemuste pikk nimekiri.

 

Mõtteid sain:

  • „Viis asja, mida surijad enim kahetsevad“, Eesti Ekspress 7 (1158), 16.02.2012
  • H. Hesse „Hingest“
  • A. Moor „Nimetu“

*** *** ***

Täida lehe vasakus servas olev vorm ja liitu Uudiskirjaga, et olla kursis toimuvate ürituste, lugemist väärt raamatute ja huvitavate artiklitega!

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri