16. okt 2013 Ausalt Kadi Kütt

Uue partneriga kokku saades oleme õnnelikud ja rahulolevad. Kõik klapib! Ta mõtleb samamoodi nagu mina, talle meeldivad samasugused filmid ja raamatud, meil on ühine ööpäevane rütm ja sarnane maitse. Tema on see õige! Elu temaga on paradiis.

Kuidas siis juhtub, et ühel hetkel tunneme end suhtes kui lõksus ja meil pole õrna aimugi, mida ette võtta? Miski pole enam endine, kõik ilus on kuskile kadunud. Ja keegi ei oska öelda, miks ja millal kunagi nii õnnestav suhe kiiva kiskus. Ühel hetkel on jama majas ja „musikesest“ on saanud „see seal“. On siin põhjuseks mingi konkreetne olukord, teatud sorti solvangud või koos elatud aastate arv (räägitakse ju 7. aasta kriisist?), mis on justkui lävepakk – kui oleme sellest üle astunud, siis võime olla kindlad, et asi kisub kiiva? Või on põhjuseks hoopis kehv karma?

Mulle tundub, et selline „lävepakk“ on tõepoolest olemas, aga selleks pole mingi sündmus, olukord ega aastad, vaid mina ise. Probleemid saavad alguse sel hetkel, kui ma lõpetan olemast aus iseenda vastu – kui jätan oma arvamuse välja ütlemata, oma vajadused väljendamata, kui ei näita, et tegelikult tegid tema sõnad mulle väga haiget, et olen solvunud, pettunud või vihane. Kui ma hakkan asju ilustama ja iseendale valetama. Ütlen „hea küll“ selle asemel, et tunnistada: mulle nii ei sobi! Mõne aja pärast ei märka ma seda enam isegi ja nii saab mitte- ja möödarääkimine igapäevaseks. Löön käega ja loobun: „Ah, mis seal ikka! Nagunii midagi ei muutu.“ Aga ma ei anna ju võimalustki! Keerutan solvunult peas kõikvõimalikke mõtteid sellest, kuidas ta üldse ei mõista, kuidas ta suudab nii vastikult käituda, aga hetkekski ei küsi: mis minuga toimub? kas ma olen sellest talle üldse teada andnud?

Mõnes suhtes on selline muster algusest peale kasutusel. Asjadest ei räägita, selle asemel käiakse kikivarvul ja püütakse näilist rahu säilitada. Ja siis imestatakse: kuidas me oma suhtega küll nii sügavale auku oleme kukkunud?!

Isegi, kui oled vait, näeb ja tajub su partner, et oled õnnetu, et tunned end pahasti. Kui mu eelmine elukaaslane minult sellistel puhkudel uuris, mis minuga toimub, siis kostsin tavaliselt: „Ma ei tea, ma ei oska vastata.“ Mis mõttes ei tea või ei oska?! Ei taha, sest ei hooli piisavalt. Või ei julge, sest see, mis on mu sees, hirmutab. On kaunikesti ebamugav seista silmitsi oma kahtluste ja pettumisega. Vahel võib hirmutada ka kaaslase võimalik reageering või reageerimata jätmine. Oskamisega pole siin küll midagi pistmist. Selleks, et öelda, mida ma parasjagu mõtlen või tunnen, ei ole vaja spetsiaalseid teadmisi ega oskusi. Selleks on vaja otsust olla iseenda vastu aus. Võtta ennast kokku ja raputada maha kõik enesekaitse või mugavuse müürid ja maskid. Sest ainult siit saab edasi minna.

Et suhe töötaks, õpime kursustel ja teraapias ennast kehtestama ja valitsema, oma vajadusi ja tundeid väljendama, kaaslast aitama ja abi paluma. Aga miski ei hakka tegelikult tööle, kui me kõigepealt pole ausad enda vastu. Kui me ei tunnista, et saime haiget, et tunneme end jalge alla tallatuna, et on häbi või et viha nöörib hingamise kinni. Kui neelame kõik selle alla ja teeme halva mängu juures head nägu.

Oma häbiks pean tunnistama, et kasutan seda ma-ei-tea nippi vahel veel tänagi, aga mu partner on ära õppinud lihtsa fraasi: „Tead küll. Räägi!“ Ta ütleb seda hellalt, aga kindlalt ja mul ei õnnestu rohkem vingerdada. Hingan sügavalt sisse ja lihtsalt alustan. Ka siis, kui täpselt veel ei tea isegi, mis mind vaevab. Ka siis, kui vahepeal matab vali nuuksumine sõnad. Ma lihtsalt kirjeldan, mis mu sees toimub: olen väsinud, tunnen pitsitust rinnus, nutma ajab, olen kuradima pettunud, karjuda tahaks. Annan sellega selge sõnumi, et asjad ei ole hästi, et minuga ei ole kõik korras, et ma vajan kuulda- ja sageli ka kaissu võtmist. Sellega on esimene samm lahenduse poole tehtud. Ma olen aus iseenda ja samal ajal ka oma partneri vastu.

Ma ei taha sugugi öelda, et mõtete-tunnete päevavalgele toomine lahendab automaatselt kõik probleemid, kuid see on vajalik eeldus, et saaks üldse lahenduse poole liikuma hakata. Muidugi tuleb nüüd rääkida ja kuulata, küsida ja kaasa tunda, uskuda ja leppida, aga kui me ei alusta aususest, siis istume edasi oma mätta otsas ega suuda näha, et ümberringi on soomülgas, kuhu oma suhtega vajume. Ja kui oleme kurguni sees, siis imestame, kuidas meie ideaalse suhtega küll niimoodi läks...


*** *** ***

Kuidas sinuga on? Oled enda vastu aus või kannad "lihtsama" elu nimel maske? Pane oma mõtted kirja kommentaaridesse!

Täida lehe vasakus servas olev vorm ja liitu Uudiskirjaga, et olla kursis toimuvate ürituste, lugemist väärt raamatute ja huvitavate artiklitega!

Kommentaarid: 1

Annemai
28. okt

Aitäh-aitäh-aitäh! Minu silmad igatahes avanesid ja arusaam muutus senisest sügavamaks. Situatsioone väga hästi kirjeldatud, nii et jõudis pärale...

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri