Lihtsus ümberringi aitab olla aus, tunnistada endale, kui ei jaksa või ei saa aru. Minu meelest pole jooga üldse praktika, kus peaks hullult pingutama, ennast ületama või tulemust taga ajama. On su elus veel vähe eesmärgistamist, punnitamist ja sooritamist? Jooga on lihtne ja praktiline elamise õpetus, mis aitab meil oma igapäevase eluga paremini toime tulla. Ja üht aitab jooga kindlasti veel: maskide ja rollide alt üles leida eheda ja loomuliku päris-mina.
Elu peidab ennast ka mõnikord ära
terveks päevaks, teinekord terveks aastaks.
Aga siis tuleb sügis ja elu tuleb jälle välja
ja esitab kavala näoga
selle mõistatuse:
mõista, mõista, kes sa oled?
Aga vastus on jälle meelest ära läinud.
Aga elul aega on, eriti sügisel.
Ta ootab päris kannatlikult.
Nii usub Tõnu Õnnepalu („Kevad
ja suvi ja“). Ma loodan ka, et elul aega on. Sest meil ju tavaliselt
pole. Selleks tulebki tulla joogalaagrisse, et oleks võimalik peatuda, vaikseks
jääda ja endasse vaadata. Milline su päris-mina on? Mida ta vajab ja ihaldab? Kõik,
mida laagris teeme, aitab nendele küsimustele vastust leida: võimlemine, hingamisharjutused,
meditatsioon, kõnd looduses, tants, vestlus, saun ja omaette olemine.
Seekord keskendusime omaksvõtmisele. Kui sa tegelikkust
omaks ei võta, siis on su elu kannatus, öeldakse budismis. Inimene ei taha
kuidagi leppida eluga, nagu see on. Meil on väga keeruline aktsepteerida, et teised
inimesed ei käitu nii, nagu tahame, et olukorrad ei vasta meie ootusele. Me ei
meeldi iseendale sellisena, nagu oleme. Oleme loonud endast mingi pildi, meil
on kindel arvamus oma tugevatest ja nõrkadest külgedest, usume end piisavalt
oma iseloomu tundvat ja oma piire teadvat. Kuid kõik see on sündinud võrdlusest
teiste inimestega või püüdest vastata ühiskonna normidele. Sügaval asuvast
päris-minast ja oma tegelikest vajadustest-võimetest ei tea me õieti midagi.
Sama lugu on teiste inimestega. Loome oma peas ettekujutuse,
millised nad peaksid olema või kuidas käituma ja siis oleme hingepõhjani
nördinud, kui nemad meie ettekujutusest ei hooli. „Kuidas ta ometi niimoodi võib?!“
Eks ole tuttav?
Ja nii püüame järelejätmatult muuta ennast ja teisi, ei
teadvusta ega väljenda oma vajadusi, ei võta vastutust oma tunnete eest, valetame
endale ja teistele, et näida paremana, manipuleerime, et olla armastatud. Tulemuseks
on kõrgetest ootustest tulenev pinge, pettumisest kasvav masendus, sisemine
rahutus ja võimetus lõdvestuda. Oleme justkui vangis. Tegelikkuse omaksvõtmine on võti, mis avab selle
vangla ukse. On kergendav, tervendav ja rahutoov vaadata
tõele näkku ja võtta omaks see, mis on. Alles sellest punktist saab alata muutus. Alles nüüd oleme võimelised vastu võtma lahendusi ja loovaid ideid ning edasi liikuma.
Kui hakkame mõistma, millised inimesed tegelikult on (oleme ausad – vahel ikka
üksjagu enesekesksed ja hoolimatud), siis on see väga vabastav. Sama kehtib ka
meie endi kohta. Colin Sisson on öelnud: „Kõige vabastavam on loobuda
teesklusest, et oleme keegi teine, kes me tegelikult ei ole. Seda endale tunnistada,
et vahel käitume ebasõbralikult, teadvustamatult ja isekalt, on üks kõige
vabastavamaid asju, mida teha saame.“ Milline kergendus! Illusioonidest
loobumine tähendab mitte kunagi tunda end tõrjutuna ja pettununa.
Aga sellest kõigest on lihtsam rääkida, kui seda tegelikult
teha. Mõnel päeval läheb asjade omaks võtmine kergelt. Välimus on
tipp-topp, lapsed käituvad vaguralt, abikaasa
täidab soovid, ülemus on mõistlik, raha on parasjagu, kodu on korras ja auto
töötab. Kõik on kontrolli all. Mõnel teisel päeval ei pruugi see nii minna - asjalood muutuvad ja meil tekib probleem,
sest oleme midagi kaotamas.
Kõige lihtsam on sellest
aru saada, kui mõtled olukorrale oma elus, mil sul on tulnud kellestki või
millestki lahkuda: keegi lähedane sureb või abielu puruneb, sa kaotad töö ja
jääd ilma sissetulekust. Mis tahes kaotusega pole lihtne leppida, sest see toob
kaasa muutuse. Iga muutus tekitab sisemise pinge, pind kaob jalge alt. Pinge
kutsub esile tervisehädad, võime kaotada turvatunde, usu inimestesse ja maailma
tervikuna. Kannatada saab meie enesevalitsus ja eneseväärikus ning lõpuks
kaotame ka iseenda. Ja siis on see ju nagu kingitus, kui Elu tuleb kavala näoga ja esitab küsimuse: mõista, mõista, kes sa oled!
Ma loodan, et sul on sel sügisel aega ja kannatlikkust.
*** *** ***
Liitu Jooga ja teraapia Facebookiga!
Vastused puuduvad